Küsitlus

Kas oled kaalunud koju päikesepaneelide soetamist?

Loomatohtreid Kagu-Eestis jagub, kuid mitte farmidesse

Foto: Pixabay

Meie suhtumine lemmikloomadesse on viimaste aastakümnetega palju muutunud ja muutunud on ka loomatohtrite eelistused. Viimased eelistavad tänapäeval ravida lemmikloomi, samal ajal napib põllumajandusloomade ravijaid. Vahel tuleb loomafarmide omanikel ja juhtidel veterinaarteenust sisse osta kaugemalt, kuigi tõsise häda korral ei keeldu väikeloomakliiniku tohtridki abistamast.

Tänapäeval on tõsiasi, et ka paljudes hiljutistes talumajapidamistes on mõne lehma ja lammaste asemel lemmikloomad. Põhjusi on erinevaid, alates lehmade-sigade kasvatamise lõpetamisest kuni seltsi pakkumiseni kassi-koera poolt.

„Enam kui 40 aastat tagasi valvasid maal õue enamasti krantsid ja kui nad vanaks jäid, kutsuti kohalik jahimees,” meenutas Anne Uppin, Kõrtsijüri talu perenaine Antsla lähedalt. Talu maadel kasvab teravili.

Nüüd on perel õues kaks tiibeti mastifit, kes jooksevad vabalt metallaiaga piiratud alal. Enne praegusi koeri olid neil sama tõugu koerad, kes haigestusid aga kärntõppe. Haigete koerte elu lasi pererahvas loomakliinikus Võrus süstiga lõpetada.

„Samas kliinikus lasin loomad ka tuhastada, sest kodus on emotsionaalselt raske hiljutise lemmiklooma laibaga tegeleda,” ütles Uppin. Tema sõnul põevad just mastifid kärntõbe väga raskelt oma tiheda aluskarva tõttu. „Nad said haiguse rebastelt, sest siis ei olnud meil veel metallaeda, vaid ainult elektrikarjus,” tõdes naine.

Lisaks kahele koerale on Kõrtsijüril ka kaks tõukassi: siiam ja orientaal. Üks kass on täiesti tubane, teine käib haruharva õues, kuid enne vaatab ukse vahelt, kas talle ilm sobib.

„Meil abikaasa Madisega on lapsed suured ja kogu helluse saavad lemmikloomad endale,” sõnas perenaine ja lisas, et kassidele meeldib nende voodis magada.

Veel tükk aega peale Eesti taasiseseisvumist olid paljudes õuedes koerad kogu aeg ketis, mõnes kohas veel nüüdki, ja toit toodi kuudi ette kausiga. Kassid hoolitsesid hiirte püüdmisega ise toidulaua eest, ja kus lehmi peeti, seal anti neile piima. Krõbinatest ei teadnud koerte-kasside omanikud siis midagi. Tänapäeval on olukord peaaegu vastupidine.

„Meie koerad söövad oma krõbinaid ja lisaks keedame neile soolata putru kamara ja subproduktidega. Kassid söövad ainult oma krõbinaid,” rääkis Uppin. Tema sõnul on loomad oma toiduga harjunud ja neile ei pruugi muu toit enam sobidagi.

Lemmikutest eelistatakse koeri ja kasse
Mullu avas väikelinnas Antslas uksed loomakliinik, tänu sellele saavad linlaste ja piirkonna elanike lemmikloomad ja ka põllumajandusloomad esmast abi lähedalt.

Kuna Antsla väikeloomakliinikus ei ole kõiki vajalikke instrumente, näiteks röntgeniaparaati, suunab tohter tõsiste hädadega lemmikloomad vastavalt nende haigusele kas Võrru või Valka, kriitilisemas seisus patsiendid suunab aga maaülikooli loomakliinikusse Tartusse.

„Vaatan siin looma üle, ravin üldisi haigusi, vaktsineerin, paigaldan mikrokiipe ja teen profülaktikat,” tutvustas tohter Kadri Veski oma teenuseid. Ta on õmmelnud jahikoerte haavu, kastreerinud ja steriliseerinud kasse ning tegelenud kasside lihtsamate põieprobleemidega.

„Inimestel on väga erinevat tõugu lemmikloomi, väga haruldastest kõige tavalisemateni,” ütles Veski. Haruldasem koer oli cane corso ja kassides Maine Coon. Koerte ja kasside kõrval on kliinikusse toodud üks rott ja paar küülikut. Ka linnud on siit abi saanud.

Elanike heameeleks teeb Veski ka koduvisiite, ta on näiteks abistanud lehma poegimisel. „Ega piirkonna elanikel palju põllumajandusloomi olegi ning suurematel farmidel on ehk oma loomaarst,” sõnas ta.

Teine kagunurga väikeloomakliinik asub Räpinas. Tohter Anne Liiske töötab seal kaheksandat aastat. Ta tunnistas, et kõik on pidevas muutuses: „Loomadel tekivad uued haigused ja tulevad uued rohud.”

„Räpina piirkonna kodudes on ülekaalus suured koerad, nagu saksa lambakoer, labrador ja teised, kuid eksootilisi tõuge ei tea olevat,” rääkis Liiske.

Koduvisiite teeb ta ka, kuid eelistab lähemaid kohti, sest üksi kliinikus töötades ei jagu kaugele sõiduks aega. Ta on käinud ka lihaveiseid ja kitsi tohterdamas. Tohter teab, et piirkonda on jäänud vähe põllumajandusloomi. „Läinud suvel toodi kliiniku ette lammas, kellele tuli poegimisel abi osutada,” sõnas Liiske.

Põllumajandusloomadele ei jagu tohtreid
Põllumajandusloomade ravimine on osale loomakasvatajatele ilmselt väga hell teema. Paar pisemapoolse farmi omanikku tunnistas, et see on valus teema, kuid nad ei soovinud avalikult sõna sekka lausuda.

Tuuma talus Rõuge vallas on lambaid kasvatatud üle 20 aasta. Praegu on põhikarjas üle 200 lamba, kellest üksikud on tänavu juba poeginud. Poegimine on üks valdkond, mille juures lambakasvatajatel võib vahel tohtri abi vaja minna ja sel juhul kiiresti.

„Tall peab peale poegimist saama emalt kuue tunni jooksul ternespiima, milles on kaitsekehad, sest sellest piimast sõltub talle tervis. Sellepärast ongi poegimiste aeg kriitilisem. Kui emakas tuleb koos tallega välja, peab kiiresti loomatohtri kutsuma,” kõneles peremees Ants Schmidt.

Ta lisas, et neil on kindel ja tubli tohter, kuid kuna ta hoolitseb lammaste tervise eest ka teistes Eesti maakondades, ei pruugi ta häda korral kiiresti Tuumale jõuda.

Teisalt kinnitas peremees, et kuna nad abikaasa Sirjega on lammastega kaua tegelenud, saavad nad kergemate haiguste ravimisega ise hakkama. „Kogu aeg jälgime loomi, et kas neil on kõik hästi, pole tekkimas mõnda häda, nagu udarapõletik,” rääkis Schmidt. Ta lisas, et osa vajalikest ravimitest on neil kodus alati olema.

Teatud aja tagant käib tohter lammastelt parasiitide proovi võtmas, sest seda pererahvas ei saa teha.

Veterinaare ei jagu ka suurtesse farmidesse. ASis Laatre Piim Valgamaal on kokku 2700 pead, neist üle tuhande on lüpsilehmad. Nii tegevjuhist juhatuse esimees Kalmer Kongo kui ka loomakasvatusjuht Annely Korjus on loomakasvatuses töötanud üle 40 aasta.

„Ega veterinaare Eestis jagu küll. Meile on tahetud tööle tulla kaugemalt, kuid me ootame siia veterinaari, kes elaks lähemal või sooviks elukoha farmi lähedale vahetada. Praegu on meil palgal velsker ning vajadusel kasutame ühe mujal töötava loomatohtri teenuseid,” rääkis Kongo.

Korjuse sõnul on loomadel erineval perioodil erinevad haigused, kuid suurfarmis on karjast välja langemise peamised põhjused udarapõletik ja haiged jalad.

„Kahjuks on koolitatud loomaarste tänapäeval raske leida, noored kas ei taha seda eriala õppida või kui nad saavad ülikooli, avastavad peagi, et on vale eriala valinud,” arutles Korjus. Ta ei ole vähemalt viimase viie aasta jooksul näinud farmis ainsatki tulevast veterinaarist praktikanti.

„Mu tütar õpib maaülikoolis teist aastat loomakasvatuse eriala. Alustas 40 õppurit, kuid teisel õppeaastal jätkas neist vaid kaheksa,” tõi Korjus kurvastava näite.

 

 

 

 

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 02/02/2023 09:28:48

Lisa kommentaar