Kuigi juba aastakümneid teavad eesti lapsed laulda „ei hõbedat, kulda ei leidu me maal”, polnud 20. sajandi esimesel poolel teadus ja teadmised veel niikaugel ja usuti, et ka Maarjamaa pind võib üht-teist väärtuslikku peita. 1930. aastal püüdis Viinistu piiritusekuningas, oma aja kohta haritud mees Arnold Eerik otsida Võrumaalt naftat.

3. oktoobril 1934 ilmus Postimehes sõnum „Võrumaal naftat otsima. Valitsus andis kontsessiooni puurimistöödeks”. Selle tänapäeval vähekasutatava sõna selgituseks olgu öeldud, et kontsessioon tähendab lepingut, mille alusel riik annab kontsessionäärile (ettevõttele või isikule, välisfirmale, ka välisriigile) kokkulepitud tingimustel ja ajaks õiguse kasutada loodusvarasid, maad, tööjõudu või ettevõtteid, ehitada sadamaid vms („Eesti entsüklopeedia”).

Sõnumis kirjutati, et vabariigi valitsus (mida juhtis toona Konstantin Päts – V. V.) otsustas volitada majandusministrit (Karl Selter) andma Arnold Eerikule (tuntud salapiiritusevedaja Soome keeluseaduse aegu) nafta ja maagaasi kontsessiooni Võrumaal kuni 9875 ha pinna peal juhul, kui „vastavad uurimised näitavad seal nende maapõue varade olemasolu”. Uurimispaiga asukoha kohta öeldi tolles lehesõnumis aga napilt vaid seda, et see asub Võrust veidi lõuna pool.

Ajalehes selgitati, et kui mäetööstuse sisseseadmiseks tahetakse kontsessiooni, siis mäeseaduse põhjal sünnib kontsessiooni andmine vabariigi valitsuse otsusega, kui tegemist on üle 2000-hektarise maa-alaga. Leht märkis ka, et uuringud maagaaside olemasolu kindlakstegemiseks on väga kulukad ja nõuavad sügavalt puurimist, mistõttu „raha niisuguste uurimuste toimepanekuks võib leida ainult siis, kui juba ette kindlustada uurijale mõõdukatel tingimustel kontsessiooni”. Väga oluline olla uurijale ka tingimus, et ta saaks endale kontsessiooniks kogu maa-ala, mille uurimised näitavad nafta ja maagaasi olemasolu.

„Sügavate puurimiste ettevõtmine on seekord väga soovitav ja sellega selgitatakse meie maapinna koostist ja maapõue varade leidmise võimalusi,” kirjutas toonane leht. „Selle tõttu vabariigi valitsus ongi kõnesoleva kontsessiooni palve otsustanud jaatavalt ja loa annud niisuguseks uurimiseks.”

22. novembril 1934 ilmunud lehelugu oli nafta leidmise võimaluse suhtes veelgi optimistlikum. Ülevaates „Eriteadlased Võrumaa naftaväljadega tutvunemas. Kontsessiooniomanikul head lootused” kirjutati: „Neil päevil viibis Võrumaal Haanjas Arnold Eerik, kellele majandusministeerium hiljuti andis kontsessiooni Võrumaal ette võtta puurimise- ja kaevamisetöid nafta otsimiseks.”

Eerikuga olnud kaasas mitmed eriteadlased Berliinist. Leheloos märgiti, et eriteadlased ja naftaväljade otsijad peatusid paar päeva Võrumaal, peamiselt Haanjas, Kasaritsas ja Saaluses, „kus kavatsetakse eeltuleval aastal naftaotsimisega algust teha”. Ajalehe kohapealsel esindajal oli võimalus Eerikuga tema kavatsustest kõnelda ja neist selgus lehe teatel järgnevat: „A. Eerikul ja ta kaaslastel eriteadlastel on palju usku, et Võrumaal tõesti naftat leidub.”

„Nafta asukohtade kindlaks tegemine pole aga võimalik nõiavitsaga, nagu mõned ajalehed on kirjutanud minu kavatsuste puhul, vaid vastavate aparaatidega,” rääkis Arnold Eerik.

Postimees vahendas Eeriku sõnu, et on olemas säärased aparaadid, mis „peaaegu 100% täpsusega maa pealt kindlaks teevad, kus nafta maapõues asub. Need kummalised aparaadid töötavad seismograafilisel põhimõttel. Tekitatakse kunstlikke plahvatusi, mille mõjul tekib maaväringuid ning mis omakorda avaldavad mõju igasugustele maapinna koostistele. Ning nendest tulemustest lähtutakse ja asutakse üksikasjalikumale uuringule”.

Arnold Eeriku sõnul oli tal kavas teha uuringutega algust 1935. aasta kevadel. Oodata polnud kerget tööd: puurimine pidi kohati ulatuma ühe kilomeetri sügavuseni.

„Iga niisugune ühe-kilomeetriline puurimine maapõue minevat maksma umbes 20 miljonit senti,” teatas Postimees loo lõpetuseks. „Kas selleks neid kapitale A. Eerikul laiutada on, pole teada, kuid ta ise on oma ettevõttes veendunud ja tõendab, et tal on selle tulemustesse palju usku.”

Selle kohta, kas naftaotsingud Võrumaal üldse käima läksid, teateid pole. Et aga Soome oli juba paar aastat varem tühistanud oma alkoholikeeluseaduse, salakaubanduse aktiivsus ja seega ka tulud järjest vähenesid, samas aga tuli Eerikul sõdida konkurentide ja piirivalvega (vt lisalugu), võib arvata, et mees lõi kulukatele naftaotsingutele lihtsalt käega. Kulutamata jäi vähemalt 20 000 krooni (keskmine kuupalk olnud toona 60 krooni) ja nagu me tänapäeval teame, poleks ka ükskõik kui mahukad otsingud Võrumaa pinnast leidnud muud energiaallikana kasutatavat maavara kui turvas.

 

Arnold Eerik: Eesti kroonimata salapiirituse kuningas
(5.12.1902–?)

Ludvig Anteploni väitel ühinesid 1930. aastate keskel Eesti piirituse-emalaevade peremehed ja nende „kompaniid” „trustiks”. „Trusti” juhiks oli 1902. aastal Viiburis sündinud meremees ja salapiiritusevedaja Arnold Eerik, energiline ja haritud, 182 cm pikkune pruunide silmade ja juustega atleetlik mees. Ta olevat olnud abivalmis mees, kuid äris halastamatu ja riskijulge. Eerik oli hästi tuntud nii kodu- kui ka välismaal, ka oli tal häid sidemeid välismaal ja kõrgete riigimeeste seas. „Trustil” oli 30–40 osanikku Tallinnast Narvani ning 11 laeva. Eeriku sidemete tõttu, mis ulatusid kuni Eesti Vabariigi juhtideni välja, müüs riik „trustile” piiritust, olles teadlik, et see läheb salakaubana Soome ja Rootsi ning tuleb sealt osaliselt ka Eestisse tagasi. Need tehingud olid loomulikult ülimalt salajased ning eriti varjati kokkuleppeid Soome võimude eest.

Tolle aja tuntuim piiritusevedaja ja Arnold Eeriku suurim konkurent oli 1932. aastani (mil ta hukkus liiklusõnnetuses) Eduard Kronström. Konflikt konkurentide vahel oli teravaim 1920ndate keskel, mil uputati vastastikku laevu ja söödeti teiste aluseid piirivalvele ette. Sealjuures olid erinevate osapooltel alati valitsusringkondades eestkostjaid, kes olid huvitatud ülimalt tulusast piirituseärist osa saamisest. Eerik suutis näiteks mitmel korral Krönströmi kõrvale tõrjuda enda toetaja, mitu korda siseminister olnud Jaan Hünersoni abil.

Mitmeid piiritusekuningas Krönströmile kuulunud laevu suutis piirivalve 1930. aastate alguses kinni võtta. Samuti kadusid mitmed Eeriku „trusti” alused.

Soome tühistas alkoholi keeluseaduse 1932. aastal ja salakaubanduse ehk Eestist Soome piirituse vedamise aktiivsus vähenes. Samas arendasid Eesti ja Soome salakaubanduse vastast koostööd ning salakaubavedajate endi arvelt paranes Eesti piirivalvurite tehnika – 1935. aastal oli 70% piirivalve kiirpaatidest endised konfiskeeritud piiritusepaadid. Organiseeritud kuritegevus ehk piiritusevedu jätkus teatud aja jooksul ja selleks kasutati palju politsei- ja tollitöötajate äraostmist.

Arnold Eerik oli hämarast tegevusalast hoolimata omal ajal tuntud mees. Näiteks kirjutas 1934. aastal Rahvaleht loos pealkirjaga „A. Eerik ostis auto”, et „tuntud piiritusemees Arnold Eerik, kes viimasel ajal elab väljapool Tallinnat, ostis endale uue auto „Auburni” Zimmermani kaudu. Kuuldavasti masin maksis 1350 dollarit. Kuna Eerikul oli hooaja kättejõudmisel autoostuga kiire, tellis ta sõiduki telegraafiteel”.

Viimased andmed Arnold Eerikust pärinevad 1936. või 1937. aastast ja tema surmadaatum pole teada. Võib eeldada, et jõuka ja asjaliku mehena leidis ta võimaluse maailmasõja eest välismaale pageda.

Allikad: www.histrodamus.ee (Raimo ja Risto Pullat, „Viinameri: salapiiritusevedu Läänemerel kahe sõja vahel” ning „Salapiirituse vedu Eestist Soome 1919–1939”, www.kartulivabariik.ee, foorum.kilb.ee, LõunaLeht

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 17/01/2013 10:04:54