Küsitlus

Kas oled ise või on mõni tuttav saanud sõnakuse tõttu töölt sule sappa?

Ilm täna
Võru
13°
Põlva
12°
Otepää
12°
Tartu
12°
Antsla
12°
Valga
12°
Räpina
12°
Tõrva
11°
Võru
13°
Põlva
13°
Otepää
12°
Tartu
13°
Antsla
13°
Valga
13°
Räpina
13°
Tõrva
13°
Võru
12°
Põlva
13°
Otepää
12°
Tartu
12°
Antsla
13°
Valga
13°
Räpina
13°
Tõrva
13°

Tiibeti laama Põlvamaal: loodan väga väikeste riikide peale selles, et nad mõistavad meie kannatusi ja toetavad meid

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Foto: Urmas Paidre

Kohtusime möödunud nädalal Eestit väisanud Tiibeti laama Thubten Wangcheniga (57) Põlvamaal Mustakurmu külas kirjaniku ja budisti Roy Strideri elukohas. Tiibeti eksiilparlamendi liikme ning budisti Wangcheni oli paariks päevaks Eestisse toonud rahvusvaheline kampaania Flame of Truth, mille üks eesmärke on süvendada inimeste teadlikkust Tiibetis toimuvast ning saada endale moraalseid toetajaid. Põgusalt Eestit külastanud Tiibeti munk ei pidanud paljuks selgitada LõunaLehe lugejatele Tiibeti olukorda, käimasolevat kampaaniat ja ka budismi põhimõtteid.

Wangchen tervitas tulijaid sõbraliku naeratuse ning sooja ja südamliku käepigistusega. Tuliseid teemasid lahkas munk vankumatu sõbralikkuse ning kerge huumorigagi. Ehk mängis seejuures rolli budismi filosoofia, millele toetudes kutsus ta eestlasigi üles rohkem naeratama.

Palun selgitage, mida laama tiitel tähendab, milline on laamade töö budismis ning kuidas üldse laamaks saadakse.
Laama on vaimne meister, spirituaalne õpetaja, kes jagab religioosset õpetust ning õpetab inimestele moraalseid väärtusi. See, kuidas laamaks saadakse, on erinev. Millal iganes sa hakkad inimestele õpetama budismi või dharma tarkusi, võivad nad öelda: „Tema on mu laama, ta on mu õpetaja.”
Laama on justkui juhtfiguur. On mitmel tasemel laamasid: mõned neist on väga tähtsad, kuid mõnel puhul on laama lihtsalt tiitel.

Ütlesite end tutvustades, et elate praegu Hispaanias Barcelonas. Kuidas hispaanlased tiibetlastesse suhtuvad?
Hispaanlased on väga muretud. Nende elus kehtib sõna mañana, mis tähendab homset. Ärge tehke seda täna, tehke homme. Ma elan Barcelonas ning Barcelona inimesed tahavad samuti iseseisvad olla. Nad ütlevad, et nad pole mitte hispaanlased, vaid katalaanid.
Ka meie ei ole iseseisvad, me oleme tiibetlased, me ei ole hiinlased. Selle poolest on barcelonalased rohkem tiibetlaste moodi ning nad toetavad meid enam. Ka Hispaania valitsusele tegelikult tiibetlased meeldivad. Iga riik tahaks tegelikult Tiibetit toetada, neile meeldib Dalai-laama, kuid Hiina valitsusel ja majandusel on tugev võim, seega kõik on pisut hirmul Hiina ees.

Kui nüüd jutt riikide peale läks, siis kuidas teile Eestis tundub? Juba geograafiliselt on erinevusi: Tiibet asub merepinnast üsna kõrgel, oma 4000 meetrit, kuid Eesti kõrgus merepinnast on 50 meetri kanti. Kuidas te ennast siin üldse tunnete?
Jõudsime siia (Mustakurmusse) õhtul väga hilja, umbes südaöö paiku. Hommikul tuli osa külaelanikke mulle tere ütlema ning tõi kingiks lilli, kooki, puuvilju ja tomateid. See liigutas mind väga. Kohalikud elanikud ei tea budiste. Nad ei tea, mida budism päriselt tähendab, kuid nad olid kuulnud, et laama tuleb siia.
Kuid me riigid on tõesti erinevad. Tiibet on kõrgel, Eesti üsna meretaseme lähedal ning siin on jääkülm. Aga tähtis on see, et te elate ilusas looduses ning avatud riigis ja saate nautida vabadust. Loodus on väga tähtis.
Tiibetis pole meil ei vabadust ega loodust, kuna Hiina valitsus tegeleb seal kaevandamisega. Kõik tiibetlaste ressursid lähevad kaevandamisse ning selle üle oleme väga pahased. Hiina valitsus hävitab meie looduse, mineraalid ja emamaa. Ka paigutavad nad tuumajäätmeid Tiibeti piirkonda. See on väga ohtlik ning samuti reostuseks meie jõgedele.

Ehkki praegu on Eesti vaba, ei ole see alati nii olnud. Veel paarkümmend aastat tagasi kuulusime Nõukogude Liitu.
Jah, ma tean seda ning just see on põhjuseks, miks olen väga rõõmus selliste väikeste või suurte riikide külastamise üle – neil endalgi on selline kogemus, tänu sellele näevad nad meiegi sündmusi erilisel moel. Paljudel inimestel pole arusaama repressioonide ja sissetungide olemusest, ehkki oluline on seda omada.
Meid võeti väga soojalt vastu nii Soomes kui ka Eestis ning kindlasti võetakse sama hästi vastu Lätis ja Leedus. Ma väga loodan väikeste riikide peale selles, et nad mõistavad meie kannatusi ja toetavad meid.

Võib arvata, et ka kampaania Flame of Truth, mille raames jõudsite Eestissegi, aitab soovitud toetust saada. Rääkige palun sellest kampaaniast pisut lähemalt.
Jah, see ta on. See leek, mis mul kaasas on, on minu tööriist ning minu parim sõber ning see on praegu alati minuga. Ma võtan selle ringi liikudes alati kaasa ning toon rahvani tõeleegi sõnumit. See leek näitab Tiibeti inimeste kannatusi. Tiibet põleb, Tiibet sureb, ning paljudel noortel tiibetlastel on Hiina valitsuse põhjustatud kannatuste, õuduste ja represseerimise tõttu lootus kadunud. See omakorda on viinud selleni, et noored tiibetlased ohverdavad oma keha ja elu, näitamaks riskikultuuri ja represseeringute mõju. See on väga kahetsusväärne.
Ma tahan öelda: palun lõpetage suremine, sest me oleme noored. Meie, tiibetlased, peame elama ning oma riigi nimel vastu pidama, mitte surema ja alla andma. Ma küll ütlen neile seda, kuid tiibetlased, kes seal elavad ning päeval ja öösel hiinlasi oma elu kontrollimas näevad ... Kõik on hiinlaste kontrolli all. Mungad palvetatavad pühakodades, kuid hiinlased kontrollivad pühakodasid. Koolis peavad lapsed õppima hiina, mitte tiibeti keelt. Tiibetlaste peresid on vangi pandud ning paljud nende peredest on surnud. Inimesed lihtsalt ei tea, mida teha.
Ma küll vaikin, kuid tean vastust. ÜRO ei räägi, ei ava oma suud, samuti Euroopa parlament. Nad küll tajuvad, mis Tiibetis toimub, kuid nad ei ütle seda välja, sest Hiina valitsusel on suur majanduslik võim. Kõik tahavad Hiinaga äri ajada, mistõttu tahavad kõik vaikida ega räägi inimõigustest. Keegi ei räägi vabadusest ja see on sõda. Sestap surevad paljud noored tiibetlased ning see on väga kahetsusväärne.

Kui süütamistest juba juttu tuli, siis päeval, mil te Eestisse saabusite, pani 27-aastane tiibetlane end Hiinas põlema. Selliseid enesesüütajaid on olnud juba poolesaja ringis.
Jah, tegelikult sündis see Tiibetis. See on see, mida me tunneme. Leek on tõde. Ka Flame of Truthi raames tahame inimestele Tiibeti probleeme selgitada. Kui inimesed mõtlevad Tiibetile, seostub neil sellega Dalai-laama, kuid nad ei tea midagi tiibetlaste kannatustest. See tuleneb sellest, et meedias ei räägita Tiibeti probleemidest kuigi palju. Seega ka inimesed ei mõista seal toimuvat.
Kampaania käigus reisin läbi 23 Euroopa riigi. Ma võtan reisile selle leegi kaasa ning kohtun poliitikutega, parlamentidega, kohtun nendega rahus, kohtun avalikkusega. Selgitan neile, mis Tiibetis toimub ning et me vajame teie toetust. Mitte üksnes poliitilist, vaid ka avalikkuse tuge. Seega kogume ka inimeste allkirju ning 10. detsembril, inimõiguste päeval viime need ÜRO kontoritesse Indias ja Ameerikas ning palume neil, et ÜRO saadaks Tiibetisse delegatsiooni, kes vahendaks meie kannatusi.
Me tahame maailmale öelda, et me kannatame. Tiibet põleb, kuid Hiina valitsus ütleb, et tiibetlased on väga õnnelikud, õnnelikumad kui ealeski varem. Hiina valitsus üritab näidata, et tiibetlastel on usuvabadus, meil on õppimisvabadus, meil on inimõigused. See kõik on aga Hiina valitsuse propaganda, mida teised riigid ka usuvad. Isegi kui nad sisimas ei usu, peavad nad seda tegema majanduse pärast.

Eesti visiidi ajal osalete samuti Tartus tiibetlaste toetuseks korraldataval aktsioonil. Mis on selle aktsiooni eesmärk?
Teha inimesed Tiibeti olukorrast teadlikuks. Inimesed ei tea sellest midagi. Inimesed teavad meid küll tehnoloogia kaudu, nad teavad internetti, iPhone’e, iPade, tehnoloogialehti, kuid neil pole teavet Tiibeti kohta. See jääb siit kaugele ning meedia on Hiina valitsuse kontrolli all. Ka see on põhjuseks, miks inimesed pole teadlikud.
Me tahame Tiibeti probleemi inimestega jagada. Me ei taha inimesi veenda, vaid neile selgitada, mis tegelikult toimub, siis on inimestel endil võimalus otsustada, mis on õige ja mis vale, mida nad aktsepteerivad ja mida mitte. Paljud inimesed on meid kohates rõõmsad ning ütlevad, et toetavad meid. Me ei taha, et keegi oleks Tiibeti küsimustes fanaatiline, me ei vaja fanaatikuid, vaid realistlikke inimesi, kes päriselt on probleemiga kursis ja toetavad meid kasvõi moraalselt.
Tahame jagada ka Tiibeti rikast kultuuri, rikast filosoofiat, budismi filosoofiat, mis on kõigile kasulik. Budismi filosoofia järgi tuleb elada koos, töötada koos, jagada ühiselt. Rasketel hetkedel on tähtis teada, et probleemid ei kesta igavesti. Elu on selleks liiga algeline. Ehkki tiibetlased kaotasid oma riigi juba palju aastaid tagasi, pole see universumi seisukohast üldse pikk aeg. Paljud riigid on olnud teise võimu all 200 või isegi 500 aastat, kuid ometi lõpuks iseseisvaks ja vägivallatuks saanud. Seega ka meil on lootust. Kui võrdleme end Indiaga, siis Dalai-laama on meie Mahatma Gandhi.
Dalai-laama on vägivallatuse ja rahu juhiks. Et Dalai-laama on meiega, on meil suur lootus. Kui Dalai-laama midagi ütleb, siis inimesed lihtsalt kuulavad teda, kuulavad ta häält, tema mõtteid. See, mida ta ütleb, seda ta mõtleb. See, mida ta mõtleb, seda ta ka kujutleb. Mitte nii nagu mõned poliitikud. Või siis arstid. Paljud arstid ütlevad sulle, et ära joo, ära suitseta, see on väga ohtlik. Kui aga patsient lahkub, hakkab arst ise jooma.
Meil pole küll oma riiki ja iseseisvust, kuid meil on Dalai-laama, kes annab meile lootust ja inspiratsiooni. Meil pole riiki, kuid meil on siiski oma kultuur ja oma filosoofia, mis on samuti väga tähtis.

Olete Tiibeti eksiilparlamendi liige. Palun selgitage, mis on selle parlamendi eesmärk. Kas see on üksnes formaalne kogu või toimuvad teil ka reaalsed istungid ning võetakse vastu otsuseid?
See on väga tähtis küsimus. Enne seda, kui hiinlased Tiibetisse tungisid, polnud meil valitsust. Võim oli seotud usuga. Meie juhiks on Dalai-laama ning tõtt-öelda ei vaja me kõiki neid poliitikuid. Kui Hiina aga 1950. aastatel sisse tungis ning oma riigi kaotasime, ütles Dalai-laama, et tulevik sõltub demokraatiast. Inimesed teevad ise demokraatia, nad hääletavad, seega tekkis vajadus parlamendi järele, mis seisaks tiibetlaste sõna eest.
Seega hakkasime valima valitsusliikmeid, oma peaministrit. 2000. aastatel ütles Dalai-laama, et vajab muutust ning tahab pühenduda vaid spirituaalsele osale ning tema võimu võiks üle võtta keegi teine. Juba oma paarkümmend kuni nelikümmend aastat oli ta tegelikult seda rääkinud. Teistes riikides võideldakse võimu nimel, kuid meil ütles Dalai-laama juba ammu, et ta ei taha võimu. Rahvas aga palus teda, et ta jääks. Ta tahtis teada, et kui tema sureb, siis Tiibet ei sure, et Tiibet jääb püsima. Nii ongi, et kui Dalai-laama sureb, sünnib ta uuesti.
2010. aastal võttis üks noor tiibetlane poliitilise vastutuse ning ka kõigi nende tiibetlaste seas, kes elavad Indias, Ameerikas või Euroopas, valitakse esindajad. Minagi osutusin valituks ning koos minuga üks tiibetlanna, kes elab Norras.
Seega on mul väga eriline vastutus. Olen otsustanud töötada oma riigi heaks, rääkida siin ja seal, suurendada inimeste teadlikkust ning leida toetajaid. Ma ei ole Hiina inimeste vastu, kuid Hiina valitsuse poliitika on ohtlik. Seda mitte üksnes Tiibetile, vaid kogu maailmale. Nad ei austa inimõigusi ega inimeste vabadust. Ma ei taha öelda, et te ei tohiks Hiinaga äriasju ajada, seda võite te teha, kuid palun proovige mõelda ka inimõigustele ja vabadusele. See on väärtus.
Aga − Who makes Made in China? Mõelge sellele. 18−20aastased noored töötavad tehastes ega saa selle eest õiget tasu, sest raha läheb Hiina valitsusele ning mõnedele Hiina poliitikutele. See on korrumpeerunud raha, mis ei jõua inimesteni. Ma tahan rõhutada, et me pole hiinlaste vastu, sest nemadki kannatavad. Hiina valitsus on ohtlik kõigile.

Milline on teie arusaam Tiibeti tulevikust. Kuidas see võiks teoks saada, et tiibetlased saaksid elada vabalt ja õnnelikult?
See on samuti väga hea küsimus. Meil ei ole valikut, kas ÜRO toetab meid või mitte. Kui ta tõesti toetab inimõigusi ja inimlikke väärtusi, on Tiibet peagi vaba. Ehkki meil on eksiilparlament ja Dalai-laama, ei taha me Hiinast eralduda. Enne, kui me küsime iseseisvust, ütleb Hiina parlament, et pole võimalust, et me selle saaksime.
Igaüks tahaks olla miljonär või isegi miljardär. Aga selleks, et miljonäriks saada, tuleb alustada aeglaselt. Kõigepealt tuleb saada tuhat, siis kümme tuhat, siis sada tuhat ning alles siis miljon. Alles pärast seda tulevad miljardid.
Ka meie ei saa küsida korraga iseseisvust. Seega me tahame kõigepealt autonoomsust. Me tahame vabadust, kuid meie haridus, religioon ning isegi meie oma valitsus on see, mida Hiina valitsus saab kontrollida. Me tahame oma kultuuris, identiteedis, traditsioonides ja religioonis elada paremini kui varem. Seega me tahame kõigepealt küsida autonoomsust.
Meil on suur lootus, et mõne aasta jooksul toimuvad suured muutused, ka Hiina muutub, saab uue valitsuse, uued poliitikud, uue peaministri. Meie, tiibetlased, ei saa Hiinat muuta, seda peavad tegema hiinlased ise. Noored hiinlased elavad pinge ja kontrolli all, nad ei saa vabalt, ilma valitsuse kontrollita internetti kasutada. Noored hiinlased on need, kes peavad hakkama Hiina demokratiseerumise eest seisma.
Mul on lootus, et saame ka Tiibetis elada rahus, heas keskkonnas ja looduses. Praegu kannatame nii meie kui ka kannatavad hiinlased ise. Kui vaadata Hiina kaarti, võiks Hiina jagada kolmeks. Üks sellest on Tiibet, üks Mongoolia ning ainult üks Hiina ise. Hiina ei ole tegelikult suur, kuid ta tahab seda olla. Me tahame elada harmoonias nii Hiina, India, Mongoolia kui ka kõikide teiste paikadega. Me anname oma parima, et elada rahumeelselt.

Olete budist. Tõele au andes pole eestlased kuigi usklikud inimesed. Meil on küll kristlasi, kuid teiste paikadega võrreldes ei mängi religioon eestlaste elus suurt rolli. Kuidas selgitaksite budismi põhimõtteid eestlastele?
Täna hommikul rääkisin siinsete külaelanikega. Vana mees ja vana naine tulid siia ning palusid, et ma nende eest palvetaksin. See on huvitav. Ma selgitasin, et olen budist ning nemad katoliiklased või protestandid või muud. Nad nõustusid ning ütlesin, et budist respekteerib kõiki religioone. Me respekteerime hindusid, respekteerime moslemeid, kristlasi, juute. See on väga tähtis.
Me võime öelda, et maailmas on üks suur religioon ning budistid on selle osaks. Kuid religioonist enam on budism filosoofia. Buddha ise on ühtaegu kui inimene, prints ja jumal. Ta teab inimeste probleeme ja kannatusi ning tõepoolest mediteerib, uurib ja leiab vastuse. Täpselt nii, nagu arstidki, kes näevad, kui inimesel on kusagil vähk või mõni muu haigus. Arst oskab seda näha, oskab lõigata, oskab ravi määrata. Samamoodi ka Buddha tahab jõuda selleni, mis on probleem ning miks see ilmnes. Ta tahab anda meile juhiseid.
Inimesed kannatavad ignoreerimise tõttu. Paljud mentaalsed probleemid saavad alguse ignoreerimisest. Osa ei tea, osa on segaduses, siis ignoreeritakse seda. Tegelikult tuleks avada oma süda. Hea süda on üks, millest me budismis räägime. Meil on erinevaid tehnikaid, nagu meditatsioon ja mantrad, rituaalid. Kõige lihtsam on aga see, et budismis ei tohi teha teisele halba. Buddha ütleb, et ära tee kellelegi halba ning püüa olla hea, samuti püüa oma meeli kontrollida, ära vihasta, ära ole armukade, ära kahjusta kedagi ning ära oma halba jõudu. See on ka minu õpetus.
Budismi õpetus on väga lihtne: ole hea enda vastu ning siis anna nii palju, kui saad, ka teistele. Kui sa teisi ei aita, siis ära vähemalt tee neile halba. Ela koos, austa igaüht, mitte üksnes iga inimest, vaid ka iga looma ja loodust.
Budistid ei pea vajalikuks seda, et tuleb käia üksnes kirikus, templis või katedraalis. Nad tahavad hoopis, et inimesed elaksid ja töötaksid üheskoos, oleksid õnnelik, normaalne perekond ning omaksid head südant. Elada templis, olles seesmiselt aga täis ahnust, õelust, armukadedust ja viha, ei ole õige. Jumalgi ei ole selle üle õnnelik. Buddha on õnnelik, kui inimesed elavad lihtsat elu ja on heasüdamlikud. Ka jumal on siis õnnelik.

Kuulsime, et Roy Strider andis teile hommikusöögiks kama proovida. Kuidas see maitses?
Ta andis jah. Pakkus seda jogurtiga. Ütlesin alguses, et proovin. Lõpuks sõin kõik ära. Algul võtsin lusikatäie, siis veel ühe ja siis veel ühe. Lõpuks oligi kõik söödud.

Milline on teie sõnum meie lehe lugejatele, Lõuna-Eesti inimestele?
Ma tahan oma Eesti sõpradele südamele panna, et te naudiks oma vabadust, et te naudiks oma siinset elu ning oleksite rohkem õnnelikud ja naerataksite rohkem. Isegi siis, kui siin on külm ja veelgi külmemaks läheb. Te saate alati tuld teha, kanda rohkem riideid ning nautida asjaolu, et siin elate.
Aktsepteerige seda mõtet ning ärge unustage, et kõige tähtsam on olla vaba. Küll muu tuleb iseenesest. Te saate naeratada koos oma perega, oma naabritega ning te saate olla õnnelikud, te kõik saate.
Kui sa ei ole õnnelik, siis muutud sa väga agressiivseks, sa ei saa iial rikkaks. Kui sa ei tea, kuidas teistele naeratada, siis sa ei naudi elu. Kui su pere ei oska naeratada, naaber ei tereta naabrit, siis su elu on vaene. Sa oled vaene oma sisemuses ning see pole hea.
Isegi üksik inimene, kes aitab teisi, naeratab ning naudib oma elu, on tegelikult väga rikas. See rikkus täidab ka teisi, aitab kõiki, ka meid, ning puudutab iga eestlast. Nagu ma ka varem rääkisin, kui saad, jaga meiegagi oma moraalset toetust.

Suur tänu. Minul on küsimused otsas, kuid ehk sooviksite omalt poolt veel midagi lisada?
Jah, muidugi. See on minu esimene külaskäik Eestisse ning see on suures osas poliitiline. See on solidaarsusvisiit minu oma maa eest ning soov jagada teavet eestlastega, selgitada neile, mis on Tiibetis päriselt toimumas, samuti koguda toetust oma rahvale. Kuid toetajad ei tohiks olla fanaatilised. On loogiline omada teadmisi ning toetada.
Kui Tiibet on tulevikus vaba, saame kõikide maadega jagada oma rikast kultuuri, rikkaid traditsioone ning rikast filosoofiat. Te võite järgida oma vaateid või religiooni, mis see ka poleks. Ärge muutke seda, kuid õppige ka midagi budismi kohta. See oleks väga hea.
Me saaksime tulevikus jagada seda, kuidas päriselt elada maailmas nii, et seal oleks rohkem harmooniat, tolerantsust ja austust üksteise suhtes. Kõik religioonid töötavad tegelikult koos, elavad harmooniliselt ning omavad traditsioone, mida peaks üksteisega jagama. Siis oleks kõigil parem.

Autor: Küsis MARI LEOSK
Viimati muudetud: 18/10/2012 11:10:09

Lisa kommentaar