Leedus võib näha mitmesuguseid puukujusid. Pildil olev seisab Seredziuse alevi kõrgeimal kohal. Foto: Mari-Anne Leht

Leedumaa ja selle elanike arvult teine linn Kaunas pakuvad nauditavaid vaateid ja kinnituse, et leedulased austavad ja mäletavad oma kuulsaid suurvürste ja teisi väärikaid tegijaid aegade lõpuni.

Tutvumist Leedumaa suuruselt teise linna, Nemunase kaldal asuva enam kui 292 000 elanikuga Kaunasega on ehk lihtsam alustada tuntuimalt jalakäijate tänavalt, Laisves aleja’lt (Vabaduse allee). Sellel 1,6 kilomeetri pikkusel alleel on mõnus ja turvaline jalutada, aeg-ajalt mõnda poodi kiigata või kohvikusse põigata. Allee rekonstrueerimist on ühest otsast alustatud, näiteks väsinud pingid on uutega asendatud, kordatehtud osas on välikohvikuid, nõukogudeaegne kaubamaja on lammutatud.

Välikohvikuid on soojal ajal igas linnas, kuid kirikuid on Kaunases palju ja kõigiga tutvumiseks on enam aega vaja.

Üks, kuhu kindlasti tasub minna, on Kristuse ülestõusmise basiilika Rohelise Mäe linnajaos, sest basiilika terrassilt avaneb Kaunasele igakülgne ja imeline vaade. Kiriku juurde on lihtne sõita 1931. aastast töötaval köisteel, mis Laisves aleja lähedalt vähem kui minutiga inimesed mäele viib.

Mu head tuttavad Dalia ja Kestutis teavad linna tähtsamatest hoonetest palju huvitavat rääkida ning sellegi kiriku lugu on neile detailideni tuttav.

Kristuse ülestõusmise kiriku ehitamist alustati 1934. aastal, kuus aastat hiljem sulges võõrvõim pühakoja ja hoone läks raadiotehase käsutusse. Viimane ehitas millalgi ühe tsehhi tarvis sellesse viis korrust.

Sajudise sünni järel 1988. aastal hakkas olukord muutuma: raadiotehas kolis välja, korrused lammutati ja kirikut hakati rekonstrueerima inimeste annetuste toel. Kui varem oli hoone väljast punane, siis nüüd on see nii seest kui väljast valge. Hoone nimetati basiilikaks kaks aastat tagasi.

„Esimene teenistus toimus 1997. aastal, kirik avati lõplikult 2004. aasta detsembris, ka terrassil asuv kabel. Basiilikasse mahub ligi 5000, terrassile ligi 2000 inimest,” rääkis Kestutis ja lisas, et avamisel osales tollane Leedu president Valdas Adamkus.

Sakraalhoones toimuvad loomulikult jumalateenistused ja ka kontserdid, terrassil asuvas kabelis teenistused, samuti ristimised ja laulatused.

Hoone kolumbaariumi me ei pääse, kuid ligi 40 meetri kõrgusel paiknevale terrassile sõidame liftiga, pileti hind 2,40 eurot on imelise ja kirjeldamatu vaate eest linnale isegi väike.

Basiilika põhitorn on 70 meetrit kõrge ja paistab ligi 20 kilomeetri kaugusele. Veendusin selles, kui järgmisel päeval Birštona poole sõitsime.

Vanalinnas asuva Kaunase katedraali rajamist alustati 15. sajandil ja ehitati mitu aastasada. Hoone mõjub küll suursuguse, kuid pisut külmana. Nii katedraal kui ka lähedal asuv Vytautase kirik on punastest tellistest.

Püha Georgi kirik oma väiksuse ja arhailisusega mõjub soojemalt. Kirik asub Kaunase kindluse varemete vastas ning on üks vanemaid linnas. Praegu käivad selles restaureerimistööd. Nagu paljusid kirikuid nõukogude ajal, kasutati sedagi hoonet laona.

Õige veidi saan valgesse Kaunase raekotta kiigata, sest on reede ja raekoda on suuresti abiellujate päralt.

13. sajandil rajatud Kaunase kindlusest ei ole kuigi palju järel: neljast tornist vaid üks ja lõunapoolne müür. Torni ja selle keldrikorrust saab uudistada.

Ja muidugi tasub minna presidendi lossi aeda. Loss ise on pisike kahekorruseline lihtne hoone ja seal asub muuseum. Lossi ees olevas aias saab rahulikult jalutada ja ka jalgu puhata. Kaunas oli Leedu pealinn 21 aastat (1919–1940) ja neil aastail töötas Kaunases ka president.

Aias näeb fotosid 21 aasta tähtsündmustest linnas ja kolme presidendi skulptuuri: Antanas Smetona, Aleksandras Stulginskis ja Kazys Grinius. Neist Smetona oli president kahel korral: oli Leedu esimene president aasta jagu päevi, hiljem 14 aastat järjest punavõimude tulekuni, kui tal õnnestus USAsse pääseda.

Leedu suurvürstidest on huvilised piisavalt kuulnud ja lugenud, kuid seda, et Leedu riiklusele pani aluse kuningas Mindaugas, teatakse ehk vähem. Just tema ühendas Leedu ühtseks riigiks, tema ajal oli Leedu sõdades edukas, kuigi ordu jäi ikkagi Leedu vaenlaseks.

Mindaugas krooniti kuningaks 1253. aastal, kuid kümne aasta pärast lõpetasid ta elu lähisugulased.

Kõik leedulased, olenemata kohast, laulavad sel päeval riigihümni ja seda tehakse juba seitse aastat järjest 6. juulil, Mindaugase kroonimise kuupäeval. See kuupäev on Leedus nüüd riikluse päev.

Väikelinnad ja alevid Nemunase kaldal

Võimaluse korral tasub sõita Leedu kuurortlinnakesse Birštonasse, mis asub Nemunase kaldal, üle 40 kilomeetri Kaunasest Alytuse poole.

Linnakeses on kolm erineval ajal ehitatud sanatooriumi, linna ääres aga uus ja uhke mineraalveespaa.

Kuurortlinna lühiajaline külaline saab Nemunase kaldal ja sanatooriumi maa-alal vabalt jalutada ning ühes hoones veevulina saatel lamamistoolis sentigi loovutamata ennast kosutada nii pikalt, kui soovi on.

Kui sõidate Klaipeda poole, on esimene põnev paik uudistamiseks kindlasti Raudondvarise mõis, kõrvalhooned ja park. Raudondvaris oli härrasrahva ajal pika ajaloo ja suure Tiškeviciuse suguvõsa üks häärberitest. Praegu kuulub häärber Kaunase rajoonile, seal on vastuvõtusaal ja muuseum. Kunagises tallis annavad etendusi teatrid, toimuvad kunstinäitused jne.

Raudondvarisest võib edasi sõita, näiteks üle 700 elanikuga Veliuona alevisse, seda enam, et tee kulgeb paralleelselt Nemunasega. Vahepeal võib ju paremale pöörata ja põigata nii Vilkije väikelinna kui ka Seredziuse alevisse. Mõlemad asuvad Nemunase kõrgel kaldal ja mõlemas on 20. sajandi algul ehitatud katoliku kiriku aiast postkaardivaade Nemunasele.

Veliuonas tunnetan selgemalt kui neil päevil mujal, kui oluliseks leedulased peavad oma kuulsusrikast minevikku ehk aega, kui Leedu oli iseseisev suurvürstiriik.

Veliuona asub ligi 60 kilomeetrit Kaunasest Klaipeda poole Nemunase kõrgel kaldal. Tänav Nemunasega paralleelselt kulgevalt maanteelt üles alevisse on mitme järsu kurviga ja osaliselt kividega kaetud.

Esimene, mida silm kohale jõudes märkas, oli ausammas suurvürst Vytautasele. Tõsi, mälestusmärk on küll tellingutes, sest soovitakse ju siingi juubeliaastaks kõik korrastada.

Just Vytautas lasi Veliuonasse 1421. aastal ehitada kiriku, mida on loomulikult vahepeal restaureeritud, tänapäeval on vana hoone korras ja rahvas käib jumalateenistustel.

Mida kaugemale suurest linnast, seda enam on asustatud kohtades mahajäetud maju ja võssa kasvanud õunaaedu. Veliuona kõrgel künkal seistes ja alla unustatud aeda vaadates meenus eelmise õhtu jalutuskäik Kaunase külje all Akademija alevi kõrval nõukogudeaegses suvilarajoonis: sinna on suvilate asemele kerkinud või kerkimas uhked mitmekorruselised eramud. Jah, Veliuona ei asu sõna otseses mõttes kiviviske kaugusel Kaunasest.

Kuid Veliuonas on kaks pisikest poodi, üks toidu-, teine esmatarbekaupade pood, ning ostjaidki jagus. Toidukauba valik paistis sama tagasihoidlik kui meie väikeste kohtade kauplusteski, kuid tarbekaupade poes oli pea kõik maainimestele vajalik. Küll üllatasid küllusliku valikuga Leedu Maxima poed.

Käisime ka kolmes lahkunute puhkepaigas. Veliuonas on neist tagasihoidlikem ehk siin oli vähe hauaplatse plaatidega kaetud, kuid Ringaudai küla lõpus asuvas väheste põlispuudega kalmistult läikles palju marmorit hauaplatsidelt vastu, lilledele oli pisike riba jäetud.
Nemunas voolab omas rütmis ikka edasi, nii nagu sajandeid ennegi, kuid elu tema kallastel muutub pidevalt.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 24/08/2017 10:07:02