Küsitlus

Millisel määral plaanid tänavu kasvatada aiasaadusi?

Siberist naasnud: soovime, et peale meidki meenutataks küüditamisi

Mare Vari ja Aino Põllu Aino maja õues. Foto: Mari-Anne Leht

Esmaspäeval möödub 75 aastat päevast, mil okupandid koos kohalike käsilastega ajasid Eestimaa kodudest välja enam kui 20 000 inimest, et nad Siberisse saata. Käsk tuli mõistagi Moskvast. Üks väljasaadetu oli tagasitulekust saati Põlva vallas kodumajas elanud Aino Põllu, kes küüditamiskuu alguses oli saanud viieseks. Koos Mare Variga, kes sündis 1949. aasta oktoobris Siberis, meenutavad nad sealset elu ja algusaastaid kodumaale jõudmise järel. Siberis elasid nad pikalt ühes külas.

Aino Põllu (neiuna Peedosk) ütles alustuseks, et enne meie kokkusaamist meenutasid nad Verioral elava venna Lembit Peedoskiga kõike Siberiga seonduvat, sest küüditamise ajal kümnene olnud vend mäletab rohkem.

Nende isa Daniel Peedosk kutsutud 1945. juuni lõpus koos hobusega Põlvasse. Ta ei naasnud kunagi. Tütre sõnul teab ta Omakaitses olnud isa saatusest vaid seda, et isa hukatud järgmisel aastal.

„Meid aeti ööl vastu 25. märtsi nii nelja-viie vahel üles ja kästi kohe pakkima hakata. Õues ootas oma küla mees küüdivankriga. Sõdurid olid ema Idale öelnud, et mingu pööningule ja vaadaku, kas sealt saab midagi kaasa võtta. Ema küsinud, et äkki saab sea tappa ja liha kaasa võtta, kuid selleks aega ei antud,” kõneles Aino. Kelladest huvitatud Lembit sai ühe kella kaasa haarata.

Esmalt sõidutatud Ida Peedosk nelja lapsega Põlva miilitsamajja, sealt Veriora raudteejaama, kus selgunud, et Peedoskid ei olnudki nimekirjas, kuid nad käsutatud ikkagi loomavagunisse.

Mare Vari (neiuna Mähar) teab, et tema ema Elsa ja isa Aldo olid küüditamisest kuulnud ega ööbinud isa vanemate kodumajas Leeskmäe külas, mis on Pahtpää naaberküla Räpina lähedal. „Emal hakanud süda valutama ja ta läinud ämma-äia vaatama ning sealt võetud temagi kinni koos poja Jaaguga, kes sai loomavagunis aastaseks,” meenutab Mare.

Pikast sõidust mäletab Aino, et nad istunud oma kompsudel vaguni seinte ääres, samas ka tukastanud. „Vahepeatustes anti lahjat suppi, mis paljudele ei maitsenud. Vaguni põhjas oli loomulikeks vajadusteks auk,” sõnab ta.

Elukohaks Ovetškino küla ...
... Novosibirski oblastis. Enne kui naised meenutavad sealset eluolu, rõhutavad mõlemad, et peale 1956. aastat, kui nad said kodumaale sõita, ei jäänud sellesse külla ühtki eestlast ega ühegi eestlase hauda. Mare vanaisa sai kodumaale jõudmise järel elada vaid ühe päeva, siis lahkunud ta taevastele radadele.

Kohalejõudmisel kästud neil väljuda Kirzinkoje jaamas, mille juures oodanud härja- ja hoburakendid, et sõidutada saabunud Ovetškino külla. Alguses olnud eestlasi Ovetškinos 35 inimesi ümber, kuid mõnel lubatud peagi minna mujale, näiteks Kuibõševi linna. Lõpuks jäi neid külla 26.

Aino vanem vend Vambola haigestus Siberis päikesepiste järel nii raskelt, et oli pikalt kaugel Tomski haiglas, kuhu ema talle enne kojusõitu järele läks. Ärasõidu eel kuulnud lähedased temalt sõnapaari: „Ära kodumaale.” Kodumaal ei kuuldud Vambolalt sõnagi.

Ainole ja Lembitule valmistas esimene öö Siberi külas muret, sest nad ei olnud emaga koos, kuigi pererahvas olnud lahke ja pakkunud tulijatele piima. „Sealne piim oli mõru ja nagu hiljem selgus, sellepärast, et nigelal karjamaal kasvas ka koirohi, mida lehmad hädaga sõid,” sõnas Aino.

Ema otsis lapsed hommikul üles ja sestsaati elati koos, kui haiglas viibinud Vambola välja arvata. Esimeses elukohas nad kaua ei olnud, sest perenaine sorinud nende asjades ja võtnud midagi omalegi. Järgmine ulualune olnud kiriku lagunenud katusega abihoone, mille nurkades leidis varju mitu peret Eestist.

„Jaan Eomois korjas telliseid ja tegi neist pliidi, nii saime veidigi sooja. Talve saabumise eel hakati taas uut elukohta otsima. Lõpuks said neli eesti peret suuremasse omaette majja, ka Mäharid ja meie. Seal sai iga pere omaette toa. Jaan ehitas meile taas pliidi. Selles majas elasime kõige pikemalt, kojuminekuni,” rääkis Aino.

Elati algeliselt ja toituti ühekülgselt ...
... sest väljasaadetud ei saanud suurt midagi kaasa haarata ja ega kohalikudki rikkalt elanud. Aga eestlased said Siberi primitiivsetes oludes hakkama. Peedoski pereema hankis kaasavõetud riiete eest kohalikelt kartulit, sest raha neil ei olnud. Aino sõnul olnud seal parimaks toiduks pliidil küpsetatud kartulilipsud.

Heinamaalt võis vahel mõne sibulavarre leida. Peenramaa küla serva antud teisel kevadel. Sinna pani pere labidaga paar vagu kartulit.

„Lembit püüdis alguses kala, millalgi avastas ta, et jõe ääres elavad rotid, ja hakkas neid püüdma ning nahastama. Nahad õnnestus Kuibõševi linnas müüa. Selle väikese raha eest saime veidi soola ja suhkrut osta,” kõneles Aino.

Õunapuid seal ei olnud, küll kasvasid mustasõstrapõõsad, mille marjad olnud suured, ning metsmaasikaid olnud palju. Liha saadud toiduks vähe ja sellepärast tuleb lihaga seondudes, kui sealsest toidust juttu, Ainole kohe meelde juhtum põrsaga, kelle ema oli saanud.

„Põrsas oli haige ja elas külmal ajal toas kaseõrtest voodi all. Magasime Lembituga põrandal, vahel tuli põrsas meie vahele. Kuna loom oli haige, tuli ta varakult tappa. Selle looma liha oli esimene ja viimane meie toidulaual Ovetškinos,” rääkis ta.

Mare meenutas, et neil oli toanurgas viljasalv, mille peale tehtud lavats magamiseks. „Kanad olid meil toas, hiljem võttis ema ka põrsa, kes kasvas õues.”

Kaevu maja õues ei olnud, vesi tuli kaelkookudega orus voolavast Omi jõest tuppa tassida. Vesi ei olnud puhas, kuna kolhoosilauda lehmad käinud seal joomas ja jätnud vette oma jäägid.

Sel keerulisel ajal elasid paljud kodumaalgi hirmus ja sellepärast ei julgenud osa sugulastest Siberisse pakke saata. Mare ütles, et tema isa sõitis Põlvamaalt mujale Eestisse elama, kuid saatis perele pakke. Sama tegi ka tema emapoolne vanaema.

Aino lähedased ei julgenud seda teha. „Saime kogu seal oldud ajal ühe paki, milles oli ka klaaskomme. Mul oli komm suus, kui läksin ühel päeval pliidi all kehvasti põlenud tulele õhku juurde puhuma ja komm kukkus tuha sisse.” See oli lapsele nii suur kaotus, et ta mäletab juhtunut siiani.

Kuna puid ümbruses ei olnud, köetud pliiti pajuvõsaga ja kuivanud lehmasõnnikuga. Kohalikud seganud kütteks lehmasõnniku põhuga.

Kodumaalt saadeti kirju, kuid kõik paraku pärale ei jõudnud. Mare on käinud ajalooarhiivis ja näinud kirju, mille lähedased postitasid, kuid kellegi käsi peatas nende teekonna.

Naised ütlesid, et kolhoos kandis ajale sobivat nime, Stalinskaja gvardia, kuid oli vaene nagu selle elanikudki. Koos kohalikega käisid kolhoosis tööl ka eestlased. Mare ema töötas lüpsjana, Aino ema käis kevadest sügiseni vasikaid, hiljem lehmi karjatamas.

Lapsed pidid koolis käima. Aino mäletab koolipäeva, kui teatatud Stalini surmast. „Õpetaja katkestas tunni, ta aina nuttis ja nuttis.”

Naastes oli eesti keelega raskusi
Naiste sõnul rääkinud nad lapsena vahel omavahelgi kodus vene keelt. Koolis ja külas tuli vene keeles kõnelda ning õues mängiti koos vene lastega. Kui Aino Siberis kooli läks, ei osanud ta vene keelt, sest kodus räägiti kas eesti või võru keeles. Jõudes 1956. aastal kodumaale, oli olukord teistsugune: ta ei osanud korralikult eesti keelt.

Aino nimetas suureks õnneks, et nad said oma Peri külla ehitatud majja tagasi, seal elanud võõras pere lubanud kevadeks mujale minna ja seda nad ka teinud.

Teisalt, Sika algkoolis oli tal alguses raskusi eesti keelega. „Rääkisin võru keelt. Minu eestikeelses ümberjutustuses oli punane ja sinine värv pooleks. Õpetaja käskinud emal mind mujale viia, näiteks Räpinasse, kus oli siis ka venekeelne kool. Ema vastanud, et istugu tütar ühes klassis kasvõi mitu aastat, aga mujale ta last ei vii. Direktor toetas mind ja nii jäin Sikale.”

Siberis sündinud Mare Leeskmäel asunud vanavanemate majja ei jõudnud, sest isa elas pere tagasituleku ajal Palamusel ja pere läks sinna. „Isa ei tahtnud Leeskmäele minna, sest seal elasid võõrad, talu oli lagastatud, midagi olla maha põlenud. Vanemad müüsid maja ära.”

Mare mäletab, et kui nad vend Jaaguga onule külla läksid, hakanud omavahel vene keeles rääkima, mille peale onu küsinud, et mis keeles te räägite. Seejärel läinud lapsed kohe eesti keelele üle, mis kojutuleku algusajal olnud vene aktsendiga.

Mõlemad naised ütlesid, et kodus laste kuuldes küüditamisest ei räägitud. „Minu emal oli Siberis raske, sest ta pidi üksi nii kahe lapse kui ka ämma-äia eest seisma ja töötama, ning ilmselt ei soovinud ta hiljem halba meenutada,” sõnas Mare.

Aino vennad olid suuremad ja nad said perele abiks olla. Vambola käis enne haigestumist karjas, Lembit pidi koolivaheaegadel töötama.

Olles juba Eestis, viis elutee nad aastateks lahku. Mõlemad lõpetasid kõrgkooli: Mare Tartu ülikooli, Aino Tallinna tehnikaülikooli ehk TalTechi, esimene töötas Tõraveres, teine Põlvas. Nad kohtusid uuesti 2001. aasta maikuus Intsikurmus, kus president Lennart Meri andis represseeritutele Murtud Rukkilille märgi.

Omavahel suheldakse tihedalt
„Kuulasin Intsikurmus tähelepanelikult ja kui öeldi Ovetškinos elanu nimi, läksin peagi tema juurde,” tuletas Aino esimest taaskohtumist meelde. Neli aastat hiljem kohtusid tema juures kunagised ovetškinolased, kellest praegu elab alla kümne.

Millalgi peale seda liitusid mõlemad naised Memento Põlvamaa ühendusega, mis võimaldab neil kui pensionipõlve pidajatel teiste ülekohtuselt väljasaadetutega suhelda ja kord aastas mõnepäevasel reisil osaleda.

Omavahel suhtlevad nad tihedamini, kord nädalas helistavad üksteisele ja kui midagi toredat on juhtunud, annavad sellest teisele kohe teada. Aino kõneleb tihti telefonis pikalt ka Lembituga. „Ükskõik mis teemal me juttu alustame, lõpetame ikkagi Siberi teemaga.”

Nad veidi pelgavad seda, et kas peale nendeealiste põlvkonna lahkumist siitilmast enam meenutataksegi nii tihti küüditamisi, mis on osa rahva ajaloost. Tänapäeval ei tea paljud noored sellest midagi. Aino ja Mare on juhtunust oma lastele rääkinud ja seda ka eesmärgiga, et need omakorda oma lastele räägiksid.

Esmaspäeval kohtuvad nad taas teiste Põlvamaa mementolastega nii Verioral kui ka Põlvas, et mälestada 75 aastat tagasi represseerituid.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 21/03/2024 09:00:59

Lisa kommentaar