Küsitlus

Kuidas võitled jääga oma koduümbruses?

„Varsti on nii, et inimesed istuvad toas ja hundid valitsevad väljas”

Hukkunud lammaste korjuste kokkukorjamine Vireeni viimiseks. Foto: erakogu

Hullumeelne, mis praegu toimub ja kuhu selle suurkiskjate kaitsmisega on jõutud. Varsti oleme juba sama kaugel kui ennevanasti, kui inimesed istusid toas ega julgenud välja minna, kuna seal valitsesid hundid. Siin ei aita muud kui probleemi avalikustamine ja surve avaldamine, leiab massilise lambahuku ohvriks langenud Mesipuu talu perenaine Maie Krukov.

Eluvõõruses ega maavõhikluses ei maksa Maie Krukovit kahtlustada: palju aastaid Põlvamaal Kanepi vallas Jõgehara külas talu pidanud naisel on kogemusi nii põllumajanduse, loomapidamise kui ka metsandusega. Tema perekonna Mesipuu talu kogus selle sajandi esimesel kümnendil tuntust taluürituste sarjaga „Rehepapi seitse ametit”, kus linnavurled ja muidu inimesed said aimu paljudest maa- ja talutöödest. LõunaLeheski kajastati seda üritust toona mitmel korral, autoriks Ülo Tootsen. Päeva naelaks oli tuliseks köetud kiviaugus lamba küpsetamine – seega on lambad talu juurde kuulunud juba ammustest aegadest.

Nüüd aga tunneb naine, et ei saa enam „mitte vaiki olla”, ja tahab LõunaLehele asja südamelt ära rääkida, avamaks avalikkuse silmi teemal, kuidas suurkiskjate ehk siis huntide kaitsega on mindud üle piiri ja tavapärane maaelu on hakanud selle all tugevasti kannatama. Näidet ei ole vaja kaugelt otsida: mõned päevad tagasi jäi tema lambakarjast ellu vaid üks ja seegi läks kohe hädatapule.

„Juba ammu jõudsid meie kõrva jutud, et hundid liiguvad. Kevadest saadik tuli teateid, et Antsla ja Otepää vahel on lammastega juhtunud igasugu asju,” räägib taluperenaine. „Aga me oleme omadega juba sealmaal, kus vanus teeb oma töö ja meil oli kavas lambapidamine ära lõpetada. Õnneks on siit nelja kilomeetri kaugusel üks tore noorem pere, kes tahtis meie väikest karja üle võtta. Nad igapäevaselt küll talus ei ela, aga ülepäeva käivad kohal. Lambad olid neile muruniitja eest ja lastele lemmikloomaks. Peremees ise kirjeldas, et pärast pingelist tööpäeva on mõnus lammastega juttu ajada, ja nii oligi, et lambad hoolisid oma uuest peremehest ja peremees lammastest.”

Just sel päeval, kui oli kokku lepitud, et kõnealuse Ranna kinnistu peremehega istutakse maha ning lüüakse lammaste üleandmise ja klaarimise plaan lukku, sai Mesipuu talu perenaine kõne: „Tead Maie, nüüd on selline lugu, et kuus lammast seitsmest on ära murtud, üks on verine, aga veel elab. Tulen teile järele ja võtan auto peale.”

„Sõitsime siis sinna. Kuus murtud lammast olid mööda kasesalu laiali, üks oli puretud, aga tema seisis veel omal jalul. Kusjuures lambad olid kenasti uue ja kaasaegse aiaga ümbritsetud,” nendib Maie Krukov.

„Hakkasime helistama siia ja sinna, kuna murdmisega kogemust pole ‒ et kust saaks abi ja mida peab üldse tegema. Lambakasvataja, kellega kontakti saime, ütles, et puutuda ei tohi, enne kui keskkonnaameti asjapulgad on asja fikseerinud. Läksime siis koju ja tõime valgeid linasid, millega lambad kinni katta,” kirjeldab ta edasist.

Järgmisel päeval hakkasid nii Mesipuu rahvas kui Ranna talu peremees asju ajama. Krukov sai keskkonnaametisse e-kirja ära saadetud, kuid tunnistab, et mõnele vanemale inimesele võib see osutuda takistuseks. Naine helistas ka keskkonnaameti telefonil, aga sealt ei osanud keegi infot anda, kas ja millal nende ametnik üldse välja tuleb.

„Saime siis teada, et lammaste utiliseerimisega tegeleb Vireen, aga sealt öeldi, et kõik ajad on täis ja alles järgmine teisipäev saab Lõuna-Eestisse tulla – see tähendanuks, et lambakorjused vedelevad siis seitse päeva tee ääres maas!” pahandab Krukov.

Ranna talu peremees Lauri palus siis Vireeni töötajat: peres on lapsed, kelle lemmikloomad lambad olid – et kuidas lapsed tulevad maale ja näevad tee ääres laibahunnikut.

Krukovi sõnul oli Vireeni töötaja õnneks „niipalju inimene”, et tuli vastu ja auto saadeti varem kohale, kui muidu graafik lubanuks.

Riigiga asjaajamises on Maie Krukov aga tõsiselt pettunud.

„Kui läbi mitme inimese kellegagi juba suhtlema said hakata, oli juba okei, aga üldiselt võib tõdeda, et kui suurkiskjad on riigi poolt kaitstud, siis inimesed küll mitte. Tänaseni pole veel lammaste hukkumise akti saanud, Vireeni puhul pidin blankette täitma ja kõigepealt firma teenuse tarbijaks hakkama. Ilma keskkonnateenistuse aktita ei saa ma lambaid mahagi kanda,” nendib ta.

Keskkonnaameti esindaja tuli lõpuks kohale, Krukovi sõnul väga viisakas ja väga diplomaatiline mees, kes kirjutas kõik kenasti üles. Teoorias peaks lambakasvataja kahjud ja utiliseerimise tasu kinni makstama.

„Sellest saan aru, aga kui on hundikahju, miks siis üks vanainimene peab netis tuiama, kusagil ennast kliendiks tegema jne. Kui keskkonnaamet teeb akti, siis sealt võiks tellimus automaatselt Vireenile edasi minna, et lambalaibad sellel ja sellel aadressil ... miks peab seda vanainimene tegema?” küsib Maie Krukov. „Ja ega mina poleks neid lambalaipu jõudnud põllu pealt kokku korjata. Kellel tehnikat pole, kuidas see laibad kokku veab? Minu õnn oli see, et lambad olid noorte juures, nii saime üheskoos hakkama, aga mida need vanemad inimesed teevad, kes ise peavad hakkama saama? Ja Ranna talu peremehel ka läks terve tööpäev kallist tööaega huntide pärast nahka.”

Naine tõdeb, et vähemalt vedas, et laibad minema sai – kui poleks ise peale käinud, oleks nad nädal aega teepervel vedelenud.

„See on hullumaja, mis praegu ikka toimub, täielik laastamistöö. Olen paljude jahimeestega rääkinud, nad ütlesid, et käisid hiljuti mitmel korral põdrajahis ja põtrade väljaajamisel tulid hundid koos põtradega välja. Samas põdravasikaid pole üldse näha ja isegi kitsi on väga väheks jäänud. Meil siin talu põllu peal olen loendanud ka 15 kitse korraga, aga sel aastal olen vaid korra kitse näinud, neid on ikka oluliselt vähemaks jäänud,” muretseb taluperenaine.

Paljud väikelambapidajad on tema sõnul öelnud, et aiad ei pea hunte enam üldse. Hunt pidavat ka paarimeetrisest aedikust üle hüppama „nagu lupsti”.

„Kui olin laps, no nii 60 aastat tagasi, siis metsanurgas hundid meil ulusid. Õde tuli jooksuga karjast, hunt vedas lammast, vedas üle niidu, jäi kraavi kinni. Siis oli nii, et kui hunt oli näljane, võeti karjast üks loom ja söödi ära. Nüüd aga hävitavad hundid lõbu pärast terve karja, aga näkitsevad ainult siit ja sealt natuke – see ei ole ju normaalne,” leiab ta.

„Ja hunte on juba nii palju tekkinud, et oleme taas teel sinna, kus olime minu lapsepõlve ajal. Toona vene riigi ajal, kuue-seitsmekümnendatel võeti käsile, riik palkas terve karja mehi ja lõpetati see huntide möll ära,” vaatab Krukov minevikku. „Nüüd on nii, et jahisektsiooni mehed näevad, et põtradega koos aetakse hundid metsast välja, aga lasta neid ei tohi! Keskkonnaamet ei suutvat kokku leppida mingite MTÜdega, kes tahavad hunte kaitsta.”

Kui ikka kiskjad enam maale ära ei mahu, siis on asi kurjast, leiab taluperenaine. Tema lammaste tapmise rünne toimus 30‒40 meetri kaugusel majast. Pererahvas oli just tapatalgutele eelnenud õhtul käinud lammastele porgandit ja kapsast toomas – nad olid neile nagu perekonna liikmed.

„Nüüd lugesin netist, et loendatakse ainult karju, üksikuid hunte ei loenda mitte keegi. Et lund ei olevat, siis lükati ka hundijahi algus edasi. Aga kui lund ei tulegi, siis lükkub jaht nii edasi, et järgmine aasta tulevad juba keset päeva ja murravad karjad maha?!” ahastab Krukov.

Tuttaval lambakasvatajal Siim Sellisel murdsid hundid 80 lammast. Krukovi sõnul passisid jahimehed ühel pool aeda. Siis tuli teine vahetus ja vahepeale jäi vaid poolteist tundi. Selle ajaga olid kõik lambad murtud. Lühidalt: jahimehed passisid ühel pool aeda ja hundid olid teisel pool.

Vahepeal poetab sõna sekka ka Maie kõrval olev peremees Enn.

„Minu abikaasa just praegu siin ütleb, et vaja on avalikkuse survet, et kaua niimoodi võib. Jahimehed ütlevad ka, et need tapatalgud ei ole enam poegade õpetamine. Need peavad olema hundid, kes on juba kevadest saadik niimoodi murdnud. Keskkonnaamet ütleb, et peame neid kaitsma, siis ongi nii, et ise oleme toas ja hundid on väljas või? Otepääl ei juleta enam seenele minna, inimestel on juba selline hirm tekkinud. No aga mida sa teed, kui hundid käivad juba aia tagant murdmas,” märgib mees.

„Meile öeldakse, et investeerige lammaste turvalisusse, aga kas me peame lambaid siis laudas pidama nagu lehmi?” küsib ta.

Enn märgib, et läbi aegade on neil lambaid vabalt peetud, ainult õunapuud ja juurikaaed olid piiratud, lambad olid, kus nad tahtsid, ja nende liha sai väga hea. Lambad magasid vanasti lahtiselt metsatukas – aga nüüd „käib pendel teise serva”.

„Ei pea ju hunte ei kõrged aiad, ei isegi elektrikarjused, hunt saab kohe aru, kui seal voolu sees ei ole, ja nagu juba enne ütlesin, kahemeetrine aed pole ka takistuseks. Olen ise küll rohelise mõtteviisiga, aga kusagil on looduskaitsel omad piirid. Praegu oli meil ikka karm lugu ja tundub, et on tulnud karmid ajad,” võtab Maie juttu kokku. „Ja lisaks tahaks veel lõpetuseks rõhutada, et lisaks ülemäärasele hundikaitsele võiks asjaajamine hundikahjude puhul olla lambapidajale lihtne ja loogiline. Inimene võiks olla siiski tähtsam kui hunt.”


Jahi algus lükkus edasi, küttimise mahud nüüd teada

Tõepoolest on käesoleva loo peategelasel õigus – kui tavapäraselt on 1. novembrist alanud hundijahi hooaeg, siis sel aastal lükkus algus edasi, kuna oodati erinevate huvirühmade tagasisidet. Alles 8. novembril teatas keskkonnaamet, et kehtestatud on hundi küttimismahud – kuni veebruari lõpuni tohib küttida 144 hunti. Kagu ja Lõuna-Eesti ohjamisaladel on lubatud küttida kuni 30 hunti.

Keskkonnaameti peadirektori asetäitja eluslooduse valdkonnas Leelo Kukk ütles, et Eestis läheb hundil väga hästi. „Keskkonnaameti kinnitatud küttimismaht on suurem kui eelmisel aastal, kuna hundi arvukus ületab suurkiskjate ohjamiskavas kokku lepitud vahemiku. Keskkonnaagentuuri hinnangul on oktoobri lõpu seisuga kindlalt teada 34 hundikutsikatega pesakonda. Ohjamiskavas on kokku lepitud eesmärgiks tagada 20-30 pesakonna olemasolu, samas vältida kiskjakahjude suurenemist. Käesolev aasta näitab, et pesakondade arvu tõus üle kavas kokku lepitud piiride on oluliselt tõstnud kahjustusi,“ selgitas Kukk.

Küttimismahtu korrigeeritakse vajadusel jahiaja jooksul vastavalt täiendavate andmete laekumisele. Eesmärk on viia hundi arvukus ohjamiskavas kokku lepitud piiridesse, et aidata kaasa kahjustuste vähenemisele.

2023. aastal on keskkonnaamet seni registreerinud 301 hundirünnakut kari- ja koduloomadele. Kui mullu akteeriti 748 lamba murdmine huntide poolt, siis tänavu on see arv hundijahi alguseks 1110 lammast, viga on saanud lisaks 257 lammast.

Keskkonnaamet rõhutab, et kindlasti peavad olema karja kaitseks suletud ja kindlad nii laudauksed kui väravad. Kaitseks karjamaal on tõhusaim viis korralik kiskjatõrjeaed, millel peaks olema viieliiniline elektrikarjus, mille alumine traat peab olema võimalikult maapinna lähedal ja ülemine traat/liin 110-120 cm kõrgusel. Oluline on, et kõik liinid peaksid olema korralikult pingestatud ja ka füüsiliselt pingutatud. Karja aitab kaitsta ka tubli ja vastava väljaõppe saanud karjakoer.

 

Autor: URMAS PAIDRE
Viimati muudetud: 20/11/2023 08:32:15

Lisa kommentaar