Üraski kahjustatud kuused. Foto: erametsaliit

Üraskite kahjustuste avastamiseks tuleb kõigepealt vaadata puutüve keskosa, sest just sealt hakkab esmalt koor tüvest lahti laskma, kuigi puu okkad võivad olla rohelised ja tüvi silmakõrguselt kahjustamata.

„Üraskid on samuti osa loodusest, kuid ka nende puhul kehtib see, et kui üraskite tegevust ei piirata, võivad nende tekitatud kahjustused plahvatuslikult kasvada,” ütles Erki Sok, MTÜ Võrumaa Metsaühistu juht.

Üraskid on väikesed, tumedad, kõva kestaga putukad, kes võivad oma elutegevusega puitu kahjustada või kasvavatel puudel koore all tegutsedes puu kuivatada. Tegutsemise järgi ongi nad eristatud puidu- ja kooreüraskiteks.

Sok märkis, et üraskite tegevuse esmaseks märgiks on see, kui kuuse puutüvel on märgata vaigupiisku. „Kasvavatel puudel üraskikahjustuse avastamiseks tuleb vaadata puu keskosa, sest just sealt hakkab ennekõike puukoor tüvest lahti laskma, samas võivad okkad olla rohelised ja tüvi silmakõrguselt kahjustamata,” täpsustas ta.

Kuigi üraskid asustavad tavaliselt kahjustatud puid, hakkavad nad paljunema naabruses asuvatele tervetele puudele.

Üraskite paljunemist soodustavad soojad talved, nagu seda oli äsjane talv. „Soovitan kõigil oma metsad üle vaadata, sest kui jätta ühel aastal tekkinud üraskikolded raiumata ja puit metsast välja viimata, siis on järgmisel aastal kahju oluliselt kasvanud,” kõneles Sok.

Ta lisas, et tähelepanu tuleks pöörata teostatud lageraie kõrval paiknevale kasvavale metsale, kuna sellise metsa äär on eriti tundlik tugeva tuule korral tormimurru tekkeks. Kui tormimurd võtab enda alla suurema ala, on ka üraski ala sama suur ja saab hakata võimsalt laienema.

Kuuse-kooreüraskile sobib asustada ennekõike kahjustatud või nõrgestatud puid, sest see on looduse poolt nii seatud. Sok märkis, et kui tugeva tuule järel puu jääbki püsti, on juurtest osa maa sees katki tõmmatud ning puu hakkab nõrgaks muutuma, selline puu on üraskitele samuti sobiv. „Tormimurd on üraskitele ideaalne, nii nagu ka põuakahju, üleujutused, tuuleheide ja ulukikahjustused,” märkis ta.

Üks üraskirohke piirkond Võrumaal on Haanja, kus on palju kuusikuid, ja Haanja looduspargis on palju sihtkaitsevööndeid, kus majandamine on keelatud. „Pole ju raske arvata, et kas üraskikoldeid seal on või mitte,” lisas ta.

Mida metsaomanikud saavad teha
Erki Sok ütles, et metsaühistu on soovitanud kõigile liikmetele oma metsad üle vaadata, seda enam, et see on mitmes mõttes kasulik: saab värskes õhus viibida, õpib metsas toimuvat märkama, seahulgas üraskite tegutsemist. Metsakonsulendiga tasub samuti nõu pidada. „Üks võimalus ongi koos metsaühistu konsulendiga metsa minna, siis saab viimane kohe tegutsemiseks nõu anda, kui kahjustus avastatakse,” soovitas metsaühistu juht.

Suurema kahjustuse avastamise korral tuleb selle kohta kindlasti keskkonnaametile metsateatis esitada, väiksema kahjukolde võib metsateatist võtmata välja raiuda.

Soki sõnul on üks ennetustegevusi see, kui paigaldada üraskite aktiivse lendlemise perioodil metsa feromoonpüünised. „Püünisesse pannakse lõhnaaine, mis peibutab üraskid sinna,” täpsustas ta.

Ennetusena on kasutatud ka puu langetamist püünispuuks, seejuures on väga oluline ajastamine. Praeguse elutempo juures ei ole seda meetodit mugav kasutada ning kui püünispuu jääb õigel ajal metsast välja viimata, võib tulemus vastupidine olla. „Ei ole kuulnud, et viimasel ajal keegi oleks seda võimalust kasutanud,” lisas ta.

Erki Sok ütles, et erametsaomanikud ootavad riigilt abi ennekõike ennetustöö korraldamiseks. Ta täpsustas, et üksi tegutsemine ei ole piisav laiema leviku tõkestamiseks, seda enam, et üraskikollete likvideerimine on ju tagajärgede likvideerimine.

„Vajame kuuse-kooreüraski tõrje tegevuskava ja nende kollete kaardistamist,” ütles Sok. Ta lisas, et kaitsealad on küll toredad, aga kui need alad osutuvad mingis osas üraskite inkubaatoriks, siis nad enam nii toredad ei ole.

Ta märkis, et kuigi metsaomanikel on võimalus taotleda metsameetmest suure tormimurru lankide koristamiseks toetust – see ju haakub üraskite levikuga –, ei ole praegu kahjuks ühtegi meedet, kust saaks küsida toetust ennetustööks, nagu püüniste ja lõhnaaine soetamiseks.

KOMMENTAAR
Risto Sepp, RMK Valgamaa metsaülem:
Üraskid on kogu aeg olnud, kuid soojade talvede järel on nendega seotud probleem võimendunud. Üraskid talvituvad maa sees, kus nad külmaga hävivad. Soojade talvede järel lähevad nad kevadel toore puu sisse. Enamik inimesi ei mõista, miks me siin-seal toored puud maha võtame, kuid metsamehed on näinud toore puu tüvel vaigujooni, mis on signaaliks, et seal elutsevad juba üraskid.
Kõige tõhusam moodus üraskitest vabaneda on üraskite poolt asustatud toored puud ruttu maha võtta ja need ka metsast välja vedada.

Valgamaa riigimetsadest on kolmandik range kaitse all, seal on ka kuivanud puid, kuid kaitsealustel aladel ei tohi me midagi teha.

Üraskid kahjustavad enamasti kuuski, männipuudele lähevad nad väga harva. Feromoonpüüniste paigaldamine ei ole riigimetsas suure pindala tõttu arukas, üraskist me saame vabaneda metsa majandamise võtetega.

Saksamaal on ürask palju rohkem metsa laastanud kui meil, seal on sadade hektarite kaupa üraski kahju tagajärjel metsa maha võetud.

 

Kaitsealadel kasvatatud ürask on tungimas erametsadesse

Eesti Erametsaliit hoiatab metsaomanikke võimaliku üraskipuhangu eest ja kutsub neid üles oma metsi üle vaatama. Kiire tegutsemise korral on kahjustuste ulatust võimalik piirata.

Pehme talv, tormimurrud ja möödunud aasta põuane suvi on loonud kuuse-kooreüraskile Eestis tegutsemiseks soodsad tingimused. Kesk-Euroopas suuri metsamassiive hävitanud kahjuri arvukus on kliima soojenedes hakanud suurenema ja seega kujutab ta endast üha suuremat ohtu ka meie metsades kasvavatele kuuskedele. Keskkonnaametile laekunud teatiste kohaselt oli mullu üraskikahjustuste hulk 2018. aastaga võrreldes viis korda kasvanud. On oluline, et metsaomanikud oleksid probleemist teadlikud ja oskaksid tegutseda kahjustuste ennetamise nimel.

Erametsaliidu juhi Ando Eelmaa sõnul tasub ennetustegevust alustada juba praegu. „Metsaomanikud peaksid valima välja kohad, kus püünispuid langetada. Seda eriti kaitsealadega piirnevatel aladel, kus tormimurd on möödunud pehme talve tõttu veel koristamata ning kahjustuste oht eriti suur. Kui tegemist on kaitseala piiranguvööndiga, tuleb raietegevuseks keskkonnaametist enne luba taotleda,” selgitas ta.

Keskkonnaagentuuri metsaosakonna peaspetsialist Heino Õunap nentis, et üraskiga võitlemisel on oluline tegevuste õige ajastamine. „Kuuse-kooreürask ärkab talveunest aprillikuu teisel poolel või maikuus, kui muld saavutab temperatuuri 10 kraadi ning õhk 18–20 kraadi. Kahjustatud puud tuleb raiuda ja metsast välja viia siis, kui nad on veel värskelt asustatud. Kui üraskivastsed juba nukkuvad, on selleks liiga hilja,” rääkis ta.

Üraskikahjude ennetamisel tuleb olla ettevaatlik lindudega, kuna tõrje tegemiseks vajaliku sanitaarraie teostamise aeg kattub lindude kevadise pesitsusperioodiga. Püünispuu langetamisel tuleks veenduda, et selle otsas ei pesitse parasjagu mõni lind.

Kuidas on võimalik üraskikahjusid vähendada?
* Kahjustatud puu metsast välja. Esimene ja kõige tõhusam tegevus on üraskile sobiva toidulaua vähendamine. Enne soojade ilmade saabumist tuleb toores metsamaterjal ja värske tormikahjustus metsast välja vedada. Kui metsamaterjali tavaliselt keegi pikemaks ajaks metsa ei jäta, siis tormikahjustuse koristamine on tänavu olematu talve ja pehme pinnase tõttu osutunud suureks probleemiks. Juba pragu oleks vaja ohtlikud kohad üles otsida ja mõelda, mis seal teha annaks – kuidas puud nii kätte saaks, et pinnast eriti ei lõhuta.
* Püünispuud. Üks võimalus on oma metsi kaitsta püünispuude langetamisega – tuleks otsida üles ohtlikud kohad ja piirnevatel aladel langetada püünispuid. Kui üraskid on need asustanud,
veetakse püünispuud metsast välja. Püünispuudena saab kasutada ka veel värskeid tormis langenud puid.
* Feromoonpüünised. Neid kasutatakse üraskite ligimeelitamiseks siis, kui mardikad juba lendavad. Nende abil on võimalik saada ülevaade üraskite arvukusest, kuid väga tõhusaks tõrjemeetodiks püüniste kasutamist üksi ei peeta.

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 16/04/2020 10:24:42