Kalmer Lumi – elupõline bussijuht

Foto: erakogu

Kalmer Lumi (57) on Võrumaalt pärit bussijuht, kes on sama tööd teinud juba üle 35 aasta. Lisaks põhiliinil Koidula-Tartu-Koidula sõitmisele pakub ta veel eravedusid, sest üksinda oma osaühingu alt sõites saab mees ise töögraafikut määrata. Muhe bussijuht on ka bändi nimega Oravapoisid liige, tema ülesanne on seal basskitarri mängida.

Kalmer on kogu 35-aastase tööstaaži jooksul olnud bussijuht Põlva- ja Võrumaal. Enne Põlvamaal ja nüüd siis Võrumaal. Kõik sai alguse 1987. aastal, mil talle juhuslikult bussijuhi töökohta pakuti. Aja jooksul on küll firmad muutunud, aga nüüd juba pikalt ise ettevõtjana tegutsedes on Kalmer olnud oma aja peremees ehk siis saanud ise enda bussigraafikut reguleerida.

Bussijuhikarjääri alguses sõitis Kalmer kaks korda nädalas Põlva-Orava liinil, kuid 2001. aastal, mil rongid käigust võeti, suurenes tema töökoormus märgatavalt. „Eks bussijuhil on ikka hea tunne, kui tööd on rohkem,“ muigab Kalmer. „Hiljem lisandus veel Tartu ots ka Võrust.“

2007. aastast on Kalmer sõitnud Koidula-Tartu liinil. Kaheksa aastat varem ehk 1999. aastal lõi Kalmer ka enda ettevõtte, mis tähendab seda, et üksikettevõtjana vastutab ta kõige eest ise. Lisaks sõitudele ühel põhiliinil teeb ta kliendi soovidele vastavalt mitmeid eravedusid, mille alla kuuluvad klassiekskursioonid või muud grupisõidud.

Tööpäev algab varakult
Kalmer peab hommikuti ärkama juba kell 4, et eriti varakult Koidulasse sõita ja sealt koos bussirahvaga juba Tartu poole suunduda. Hiljem tuleb sama teed veel tagasi tulla, kuid kell 10 hommikul on Kalmer juba liinivedudest vaba. Mis ei tähenda sugugi seda, et siis saab jalad seinale visata, sest väga tihti tuleb klassiekskursioonidel või teistel rühmaüritustel bussijuhiks olla.

Olles ise enda tööandja, teab Kalmer täpselt, et mida rohkem sõite on, seda suurem on ka palk. Kui muidu saab Kalmer enda graafikut ise kujundada, siis hommikused Tallinna sõidud peab ta siiski ära ütlema, sest need segaksid ajaliselt tööd tema põhiliinil Koidula-Tartu.

Kalmer on lõpetanud Võru tööstustehnikumis mööblivalmistamise eriala, aga kohe esimesest hetkest ei tundunud see tema jaoks õige valik. „Ma olin praktikal mitu kuud ühe pingi taga, mis mulle kahjuks üldse ei sobinud. Kui see kõik oleks toimunud tänapäeval, siis ma oleks oma firma teinud ja täiesti ise väikse mööbliettevõtte loonud, aga siis ei olnud see kõik nii lihtne. Nüüd oleks võimalik eritellimusel mööblit valmistada, kuid nii pole see paraku alati olnud – nõukogude ajal oli kõik üks suur masstoodang,“ räägib Kalmer.

Ja nii saigi Kalmerist hoopis bussijuht. Ta alustas autojuhina, aga siis pakuti, et 1. juunist 1987 võiks ta hoopis bussijuhiks hakata. Kuigi 35 aastat on ilmatuma pikk aeg ja selle jooksul võib inimesel igasuguseid mõtteid pähe tulla, armastab Kalmer oma tööd nii palju, et pole iial tahtnud kannapööret teha.

Amet muutub ajas
Eks aja jooksul ole ju bussijuhitöö erinevaid pöördeid võtnud. Seda nii bussi poolest, mis on aina mugavamaks muutunud, aga ka inimeste suhtumine on teistsugune. Kalmer toob näiteks selle, et varem ei eeldatud, et bussijuht peab esimesena tere ütlema, vaid see oli ikka sõitja kohus.

Nüüd tahetakse, et bussijuht esimesena tervitaks, aga Kalmeri meelest pole see teps mitte õige. „Ma olen veel vana kooli harjumuse küüsis kinni ja usun, et tegelikult nii peakski olema. Sõitja siseneb ju bussi ning temal tuleks esimesena tervitada. Kui ta seda ei tee, siis mina ka ei tereta,“ on bussijuht veendunud. Sama suhtumist kannab Kalmer ka mujal kaasas: poes tervitab ta ise müüjat esimesena, sest nii on viisakas.

Olles nii kaua samal liinil töötanud, on Kalmeril püsikliendid, kes väga tihti bussiga sõidavad. Nendeks on tööinimesed ja õpilased, kes soovivad hommikul vara Tartusse saada. Tartust Koidulasse tagasisõit on pigem erineva rahvaga, kuid ka seal on mõned kindlad näod.

Kalmeri jaoks on Koidula-Tartu liin juba nii kodune, et ta on kindel, et kui seda enam tema ajagraafikus ei oleks, siis tunneks ta enda sees suurt tühjust. Kuid ka eraveod on toredad, sest sihtkohad on erinevad ja just see pakub jälle rutiinsele ning varajasele hommikusõidule vaheldust. „Klassiekskursioonid on mõnikord natuke häirivad, sest seal on palju poepeatusi ja ka bussis söömine on tavapärane, mis mulle ehk nii meeltmööda ei ole,“ tunnistab bussijuht.

Kalmer üldiselt siiski kiidab nii liini- kui ka eravedude reisijaid. Ka maskikandmise kohustuse ajal ei olnud tal vaja kellegagi vaidlusesse laskuda, miks bussis peaks maski kandma – kõik said sellest juba ise aru.

Bänd nimega Oravapoisid
Kui bussijuhina hoiab Kalmer jalga gaasipedaalil, siis vabal ajal toob ta ellu särtsu Oravapoiste bänd, kus mees mängib basskitarri. Ühtsest sõprade pundist pandi palju aastaid tagasi kokku viieliikmeline bänd, mis tekitab siiani külasimmanitel ja sünnipäevadel furoori. Nimi Oravapoisid tuleb sellest, et pea kõik liikmed on pärit endisest Orava vallast. Kalmer ise elab Võrumaal Hanikase külas, mis enne haldusreformi kuulus Põlva maakonna Orava valda. Hanikese küla on Kalmeri koduks olnud sünnist saati.

Kui Kalmer isegi tahaks Oravapoiste parimaid esinemisi nimetada, siis ta ei oskaks seda teha, sest kõik on tema jaoks ühteviisi tähtsad. Juubelid on ehk need, mis rahvale endale kõige enam meeldivad, ja see on iga esineja jaoks nagu taevamanna – kui külalised on rahul, siis on ka bänd oma ülesannete kõrgusel. „Kui rahvas ikka tantsib, siis on ka pillimehel hea mängida,“ lausub Kalmer.

Lisaks bussijuhi ja pillimehe elule on Kalmeril aega veel üheks põnevaks hobiks: igasugune vanatehnika paneb mehel lausa silmad särama. Kui täpsem olla, siis just igasugused vanad sõiduvahendid. Kalmeril on 1973. aasta külgkorviga Jawa ning veel kuuluvad tema kollektsiooni Žiguli ja PAZ-buss – seda viimast on ta juba vaikselt taastama hakanud.

Igasugune uuenduskuur vanadele masinatele tekitab Kalmeris ainult õnneemotsioone, sest tema meelest on neil asjadel kõigil oma lugu rääkida. Neid putitades tuleb see justkui uuesti esile.

„Ja siis oli mul veel üks vana Ida-Saksamaa buss, mille ma taastasin ja lõpuks müüsin Vormsi saarel elavale naisterahvale. Mandril jäi see buss isegi pärast uuenduskuuri üpris jõuetuks, aga Vormsi saare jaoks oli see ideaalne,“ naerab Kalmer. „Ostja mainis mulle, et tal on väga hea sellega sõita, sest vahemaad on pea olematud.“

Poeg läks isa jälgedes
Vanade masinate kordategemise huvi tärkas Kalmeril siis, kui ta enda lapsed olid juba suureks kasvanud. „Varem tuli rabeleda mitmel töökohal ja polnud muudeks asjadeks aega. Nüüd on elu mõnevõrra paranenud, lapsed on suured ja ka aega on rohkem. Just see ongi mind pannud uusi hobisid otsima,“ tunnistab Kalmer.

Nooruspõlves on Kalmer lisaks bussijuhina töötamisele olnud veel turvamees ja baariomanik, sest nõukogude ajal poleks muidu ära elanud. Rabelemist jagus kõvasti ja ka autoremonditöid sai tehtud. Ehk just see viimane andiski tulevikuks tõuke, mil Kalmer on saanud hobikorras vanu autosid ja busse üles putitada. Viimased kümme aastat ongi elupõline bussijuht saanud rohkem aega ka armsale hobile pühendada.

Kalmeril on kahju tõdeda, et bussijuhte on nüüd palju vähem kui kunagi varem. Et noored tahavad juba karjääri alguses piisavalt raha teenida, siis ei tundu bussijuhiamet neile just kõige ahvatlevam. Ka Kalmeri enda poeg oli pikalt bussijuht, kuid koroona lõi selle plaani uppi, sest töökoormus ja palk vähenesid ning tuli endale uus töö vaadata. Kuigi isa teab rääkida, et poeg tahaks pigem bussijuht olla, siis hetkel tuleb majanduslikel kaalutlustel teist tööd teha.
Kalmer ise kinnitab, et tema küll kuidagi oma poega bussijuhiks saama ei suunanud, sest asjad lihtsalt kujunesid niimoodi. Mehel endal oli tädimees bussijuht, aga lähisugulaste hulgas oli tema esimene, kes selle karjääri kasuks otsustas.

Bussijuht ja bändiliige Kalmer on enda eluga vägagi rahul, sest ta tunneb, et saatus on talle kõik õiged suunad kätte andnud – tuli vaid ise juhustest õigel ajal kinni haarata.

 

Autor: JAANIKA ELIAS
Viimati muudetud: 17/06/2022 09:31:39

Lisa kommentaar