Küsitlus

Kas valimistulemused rõõmustavad?

Ilm täna
Võru
10°
Põlva
10°
Otepää
Tartu
10°
Antsla
10°
Valga
10°
Räpina
10°
Tõrva
10°
Võru
10°
Põlva
10°
Otepää
Tartu
10°
Antsla
10°
Valga
10°
Räpina
10°
Tõrva
10°
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Rehepapp – mõisa rehtede valvaja ja kütja. Eesti usundiliste muistendite, naljandiliste muinasjuttude ning orjus-, eriti mõisavarguslaulude tegelane. Kaval rehepapp tüssab mõisnikku ja vanapaganat. (ENE)

Miks Põlvamaa Kanepi valla Jõgehara küla Mesipuu talu pererahvas oma talutööde päevale just sellise kutsepealkirja pani, ei oska arvata. Muistseid ja kaasaegseid talutöid, kombeid ja tavasid, mida seal terve päeva ja sumeda augustiõhtu jagu näha sai, oli tegelikult enam kui tosin. Ja ega pererahvas rehepapi kombel oma külalistelt, keda aga kogunes üle paarisaja, mingi kavala nipiga nahka üle kõrvade ka tahtnud tõmmata ja ettevõtmisest suurt tulu saada. Vastupidi - kogu suure talupidamise kõik uksed, laudad-tallid, värkstoad olid vaatamiseks, katsumiseks ja ka kaasategemiseks avatud jumala tasuta. Vaadata ja uudistada, vanemad inimesed aga ka oma kogemuste kaudu meelde tuletada, sai hobusel kabja lõikamist ehk värkimist, laastulöömist ja laastukatuse tegemist, vana rehepeksumasinaga vilja masindamist, meevõtmist ja vurritamist, kuumaks köetud kiviaugus lambaküpsetamist… Kes tahtis, võis lasta teha meemassaaži, käia suitsusaunas või ratsutamas, matkata Pühajõe ääres, kiikuda. Pakuti maitsta ja kaasagi osta ehtsat koduküpsetatud rukkileiba, maasuitsusinki, kohupiima, sõira, mett – kõik oma talu tooted.

Jah, et miks siis üks talu võtab ette, organiseerib nii paljude tööde tegemise, näitamise ja selgitamise, teeb üksjagu kulutusi ja laseb ussaia ära tallata, asja ees teist taga?

Linnainimesed näevad talutöid esimest korda
Stiilses, talunaise valgest linasest riidest pühapäevarõivastes – undrukus ja pitsises pluusis - perenaine Maie Krukov mõtleb selle küsimuse üle pisut, ja vastab siis: “Kas alati igal asjal väga suurt ja otsest põhjust peabki olema?” Mõtleb veel pisut ja arutab siis, et kõik on siin meie maailmas väga asiseks ja asjalikuks läinud, missioonitunnet kui sellist aga on väga väheks jäänud. Siis mõtleski, et teeb nagu midagi jonni pärast, näitamaks, et ka maal võib elada, et ka talutöödel on oma võlu ja ilu. Kuna Mesipuu talu on turismitaluna kirjas juba kümmekond aastat, pole sellist suurüritust siin korraldatud. Samas aga näeb ta, et paljud linnainimesed näevad talutöid esimest korda, mõni linnalaps pole aga käega küülikutki saanud silitada, ratsutamisest rääkimata. Vana rehepeksumasin on õues seisnud juba aastakümneid, lõpuks otsustas peremees Hennu sellele kuuri ehitada, masina üles putitada ja miks mitte tööle panna? Ja lastele näidata, milline see kombaini esiisa oli, vanematele inimestele aga anda äratundmisrõõmu? Ka vana laastulöömismasin on täiesti töökorras, oma talu hoonete laastukatused on kõik seal löödud. Vanaperemees Kalju Reedi võib seda ka huvilistele näidata ja õpetada. Paarkümmend mesilasperet aga on nagunii juba aastakümneid olnud talu üheks sissetulekuallikaks – miks mitte näidata, kuidas see mesigi lõpuks purki saadakse? Või et kuidas see lehm ikka seda kohupiima või juustu annab? Kuna oma talu kaks hobust vajasid ka “pediküüri” ehk kabjalõikust, kutsuti seda tööd tegema, samal ajal huvilistele näitama Väimela Tallidest hobusekasvataja Ester Ader, kes omal ajal Väimela tehnikumis veterinaariat õppinud ja häda sunnil hiljem ka kabjavärkimise selgeks õppinud. Mis sest, et õbluke naisterahvas – ei loe jõud, loeb tarkus! Nii see talutööde näitamise mõte teoks saigi.

Neli põlvkonda elavad üheskoos
Suures talus, mis õieti koosneb kahest omaette majapidamisest, elavad koos neli põlvkonda, mis on ju ka üpris harukordne nähtus. Maiel-Hennul on kolm tütart – Aimi, Hilja ja Marge. Väimehed ja tütretütar Hannabeth. On 86-aastane vanaema Hilda, kes nii elujõuline ja nobedate näppudega, et kogu talupere nood pilku püüdvad linasest riidest ürbid on tema õmmeldud! Ja kuna pererahval on kokku nii palju sõpru, et veerand külalistest paistis siin olevat täiesti kui omas kodus, siis oligi talu hea tahte päeva – nagu Maie ise ettevõtmist nimetab – korraldamine rohkem lõbu kui vaev. Omal ajal olnud talu nimi hoopis Jüriussaia, ning selles elanud seitse venda ja kolm õde, kes kõik korraga ei tohtinud kirikusse minna, muidu vajunuks too maa alla!

Lammast küpsetati esiisade kombel
Päeva leiva- (või liha?) numbriks kujunes aga lambaliha küpsetamine esiisade kombel tuliseks köetud kiviaugus. See on nii omaette kunst kui vaatemäng, mida esitasid end maausulisteks nimetavad kunstnikepaar Epp Margna ja Toomas Kalve, lähedalt Kaagvere külast. Epp on tuntud keraamikuna, Toomas kui Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõud ja fotokunstnik. Mõlema suureks hobiks on muide suitsusaunade uurimine ja pildistamine, et neist lõpuks välja anda album. Oma kodukülla tahetakse isegi teha Eesti Suitsusauna Muuseum. Aga see selleks. Poolteist päeva laagerdunud lambaliha portsjoneid suurtesse rabarberi- ja mädarõikalehtedesse pakkides saab Epp mahti ka toimingu kohta seletusi jagada.

Kõigepealt seda, et taoline liha küpsetamise viis pärineb õieti kõrberahvastelt. Epu veendumust mööda küpsetasid liha just samamoodi ka meie esivanemad, enne seda, kui õpiti seda vardas kõrvetama. Maausulistel on see küpsetamine seotud lamba ohverdamisega suveharja Karuspäeval.

Kõigepealt tuleb lambaliha parajad tükid panna suurde tünni marineerima. Tõsine hoiatus aga: peale soola ei tohi seal olla ühtegi võõramaist maitseainet! Ainult kõik koduaias kasvav – sibul, küüslauk, õunad, maitseroheline jm. Jumal hoidku äädika eest! Kuni liha laagerdub, tuleb kaevata auk. Vastavalt küpsetatava kogusele pool meetrit kuini meeter sügav, ka laius vastav. Auk tuleb vooderdada maakividega – vältige lubjakive!. Tekib kivivooderdisega pesa, mis tuleb nüüd täita puudega ja need põlema panna. Auku tuleb kütta oma kolm-neli tundi. Siis söed välja ja suurtesse kobru- või rabarberilehtedesse hoolikalt pakitud, kaseraoga kinni köidetud lihapakid ahju laduda. Ahi pealt raudplaadiga – parem, kui laia kiviplaadiga – kinni katta ja sellele omakorda tuli peale teha. Nii kütta ja hautada veel oma kolm tundi. Kuidas täpset aega teada? “Katse-eksituse meetodil”, naerab Epp. “Kui esimesed ahjutäied kõrvetatud, on kõik selge”. Epul on see üheksas ahjutäis. Need, kes õhtuhämaruses ansambel „Villi“ esinemist kuulatse hõrku mahlakat liha sõid ja meemõdu peale rüüpasid, lausa mõmisesid naudingust!

Igatahes oli meeleolukas ja õpetlik päev, mis tõestas, et maaelu on ehk küll mõne koha pealt raskem kui linnaelu, kuid selle eest on ka tema võlud asendamatud!

Autor: Ülo Tootsen, ylo@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 07/07/2009 14:41:07

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia