Küsitlus

Kas oled rahul tee-ehituse kvaliteediga?

Ilm täna
Võru
-2°
Põlva
-1°
Otepää
-2°
Tartu
Antsla
-2°
Valga
-2°
Räpina
Tõrva
-1°
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Keraamikakuninganna: mees on auto ja naine tema kütus!

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Uhti kõrtsiemand, Rõuge mailt pärit Kai Paks (Kann). Foto: Sten Sang

Vihmasel detsembripäeval saabun Uhti kõrtsi avatud ateljee uhke kompleksi ette. Suures söögitoas ootab mind maja päikseline perenaine, Rõuge mailt pärit Kai Paks (Kann, 58). Koos hajutame sombused pilved ja arutame eestlase hingeelu üle.

Kai otsis pärast millenniumivahetust Lõuna-Eestis hoonet, kus rahvakultuuri edendada. Tavapäratult saatis südikas ettevõtja ise kahekümnele omavalitsusele koostöösoovi laiali. 2004. aastal lõi ta käed Ülenurme vallavalitsusega ning sai kehvas seisus Uhti kõrtsi tasuta kasutusloa viiekümneks aastaks.
Vaatame koos majaalbumit. Peale kivimüüride tol ajal midagi säilinud polnud. „Kõrts ise on pea 400 ruutmeetrit ja kõrvalasuv käsitöömaja veel lisaks sada ruutmeetrit. Ajapikku kolisimegi kõrvalhoonesse kullassepa, sepa, keraamiku ja nahatöö,“ loetleb kultuurihoidja.
Algusaastatel oli käsitööl väga suur turg, kuid 13 aastat hiljem huvitab külalisi pigem ise töötoas algusest lõpuni meisterdada. „Meil käib palju koolide ja valla väliskülalisi. Muuseumis ju ei tohi oma käega midagi puutuda, aga siin on see suisa kohustuslik,“ naerab savinäpp.
Kai näitab mulle pisikest vaasikest, mis oli tema esimene keraamikasaavutus. Kõrval ilutseb lai puuviljavaagen, mis näitab oskustepagasi praegust suurust. Jalutame läbi hoovi tegevustoa poole, kus oma silmaga näen savipoti koorimist. Korra paneb pott aluse pealt plehkugi, sest Kai polnud seda kinnitanud ning kaotas piltnikule poseerides valvsuse.

Taevane saadik
Seitse aastat psühholoogiks õppinud naine paistab silma oma lihtsuse ja südamlikkusega. „Suur luksus on elada maal. Uhtis on puhas õhk, aga maakodus Haanjas on kohe eriti kerge hingata,“ õhkab ta. Pärin, kuidas õhu puhtuse hindamine käib, ja saan vastuseks, et une kvaliteet on hea indikaator.
Üks unine seiklus lipsabki perenaise huultelt ja jään teda ahnelt kuulama. „Ühel õhtul olin just vannist tulnud ja läksin kolmandale korrusele magama. Valitses pilkane pimedus ning panin looja poole teele mõned palved ja tänusõnad. Pilkasin veel end, et saada mulle mõni märk, et mind kuulsid. Kasvõi mõni hallipäine vanameeski!“ algab põnev jutt.
Järsku keset ööd ärkas pilkaja üles ja tema hallipäine vanamees oli saabunud. Majesteetlik heledasulgne kassikakk takseeris terasel pilgul otse Kai magamistoa terrassil. Tark lind jäi sinna pikemalt valvet pidama: ime tunnistaja suigatas vahepeal ja ärgates ootas taevane ilmutus ikka truult edasi. „Ühel hetkel ta lihtsalt potsatas pallina alla, suuri tiibu tal ju pole,“ kihistab Kai. Kange kiusatus oli haruldast külalist fotole püüda, kuid selle asemel klõpsis ta oma peas mõned mälupildid.

Kurbus kaalukausile
Jääme pikemalt arutama, kas tundeid saab mõõta. „Tihti kuulen, kuidas inimesel on enda sõnul raske olla. Kui seda ei saa tänapäevaste vahenditega mõõta, kas siis on raske olemine olemas?“ teoretiseerib Kai. Kuna istume kõrtsiruumis, peatume ka kangema kraami kummutamisel raske oleku leevendusena.
„Sisemist tühjust püütakse täita selle kontsentreeritud energiaga, mida alkohol endas sõna otseses mõttes sisaldab,“ tõdeb eluaegne karsklane.
Järgmine koomiline seiklus rullubki lahti seoses Vana-Tallinna ja külma talveõhtuga. Karske eluviisiga harjunud naine tellis koos seltskonnaga jäätise legendaarse likööriga. „Muudkui sõin seal hapukapsaga praadi ja kõrvale külmarohuna magusat maiust alkoholilisandiga. Tagasiteel andis mu keha teada, mis sellest lisandist arvas! Palusin juhil kinni pidada, avasin autoukse ning taaskohtusin hapukapsaga!“ kõhistab peopidur ennastunustavalt.
Maainimesi ta alkoholiga liialdajateks ei pea, pigem on maal elada soovija oma elu läbi mõelnud. „Kes pakub talupiima, kellel on munasid müügiks. Aga eks igal külal ole oma joodikud ka, keda viiendal kuupäeval figureerimas näeb,“ tõdeb käsitööline.

Võim näitab hambaid
Alkoholiaktsiisiga ma Kaid kurjaks ei aja, kuid haldusreformi kohta on tal paar krõbedamat sõna öelda. Varem Ülenurme valda kuulnud Uhti küla on nüüd hoopis Kambja valla alla liidetud. „Kõik omavalitsuse moodustamiseks vajalikud tingimused täitis Ülenurme eeskujulikult. Siiski oli vaja riigivõimul jõudu näidata ning sundliitmine läbi viia,“ tõreleb ta.
Ülenurme vallavanemat Aivar Aleksejevit kiidab ettevõtja südamest ning lisab, et valimistel saadud häälte arv kõneleb enda eest. „Mass annab jõu ning võimu ja 101 inimest on arvestatav hulk, et tekitada respekti ja viia otsuseid ellu. Nagu sipelgas on massina tugev ja üksikuna mitte, on ka inimene samas kategoorias,“ filosofeerib haldusereformis pettunu.
Satume jutuga suitsusauna juurde. Sealseid kombeid ja tavasid naine armastab. „Rituaalideks neid nimetada ei saa, pigem on usul omad rituaalid. Eestlastele omasemad on pehmemad sõnad,“ selgitab logopeedihariduse saanu. Tänu kunagi omandatule jääb talle praegugi kõrvu, kui keegi susistab ja põristab häälikutega. „Lateraalne ehk külgmine „err“ tuleb siis, kui vibreerivad keele küljed, mitte tipp,“ saabub mõistmine kõrtsilaua taha.
Ja kas ikka peaks seda kõrtsilauaks nimetama, kui harjunud tava kohaselt siin õllevahtu ei voola ja viinapitsi vastu lauda ei kõlksu. „Meie kohapeal alkoholi ei serveeri. Minu põhimõte on selline. Külalised muidugi võivad kaasavõetud napsu oma maitsele vastavalt tarvitada,“ räägib ta.

Paak pilgeni täis
Juhin vestluse paarisuhetele ning soovin teada, miks kaklejate kooselud kestavad. „Neile meeldibki kakelda ja leppida. Samal ajal kiruda elukaaslast sõpradele ja ikka sama elu edasi venitada,“ vastab Kai kurvemal toonil. Oma jutu ilmestamiseks kraamib ta köögist välja kolm mullakirmega taluõuna ning lõikab need pooleks. „No sobita nüüd nad kokku. Ja jäta meelde, et siin laual on vaid kolm oma paarilist otsivat õuna,“ antakse mulle ülesanne ubinaid kokku lappida nagu ideaalseid paare inimestestki.
Jään ülesandega juba algul veidi jänni ning õunahekseldaja vaatab mind rahulolevalt. „Ja nüüd kujuta ette, kuidas inimesed samamoodi end kokku sobitada püüavad, muudkui pusivad ja pusivad. Heas kooselus mees juhib ja naine toidab teda armastuse energiaga. Täpselt nagu auto ja kütus,“ võtab ülesande andja oma õpetuse kokku. Igaks juhuks lisab ta, et kui naine oma meest ei armasta ja talle niinimetatud solkkütust paaki valab, siis seiskub masina mootor kiirelt.

Kodusoojusest vajaka
Jõuame jutujärjega vanavanemateni ning kuidas Maarjamaal memmesid ja nende soojust tasahilju aina vähemaks jääb. „Mulle on kinnitatud, et siin minu avatud ateljees tunnevad külalised end kui vanaema juures. On tuttavad lõhnad, soe ja kodune olemine. Ise tunnen end siin oma memme Marie Vilhelmine Krooni kõrval olevana, kui nühin tahmast potipõhja sama puhtaks, nagu tema seda tegi,“ muutub jutustaja mõtlikuks.
Teatud tegevused, lõhnad ja olukorrad toovadki meile meelde kadunud lähedasi. Tunneme siis, justkui viibiksid nad meie kõrval. 22-aastaselt kaotas Kai oma isa. Tollane äng on siiani meeles, kuid ajaga on tulnud leppimine, et lahkunu on paremas paigas.
„Mõnes mõttes mõistan isegi Õhtulehe šokilugusid hukkunu lähedastega. See lein on terav just surmahetkel. Lugejal on vaja samastumist ja arusaamist, et kurvad tunded on loomulikud,“ selgitab ta. Samal ajal ei pea kõneleja heaks tooniks ülevõimendatud musta-punasekirjut taustakujundust surmalugude juures.

Karta või mitte karta
Võtame teemaks hirmuenergia. Miks eestlane on nii krampis ja kardab kõike? „Hirmuenergia on raske ja kaalub rohkem. Rõõm ja naer ju lausa paiskub õhku ja seda on kerge jagada,“ kõneleb energiasse uskuja.
Tema sõnul saab inimene palju iseenda heaks ära teha kasvõi telerikasutust optimeerides. Kõike halba ei pea pildikastist omale tuppa lubama. „Palju head leidub raamatutes, neid saab edasi ja tagasi lapata ning mõttel enda sees kasvada lasta. Filmi puhul ma sellist sügavust tajunud pole,“ nendib kirjasõna armastaja.
Linnutiivul on möödunud kolm tundi õdusas kõrtsisaalis. Tee peale kaasa annab perenaine mulle omavalmistatud leiva, mille hellalt autosse kannan. Tagasiteel tunnen end sama kergena kui minu võõrustajagi – head asjad siiski nakkavad inimeselt inimesele.
Kes ihkab oma ellu samasugust mõtlemapanevat tagasivaadet meie pärinemisele, saab seada oma sammud Tartumaale Uhtisse. Seal ootab teid täpselt sama soe vastuvõtja, nagu mina ta endast ootele jätsin. Kohtumiseni kullassepa töötoas!

 

Autor: Sten Sang
Viimati muudetud: 04/01/2018 10:32:42

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia