Elasid kord ühes talus kaks kolhoosnikku: tädi Meeta ja onu Enn. Tädi Meeta oli tubli maanaine, kes jõudis nii kolhoosi heaks tööd rügada, kui ka oma talupidamise eest eeskujulikult hoolt kanda. Lehm andis tädi Meetale ja kogu tema suguvõsale piima, kanad varustasid munadega, vahel ka lhaga, muskuspardid olid lahked konservi ronma, lambad annetasid villa ja ka liha toredate roogade jaoks, notsman ruigas aedikus, oodates oma mihklipäeva, nagu sarvetu oinas. Aias oli tädi Meetal ka igavene kord, tillid, petersellid, redsed, oad, kõik kasvas, vohas ja valmis ilusti rohitud peenardes. Suhteliselt tarbetud majapidamises olid vaid kurjad haned Kalle ja Pelle, ning onu Enn. Ühel mitte just ilusal hommikul, tõusis tädi Meeta koos esimeste kukkedega, et alustada oma argipäevatoimingutega. Imekombel magamistoas valitses vaikus, Ennu polnud sängis. Hm, mõtles tädi Meeta, ning suundus õue. Seal teda ootas õõvastav vaatepilt. Keset õue, küüni ees, vedeles kolm laipa- kaks hane ja üks mees, tema oma, vana ja tarbetu mees! Kui Meetatädi oleks olnud mõni nõrganärviline linnaproua, oleks ta kukkunud nende kolme seltsi neljandaks. Õnneks, karastatud maanaise närv on kõva kui teras. Esiteks otsustas ta visata haned eest ära, sis mõelda, mida mehega peale hakata. Võtnud hanedel kaelast kinni, tundis tädi Meeta, et nad ei olegi nii laibad, kui paistab. Haned olid elus, kuid mtte väga terved, õigemini, mis nendega juhtus, selgus alles õhtul, kui Meetatädi töölt koju tuli, ja pead parandava mehe "laibaga" jutule sai. Onu enn oli salaja vanadest moosdest veini kääritanud. Tavaline lugu. Öösel, tuli tal selline kangema kraam isu peale, et ta tõusis ja läks oma veintsi kontrollima. Vein oli päääris magus, hing ihkas midag mehisemat. Pudel puskarit, oli just see, mida Enn vajas. Moosipõhjad, millest oli vein tehtud, said visatud komposti, kust haned seda kätte said ja koos peremehega jommi jäid. Nii jommi, et küüni eest kaugemale ei jõudnud. Vat, sõbrad, mida teeb alkohol, mitte ainult inimeste vaid ka lindudega. Kainet nädalavahetust!