Vasakult: Anel, Sandra, Anu ja Egert elavad rõõmsalt ühe katuse all. Foto: Sten Sang

Sandra Buchert on täiesti tavaline 18aastane Sydneys elav neiu. Legendid räägivad, et kooli ratsutab ta oma känguru Fredi seljas. Viimased kolm kuud on pidanud Fred üksi hakkama saama, kuna omanik tuli vahetusõpilasena Maarjamaa kultuuriga tutvuma. Õnneks on vahetuspere isa Elmet praegu Austraalias kängurut lohutamas.

Mööda lirtsuvaid Tartu linnatänavaid lähenen sihikindlalt vahetuspere majale. Mõttes palun, et peres ometi kutsa oleks, kellele paar pikka paid teha. Minu palveid võetakse kuulda ja uksekella peale kuulen kellegi vilgast haugatuste seeriat. Esimesena tervitab uksel pruun pikakarvaline taks Sophie (7) ja saan oma pikad paid pehme karva sisse peita. Pereema Anu Neumann teadustab, et nende kuts on paadunud vanatüdruk, kel oma iseloomuvigurid ja huvi meesterahvaste vastu ammu raugenud. „Külla tulnud inimesed võtab ta omaks, aga saabunud koerte peale jääbki kurjustama. Ise peidab end magamistoa voodi alla ja muudkui tänitab sealt!”
Peagi saabub loo peakangelanna vahetusõpilane Sandra Buchert koos peretütre Anel Neumanniga (16). Noored daamid käisid koos juuksuris ning kevade puhul sai paras ports juukseid frisööri juurde maha jäetud. Mõtlen veidi maakera kuklapoolelt tulijat kiusata ja küsin sulaselges eesti keeles temalt mõned küsimused. Minu suureks kohkumuseks saab ta kõigest aru ja vastab kenasti arupärimistele.
„Minu emapoolne vanaisa on pärit Võrumaalt ja isa vanavanemad elasid Rakveres enne Austraaliasse sõja eest põgenemist. Soojal maal oli neil kuuekümnest eesti perest koosnev kogukond, oma kool ja kirik said ehitatud! Mu ema neiupõlvenimi on Mai Ruus,” selgitab Sandra õhinal.
Ta lisab, et ema Mai annab Sydneys eesti keele tunde ning on tedagi keeleõppel harinud. Sandra vanaema õpetas tema ema Maid ja Mai õpetas omakorda Sandrale eesti keelt. Eesti juurtega lastel on Austraalias iga-aastane eesti suvelaager (Sõrve laager), kus mängitakse mänge, lauldakse ja tantsitakse rahvatantse, tehakse lõkkeõhtuid ning õpitakse üheskoos eesti keelt.
Sydneys on eesti keele õpetaja, kes õpetas Sandrale paar aastat enne Eestisse tulekut eesti keelt. Sandra arvab, et tema käest õppis ta kõige rohkem. Neiu isa siiski eesti keelt ei kõnele ning kasutab suhtlemisel pigem inglise ja saksa keelt.
Kuum südatalv
Uurin kliimaerinevuse kohta ja saan teada, et kängurumaa talvehommikud algavad nullkraadiga ning päeva peale võib visata suisa 30 soojapügalat. Lõnksatan kadedusest ja vaatan terrassikatusel tilkuvaid jääpurikaid. Pereema Anu kirjeldab, kuidas nad soovitasid Sandral kodumaalt kaasa osta kõige soojem jope, mida kaubandusvõrgus leidub. Piidlen esikus rippuvat kehakatet, sellega saab meie talvekraadidega hakkama küll.
„Kannan ka mütsi ja mulle väga meeldib lumi. Jooksin lumesaju peale õue ja rõõmustasin nagu väike laps vaikselt langeva valge lume üle! Külm ei ole mul siiamaani hakanud, kuna minu vahetuskooliks olev Tamme gümnaasium asub kodule nii lähedal,” jutustab Sandra.
Vahetusema Anu Neumann räägib, kuidas nad kaugelt saabunud külalist kiluleibadega kiusasid. „Vabariigi aastapäeva puhul pakkusime Sandrale kohe mitu munaga kiluvõileiba. Õhtul lubasin ka salatisse seda väärt kala lisada ja siis ta murdus: palun, ärge sinna küll enam kilu pange!” naerab ta õnnestunud hanekstõmbamise üle.
Kolmandal Eestis viibitud õhtul ajas Sandra öö ja päeva segamini. „Kutsusime kogu pere sööma ja Sandra ei soovinudki verivorstiga maiustada. Läks hoopis mitmendat korda magama ja siis järsku õhtul poole kümne ajal tuli täisriietes elutuppa ja uuris, mis me nüüd siis tegema hakkame. Vastasin talle, et meie sätime magama ja muid plaane pole ööseks ette näha,” meenutab Anu. Ajavahe Sydneyga on üheksa tundi, meie kell näitas intervjuu ajal kolme päeval. Samal ajal valitses Sandra kodukohas südaöö.
Uurin austraallaselt, miks ikkagi tulla meie riiki pooleks aastaks ja ehk tahaks ta siia elamagi jääda. „Ei-ei, mulle meeldib ikka rand ja päevitamine. Tulin siia oma päritoluga tutvuma ja Eestist rohkem teada saama. Muide, minu kirjatöö sai konkursil „Kirjuta Eestile” kümne äramärgitu sekka. Käisin märtsi esimesel päeval Kadriorus presidendiga kohtumas!” on Sandra saavutuse üle uhke.
Lapsed ratastel
Jutu käigus selgub, et terve Neumannide pere reisib palju ning peagi ootavad peretütar Anelit ja tema väikevenda Egertit (12) ees järjekordsed välislähetused. Anel räägib lähemalt: „Augustis lähen mina aastaks Kanadasse vahetusõpilaseks. Sandra on Eestis YFU programmi raames, aga mina lähen Rotary klubi kaudu. Märtsi lõpus sõidab mu vend Egert nädalaks Saksamaale laagrisse. Seda korraldab CISV liikumine.”
Egert lisab, et kaks aastat tagasi viibis ta kuu aega Norras, kus sai omale sõpru USAst, Portugalist ja Mehhikost. „Saime sõpradeks staadionil jalgpalli mängides. Minu inglise keele oskus paranes kõvasti. Nüüd hakkasin koolis ka saksa keelt õppima ja saan oma oskused peagi proovile panna,” räägib Egert Neumann.
Sarnaselt helitehnikust isa Elmetiga soovib temagi oma tuleviku just selle alaga siduda. Tamme koolis õppiv noormees aitas korraldada sõbrapäeva üritust ja sättis seal heli tasakaalu.
Sandra on selle pere esimene vahetuslaps ja saadud kogemusele tuginedes soovitab vahetusema Anu julgelt vahetuspereks hakata. See kogemus on pereliikmeid üksteisele lähemale toonud ning maailmapilt on veel rohkem avardunud. Kuna elame suurte muutuste ajal, on hea mõelda just sellele, mis on meis ühist, ja näha inimestes head.
Leiame mõlemad, et edukaks toimetulekuks peab ise säilitama rõõmsa meele ja ettevõtliku suhtumise. Selliste edasiviivate ja heade mõtetega sätin end aktiivse vahetuspere juurest minekule ja viskan veel viimase pilgu lumise suuga taksikoerale Sophiele. Saan vastu sõstrasilmse pilgu ja lirtsutan end lumelopast läbi koju tagasi. Oh, kus ometi meie kolmkümmend soojakraadi ja känguru Fred end peidavad?

 

Autor: Sten Sang
Viimati muudetud: 22/03/2018 09:23:24