Karl Kikas kuldses eas

Karl Kikas on Eesti tuntuim lõõtspillimängija, kes mängis kuulsaks Teppo-lõõtspilli ning tegi seda nii puhtalt ja filigraanselt, et temalt on siiani kõikidel lõõtspillimängijatel palju õppida. Karl Kikase 100. sünniaastapäeva tähistatakse Põlvas suurel lõõtspillipeol HARMOONIKA 19. juulil kell 20.

Karl Kikas oli Valgjärve mees, kes õppis lõõtspillimängu selgeks 10-aastaselt kuu ajaga. Ta ise meenutab ühes raadiosaates, et kui vanem vend ostis omale pilli ja hakkas mängu õppima, siis teda see eriti ei huvitanud. Kui ta aga nägi, et naabripoiss lõõtspilli mängis, siis mõtles, et mul pill kodus ja mina ei oska sellega midagi teha, aga näe, tema mängib! Siis õppis kuu ajaga pillimängu selgeks ja edasi ei olnudki tal muud kui pill ja pill. Tegi päevatööd ära ja kohe pilli mängima! Igal õhtul tõmbas pilli paar-kolm tundi, kooli ei tahtnud enam üldse minna. Kui ta pilli päevas vähemalt korra kätte ei võtnud, siis tundis, nagu oleks haige! 20-aastaselt tegi pilliga juba, mida tahtis, pill kuuletus talle täielikult. Selles samas raadiomeenutuses arvas ta, et lõõtspilli hääl on talle verre kasvanud, sest ta muudkui kuulaks seda. Mõnusam on kuulata teiste mängu, mõnusam kui enda oma, sest lõõtspill kohe lööb elu sisse!

1938. aastal kutsuti Kikas raadiosse prooviesinemisele ja seejärel lindistusele. Karl Kikas oli esimene Eesti lõõtspillimängija, kes sai mängida raadios. Kui senini oli peetud lõõtspilli „labaseks“ pilliks ning mängiti peamiselt külapidudel, simmanitel ja kodus, siis peale raadios esinemist sai pill populaarseks ja lasti ka rahvamajadesse. Eesti raadio arhiivides on vähemalt 2 tunni jagu Kikka poolt sisse mängitud materjali. Suure pillimehe kuulsus saabuski osalt raadio vahendusel - iga-reedene rahvamuusikasaade oli üks võimalus kuulata tema esitusi kodudes üle Eestimaa.

Pill August Teppo käest

Oma viimase pilli käis ja lunis Karl välja August Teppo enda käest. Kauples pikka aega Teppot, et see teeks talle pilli. Lõpuks oli vanameister nõus. Poole aasta pärast olevat Teppo öelnud, et“ kulla pojake, ei jõvva’ ma toda pilli sulle valmis tetä’, mul tule inne õtak kätte“. Teppo oli siis juba 83-aastane ja nägemine kehv. Karl hakanud siis kauplema, et müü mõni enda pill ära. Teppo vastu, et mis ma siis oma pojale jätan. Karl mõtles, et küll tal ikka kusagil veel mõni pill on, mis talle ka jääb. Oligi. Lõpuks müüski Teppo oma pilli Kikkale ära, ütles, et võta pealegi, sa oled mängija, muidu läheb veel selle kätte, kes pilliga midagi mõistlikku peale ei oska hakata.

Kikas mängis palju ka makilindile salvestamiseks. Lõõtspilli-mängu õpitaksegi ju kuulmise, mitte noodi järgi. Tema poole koju tuldi magnetofonidega, et meistri mängu üles lindistada (Karl ütles, et kohe mõlemad pooled (lindil) mängisin täis). Kikka mängustiil oli täpse ja kerge rütmiga, rohkete viisikeerutustega ja põhiviisi juurde kuulus rütmiline saatepartii. Need, kes Karlat tundsid, ongi teda iseloomustanud kui täpset ja filigraanset mängijat, kellel on korrektne rütm ja puhtad akordid. Iseloomult oli ta põhjalik, heatahtlik, lahke ja lihtne mees.

Tõeline muusika tekitab armumise tunde

Eesti lõõtspillikultuuri eestvedaja Heino Tartes (kah Valgjärve mees) on öelnud, et Karl Kikas oli suur virtuoos, kes oskas valida lugusid ja valis nende mängimiseks pillile sobivaid võtteid ning ei pakkunud oma trillerite ja võtetega üle. Ants Taul peab Karl Kikka fenomeniks temale looduse poolt antud annet teha tõelist muusikat. Tauli hinnangul on tõeline muusika see, mis kütkestab, haarab ja tekitab tunde, nagu sa oleks armunud.
Tõepoolest, lõõtspillil on kõla, mis avab südamed ja teeb hellaks. Seda on kogenud tuhanded eestlased erinevatel pidudel. Kõige ilusamini kõlab Teppo pill looduses, suveõhtute simmanitel või lõkke ääres, kus lõõtsa sume mažoorne kõla annab edasi elamise magusat valu ja sunnib end kuulama.

Sellist tõelist muusikat kogunevad 19. juulil Intsikurmu mändide alla tegema Eesti parimad lõõtspillimängijad ning lõõtsade saatel astub üles ka Eesti üks armastatumaid naislauljaid, särav ja mitmekülgne Birgit Õigemeel. Laval tehakse lõõtsatrikki, sest igal lõõtsamehel on olnud pidudel mängides ikka omad väikesed naljad või lõõtsatrikid. Kui Kikas omal ajal Põlvas peol mängis, siis jäeti kõik tööd, isegi heinategu katki ja mindi Intsikurmusse tantsima. Nii lõpetatakse ka Harmoonika suurpidu jalakeerutusega suveöös.
Jäädvustamaks Karl Kikka rolli Teppo-lõõtsa kultuuriloos avatakse 19. juulil Põlva kesklinnas ka skulptuur lõõtsakuningast.

 

Fotod eraarhiivist (Facebook/Karl Kikas)

Karl Kikka eluloost (väljavõte Anu Tauli Viljandi Kultuurikolledži diplomitööst)
Karl Kikas sündis 14. novembril 1914. aastal Võrumaal, Urvaste vallas, Truuta külas, Tasatse talus. Isa ja ema olid talupidajad. Karlil oli viis venda ja üks õde, kellest tema oli kõige noorem. Õppis kohalikus kihelkonnakoolis ja sai kuus klassi haridust. 21-aastaselt läks Eesti armeesse ja teenis seal üksteist kuud. 1935. aastal Karl Kikas abiellus. Elas paar kuud Arulas ja läks elama Valgamaale. 1938. aastal rentis omale Kuigatsi vallas vesiveski, mida pidas 1940. aastani, mil kolis tagasi Võru maakonda, Valgjärve valda, Auka külasse, kus elas kuni surmani, 1992. aastani. Peale sõda oli ta mõnda aega Valgjärve rahvamaja teenistuses lõõtsamängija. Põhiliselt oli Karl Kikas elupõline põllumees. Oma talus pidas ta mesilasi, lehmi, lambaid, hobust ning kasvatas kartulit ja vilja.

Autor: Annely Eesmaa
Viimati muudetud: 10/07/2014 21:29:31