Seitsmeaastane Paula Jagomägi on lodjakojas isa kõrval selgeks saanud vajalikud töövõtted. Hetkel on ta saanud sõbranna kaaslaseks, et saagida lodja kiilupuust ketas, kuhu aulised kiilutahujad oma nime said jäädvustada. Foto: Malle Elvet

Nädala eest lendasid Emajõe-äärses lodjakojas taas laastud. Põlvamaal Toolamaal kasvanud männist sai ehitatava kahemastilise, 18 meetri pikkuse ja 8,5 meetri laiuse Peipsi looduslodja kiilupuu. Lodjaehituse eestvedaja, Misso juurtega Priit Jagomäe kinnitusel lastakse lodi vette 2015. aasta kevadel.

Kui RMK Kagu-Eesti piirkonna juhi Raivo Võlli kaasabil paari aasta eest Räpina lähistelt Toolamaalt leitud kiilupuumänd tänavu jaanuari lõpus treileril Emajõe äärde jõudis, tuli lodjakojale teha pikendus, et see ära mahuks.
Eelmise neljapäeva pealelõunal jõudis kätte hetk, mis jääb tähistama uue, kahemastilise lodja ehituse algust. Lodjakotta saabunuid tervitas puidu lõhn ja võrulase Toomas Oksa lõõtspillilood. Oks on musitseerinud ka 2006. aasta kevadel vette lastud Jõmmu pidulikel sõitudel.
Kiilutahumise eel kostitati ajaloolise laeva ehituse sümboolset algust uudistama tulnuid puljongi ja tädi Loore hõrkude pirukatega, mis otse ahjust tulnud. Pirukakuhjade kõrval oli soovijaile savipudelis ka laevnike jook, seto handsa.
Tähtsa kiilutahumise eel jõudis lodjakoja kõrvale ka kolmekümnendatel aastatel Peipsil seilanud vana aurulaeva Tivoli katel, mis oli aastakümneid kütnud poole kilomeetri kaugusel lodja ehitustandrist asuva maja, lodjaehituse oskustega Hando Kruuvi venna eramut.
„Sööge kenasti kõhud täis. Ega siit kedagi enne ära lasta, kui kiilupuu on kandiline,“ muheles Priit Jagomägi, kelle mõttest algas 2004. aasta märtsis esimese lodja, Jõmmu ehitus. Selle lodja kiilupuu mändki kasvas Põlvamaal, Võõpsu lähistel, ja jõudis Tartusse veeteid pidi. Jagomägi on ka kahemastilise lodja ehitus algataja.

Põletatud märgiga puuraha

Esimesena astus, kirves peos, kiilupuuks tahutavale männipalgile Tartu meer Urmas Kruuse. Seejärel jõudis tahumisjärg sponsorite, RMKd esindava Räpina mehe Raivo Võlli, AS Respo juhi, Antslast pärit Ain Antonsi kätte. „Lodja ehituseks on lisaks ümarpuidule ka saematerjale vaja,“ võttis puidutööstust Raitwood ja Viiratsi saeveskit esindav Ivar Dembovski kirve laastude löömiseks enda kätte.
Kena kombe kohaselt said kõik lodjakotta tulnud ise käed lodjakiilu tahumisel külge panna. Tasuks sai iga laastulööja õues hõõgunud sepaääsi kõrval märgi „lodjapiletile“. Põletatud märgiga laastu, puuraha omanikule on üks sõit uuel lodjal priilt.
Kahemastiline Peipsi lodi on kolmandiku jagu Jõmmust pikem. Laeva ehituse eelarve on 230 000 eurot. „Esialgu jäime EASist raha taotlusel joone alla ja alustame sponsorite toel. Kõik vabatahtlikud huvilised saavad soovi korral oma käed looduslodja ehitusel külge panna. Korraldame ka õppepäevi,“ rääkis Priit Jagomägi.

Loodusõpperetkedeks Emajõel ja Peipsil
Kahemastilise lodja purjede pinda on 240 ruutmeetrit, purjeka süvis on 90 cm. Kahe aasta pärast valmiv vanade jooniste järgi tehtav puust lodi hakkab tegema loodusõpperetki Emajõel ja Peipsil. Selleks on alusele ette nähtud nüüdisaegne varustus. Tulevikus peaks lodi sõitma ka Peipsi idakaldale ja Pihkvasse.
Lodjakotta jõudis ka äsja Eesti Rahva Muuseumi juhi toolile istunud Tõnis Lukas, kes tõi ehitajatele kostiks vana lodja joonised.
Lodjaehitajaisse on optimismi uue lodja ehituseks süstinud Jõmmu, mis on seilanud lisaks koduvetele Peterburi, Novgorodi ja Stockholmi, samuti suur huvireiside ja loodusvaatluste populaarsus. Mullu käis Jõmmuga sõitmas 5500 inimest.
Emajõe-Peipsi lodjad olid unikaalsed puust kaubapurjekad, millega ligi 600 aastat, alates 14. sajandi hansaaegadest Teise maailmasõjani veeti Peipsit ja Emajõge pidi kaupu. Hiigelaegadel on Peipsil olnud 500 lotja. Viimased lodjad hävisid sõja ajal, 20. sajandi keskel.

 

Autor: MALLE ELVET
Viimati muudetud: 07/03/2013 10:19:04