Küsitlus

Kas Eestis peaks raiuma vähem metsa?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
-1°
Põlva
-1°
Otepää
-2°
Tartu
-1°
Antsla
-1°
Valga
-1°
Räpina
-1°
Tõrva
-1°

Afganistani sõjas langes 40 aastat tagasi esimese eestlasena Põlvamaa mees

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Enn Valli matused toimusid sõjaväelise tseremooniaga, kirstukandjad toodi kohale Valga sõjaväeosast. Foto: arhiiv

24. jaanuaril 1981 sängitati Põlva kalmistule nooremseersant Enn Valli põrm. Tema on esimene eestlasest Nõukogude armee sõjamees, kes hukkus Afganistanis Nõukogude vägede invasiooni ajal otseses sõjategevuses – 7. jaanuaril 40 aastat tagasi.

Tõsi, esimese eestlasena hukkus 25. detsembril 1979, juba NSV Liidu vägede sisseviimise esimesel päeval toonasest Kohtla-Järve rajoonist pärit õhudessantväelane Aarne Vinni. See juhtus Kabuli lähedal kõrgmägedes asetleidnud lennukatastroofis. 1980. aastal langes Afganistani lahingutes kolm Eesti NSVga seotud meest, venelased.

Enn Valli sündis 26. aprillil 1959 ja pärines Põlva lähedalt Peri külast viielapselisest perekonnast. Ta lõpetas 1974. aastal Peri 8-klassilise kooli.

Meenutab tema klassikaaslane Tiit Kusnets (elab praegu vaheldumisi Põlvamaal ja Tartus): „Teadsin Ennu hästi juba enne esimesse klassi minekut, sest elasime vahetus naabruses. Kambas teiste omakandi poistega sai Ennuga koos suviti palli mängitud, jalgratastega sõidetud, kohalikus tiigis ujumas käidud. Talvel olid suusad-kelgud, tiigi jääl aeti taga (kui vedas, siis) päris hokilitrit või (kehvemal juhul) lihtsalt kivi või jäätükki. Enn oli vahva kaaslane ja tegi kõike kaasa. Ta käis veel sageli oma vanemaid kolhoositöö juures aitamas. Pärast Peri kooli lõpetamist trehvasime väga harva. Mina mäletan Ennu alati kui ärksa meelega elurõõmsat poissi. Ja seda rusuvam oli tema enneaegne elulõpp.”

Valli jätkas õpinguid Tihemetsa sovhoostehnikumis, mille lõpetas põllumajanduse mehhaniseerimise erialal. Seejärel töötas aasta aega Järva-Jaani kutsekeskkooli nr 31 autotöökojas. Valli sai mais 1979 Paide rajooni sõjakomissariaadist kutse minna kaheks aastaks teenima Nõukogude armeesse.

Lootis Afganistani asemel Tallinna saatmist
Meenutab Ennu vend Mati Valli (sündinud 1966, elab praegu Viljandimaal): „Ta veetis esimese aasta Kaliningradis motolaskurite polgus. Algul oli mõnekuune väljaõppelaager, mille lõpetamisel sai ta pagunitele nooremseersandi paelad. Vend kirjutas koju tihti, sealhulgas, et väeosas liigub sageli jutte saata Kalingradist 50 meest Afganistani. Aga ta kirjutas sellestki, et ehk saadetakse neid Tallinna, lõpetama olümpiaehitisi.”

Siiski, saatuse tahtel tuli Ennul minna kaugesse Afganistani. Kõigepealt sõideti Klaipėdasse, kus eri väeosade baasil formeeriti uus polk. Järgnes pikk raudteesõit Usbeki NSVsse, mis piirneb Afganistaniga.

Meenutab tema Leedu- ja Afganistani-aegne sõjaväekaaslane Tõnu Kandar (elab praegu Tallinnas): „Jõudsin Gussevist (Kaliningradi oblast) Klaipėdasse. Olin seersant ja võtsin väeosa platsil uusi sõjamehi vastu. Nii tuli ka üle lugeda meestel kaasasolnud sõjaväe vara, sealhulgas voodilinad, padjapüürid jms. Ennul oli kõik olemas, aga tema saapad olid täiesti katki. Muidugi läks tema väeosa ohvitseridega ütlemiseks. Ma keeldusin Ennu uude väeosasse vastu võtmast. Küll pakuti mulle sineleid ja muid vormiriideid, aga jäin endale kindlaks. Ei jätnud enne jonni, kui Enn Valli tuli tagasi kusagilt „leitud” uute saabastega. Oma vaidluses ohvitseridega rõhusin, et meie läheme sõtta ja kas sinna peab minema paljajalu.

Pikk ja tüütu raudteesõit lõppes Termezi linnas. Üle suure ja laia Amudarja jõe paistis Afganistan. Termezis oldi ligi kuu aega. Tehti õppusi, korraldati mõni loeng Afganistani siseoludest ja elanike kommetest, löödi aega niisama surnuks. Enn Valli läks aprillis 1980 Termezist üle riigipiiri. Neil aegadel arvestati, et sõdur teenib aasta Afganistanis, ohvitser aga kaks aastat.

Olime ja elasime järgnevalt koos ühes väeosas Kirde-Afganistanis. Elasime võõras riigis, kus toimus sõjategevus. Nõukogude armee varustamiseks liikusid kitsastel mägiteedel lõputud veoautode kolonnid. Enn Valli sõitis üsna sageli soomusautoga BRT kolonnidega kaasa, olles kas soomusmasina juht või sihtur. Riigi üldisest sõjalis-poliitilisest olukorrast teadsime äärmiselt vähe. Meelde on jäänud Enn Vali rahulik närv ja kohati oli ta lausa „rahu ise”. Sain novembris 1980 teenistusaja lõppedes Afganistanist tulema, aga jätkasin Ennuga pidevat kirjavahetust.”

Enn Valli kirjutas kodustele sageli. Mõni eestlasest sõjamees saatis toona Afganistanist vanematele täiesti üldsõnalisi kirju ja ehk vaid headele sõpradele kirjutati täpsemalt. Enn kirjutas ka kodustele asjaolusid ilustamata. Mõni kiri on säilinud siiani ja näiteks neist ühes on juttu tehtud tema vahikorra ajal vaid meetri kauguselt mööda vihisenud kuulist. Samuti kirjutas ta, et baasist pikemal operatsioonil olles kaevatakse magamiseks telgi alla suur auk ning hommikuti on presendist leitud kuuliauke.

Haavatud mudžahiidi kuul
Meenutab tema Afganistani-aegne sõjaväekaaslane Enn Rüga (elab praegu Põlvamaal Peril): „Olime Afganistanis koos ühes väeosas Pol-e Khomrī (venepäraselt Пулихумри) väikelinna külje all. Olin samuti autojuht, kord juhtisin komandöri autot, siis jällegi kiirabiauto roolis ning samuti saatsime veomasinate kolonne. Veoautode saatmise kõrval käisid motolaskurite üksused sageli ümberkaudsetes kišlakkides kontrollkäikudel. Sel ajal oli Nõukogude üksuste taktikaks hõivata mägede vahel orgudes külad (kišlakid) ja raporteerida kõrgematele ülemustele mässuliste taganemisest. Kui üksus piirkonnast lahkus, tulid ajutiselt taganenud mässajad ehk mudžahiidid tagasi. Kabuli keskvõimul ega Nõukogude relvajõududel polnud jällegi mingit mõju.

Sain temaga viimast korda kokku traagilise 1981. aasta 7. jaanuari hommikul. Enn rääkis saadud käsust vabastada sõjalise operatsiooniga mässulistest lähedalolev Babari kišlakk ning et nad peagi väljuvad baasist. Oli veel juttu, et näeme uuesti õhtul.”

Niipalju kui sellest kokkupõrkest on teada: nooremseersant Enn Valli juhitud jagu (10-11 sõjameest koos kergekuulipilduja ja granaadiheitjaga) paiknes rünnaku algul motolaskurite rühma paremal tiival. Kokkupõrge algas vastastikuse tulevahetusega. Nähes pealetungijate tulejõudu ja ka ilmset ülekaalu, otsustasid mässulised tagasi tõmbuda. Seejärel anti Nõukogude armee üksustele käsk alustada rünnakut ja võtta lahinguväli enda kontrolli alla. Järgnes tavapärane käsk lahinguväli üle vaadata ja kokku korjata mässuliste poolt mahajäetud relvad. Ilmselt haavata saanud mudžahiid tulistas lähedalt, kas meetri pealt või isegi veel lähemalt tema kohale kummarduvat Enn Vallit.

Langenu matus
Kurva teate tõid kodustele Põlva rajooni sõjakomissar Väino Tirp ja E. Vilde nimelise kolhoosi partei (EKP) Põlva rajoonikomitee allorganisatsiooni juht (partorg). Ennu vanemad töötasid kolhoosis. Põlva rajoonileht Koit avaldas 22. jaanuaril 1981 viis, 24. jaanuaril samuti viis ja 27. jaanuaril kaks kaastundeavaldust. Põhjuseks on märgitud kas noore mehe „õnnetu” või „traagiline” surm.

Loomulikult ei jäänud Põlvas ega selle ümbruses Valli hukkumise koht ja tegelik põhjus teadmata. Võib arvata, et Põlva rajooni sõjakomissariaat, rajooni siseasjade osakond (miilits) ja julgeolekukomitee (KGB) kohalik jaoskond, samuti ka kommunistliku partei (EKP) Põlva rajoonikomitee juhtivad tegelased sattusid ärevusse. Kuidas nüüd talitada, kuidas matus korraldada, millele pöörata tähelepanu?

Meenutab Enn Valli sugulane Vilmar Rattus (elab praegu Põlvas): „Põlva teederemondi ehitusvalitsuse (TREV) bussijuhid pandi peagi ööpäevasesse valvesse. Saime teada, et kirst on Afganistanist saadetud lennukiga Krimmi, ent talvine lumetorm ja kehvad ilmastikuolud ei lubanud sealt uuesti õhku tõusta. Nii anti bussijuhtidele korraldus: kui Krimmist tõuseb lennuk õhku, siis hakkab Põlvast Latvija väikebuss kohe sõitma Tallinna poole.

Lennuväljalt toodi kirst Põlva miilitsasse. See oli suur puitkast, kus kaanel venekeelne aadress: „Eesti NSV, Põlva linn, Ilmar Valli” (Ennu isa nimi). Puitkast kirstuga oli miilitsas, kuni kaks lähedast sugulast tuvastasid lahkunu. Suure tinakirstu kaanel oli väike pleksiklaasist aknake ja sealt sai näha puitkirstu, kus lebas paraadmundris Enn Valli. Miilitsahoonest viidi tinakirst mitmeks päevaks Peri kultuurimajja. Miilitsamehed pidasid ööpäevast valvet, kõik soovijad sai Ennuga hüvasti jätta.”

Andmebaasi Haudi järgi maeti Valli Põlva kalmistule 11. jaanuaril 1981. Siin on eksimus, sest vaid nelja päevaga poleks kirst kaugelt võõrsilt jõudnud Põlvasse ega suudetud matust korraldada. Enn Valli sängitati mulda 24. jaanuaril. Omajagu aega nõudis tinakirstu ümber suure puitkirstu valmistamine, sest taheti kinni pidada meile omastest matusekommetest.

Matused toimusid sõjaväelise tseremooniaga. Kohalik sõjakomissariaat lubas kutsuda Valli ärasaatmisele kõik vajalikud inimesed ja katta kulud. Valga sõjaväeosast toodi kohale leinaviise mängiv puhkpilliorkester, 12 sõdurit, et kahes vahetuses kanda rasket kirstu, rühm sõjamehi aupaukude tulistamiseks. Siin-seal sagisid ohvitserid, sealhulgas arvukalt eestlasi. Mälestuste järgi vastasid ohvitserid küsimustele ümmarguste või isegi vastukäivate juttudega, mis siis juhtus Enn Valliga, mis toimub kauges Afganistanis, kui ohtlik on seal.

Meenutab Vilmar Rattus: „Kui kirst kanti kultuurimajast õue, lasid sõdurid õhku aupauke. Ilm oli külm, miinus 20 kraadi või isegi pisut rohkem. Kirst pandi veoautole ja sõdurid ronisid samuti saatjatena lahtise veoauto kasti. Palju inimesi vaatas kõnniteedelt matuserongkäiku, paljud kõndisid kaasa. Kalmistu värava ees korrastati read, rongkäigu ees sammus üks sõdurpoiss koos üsna raske mälestustahvliga. Enn Valli kirstu kandsid samuti sõjamehed, kahes vahetuses.

Kalmistule kogunes ärasaatjaid palju, osa uudistas kurba sündmust eemalt. Lahkunu kirst lasti mulda NSV Liidu hümni saatel. Järgnevalt ajasid sõdurpoisid külmunud ja paakunud mullaga haua täis. Meile tavapärase hauakääpa tegemine ei tahtnud neil kuidagi õnnestuda, vaatamata ka rahva seast antud arvukatele õpetussõnadele. Siis haarasid ärasaatjatest eesti mehed labidad ja kujundasid hauakääpa, mis kattus pärgade ja lillede kuhilatega. Peielaud peeti Põlva restoranis.”

Nii puhkabki Enn Valli oma viimset und Põlva kalmistul (vana osa, 13, 241).

 

Autor: KÜLLO ARJAKAS, ajaloolane, Tallinna Linnaarhiivi juhataja
Viimati muudetud: 14/01/2021 10:23:56

Lisa kommentaar


Fatal error: Uncaught Error: Call to a member function get_total_time() on bool in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php:247 Stack trace: #0 {main} thrown in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php on line 247