Natali Väli (Charlotte Löwensköld) ja Imre Õunapuu (pastor Karl). Foto: Siim Vahur

Lüllemäelt pärit ja Valgas gümnaasiumi lõpetanud Imre Õunapuu mängib Rakvere teatri uuslavastuses „Charlotte Löwensköld” tulist noort pastorit, kes jääb puntrasse iseenda tõekspidamiste ja armastuste vahele. Põhjamaist armastuslugu saab Valga kultuuri- ja huvialakeskuses näha tuleval kolmapäeval, 25. novembril kell 19.

Lavastuse tutvustuses öeldakse, et lugu räägib suurtest ja kadumakippuvatest väärtustest nagu au, väärikus, uhkus, eneseohverdus. Kui tihti sa igapäevaelus sellistele suurtele teemadele mõtled?
Tihtipeale tegelikult. Minu jaoks on au ja väärikus pigem negatiivse tähendusega, sest need on inimestele nii palju hukatust toonud. Tagantjärgi mõeldes on heaks näiteks duellid. Miks on neid alustatud, näiteks romaanides? Sest keegi on kellegi au ja väärikust riivanud. Tihti ei ole seal taga olnud suurt kuritegu – üks on halvasti öelnud, teine on ülemäära solvunud, toimub duell ja keegi saab surma.

Au ja väärikus ongi natuke arhailised mõisted ja jäänud aega, kus toimub meie lavastuse tegevus. Praeguses ajas tundub mulle, et teemakohased mõisted on viisakus ja austus. Kui need au ja väärikus on meie ajas, siis võib tekkida nendega seotult hoopis võltskuvand, sest tegeletakse liiga palju enda kestaga.

Needsamad suured väärtused on väga aktuaalsed ja olulised just pastor Karlile, keda sa lavastuses mängid. Karl on tuline ja suurte uskumustega mees, kes armastab ühekorraga väga nii oma kihlatut Charlottet kui ka jumalat. Millest tekib probleem?
Mitte ükski äärmus ei ole lõppkokkuvõttes ei hea ega kellelegi kasulik. See äärmuste vahel kõikumine ongi Karli probleem. Ta ei leia keskteed ilmaliku ja vaimuliku maailma vahel. Tegelikult saavad ju mõlemad vaated koos toimida, aga Karl on selline, kes lükkab kohe gaasi põhja. Kui ta mingi tee valib, siis tahab ta võtta sealt maksimumi ja arvab, et just see tee on ainuõige. Kui ta usub jumalasse, siis on ainult jumal ja kui korraks tuleb tema vaatevinklisse naine, on silmad ainult naise küljes. Ta on väga impulsiivne inimene – ega ta hea ei ole, kohe kindlasti mitte. Ta teeb väga palju haiget teistele ja ka endale.

Võib-olla peitub selle kõige põhjus ta lapsepõlves, kus teda on liialt ära hellitatud. Ta saabki kõik, mis ta tahab – peab saama nüüd ja kohe. Tema ja ta ema armastus on vastastikuselt liiga suur.

Karli põhiteemaks on usk jumalasse, aga tegelikult juhivad kõiki lavastuse tegelasi usk ja armastus ning oma väärtuste eest seistes on nad väga tulised. Kas sa ise oled enda väärtuste eest võitleja?
Ma arvan küll, et olen. Alati ei ole see hea ja on löönud ka valusalt tagasi, kui liiga kõvasti uskuda. Aga kui asi puudutab põhjapanevaid teemasid, siis olen küll.

Ühelt poolt on see ajastulugu, teisalt räägib ta aegadeülestest väärtustest nagu armastus. Aga kas ta tegeleb ka meie tänapäevaga?
Jah, armastus on kõige suurem teema, mille najal see lavastus püsib, sinna ümber põimuvad veel mõned suured teemad. Aga loomulikult on lavastuses olulisel kohal ka inimestest hoolimine, eneseohverdus, et teistel oleks hea. Seda kõike on ju ka tänapäeval.

Võib-olla on vahel ka publikul lihtsam vastu võtta, kui lavastus räägib justkui teisest ajast, ei näita nii otse näpuga. Turvalisem, sest ajabarjäär kaitseb – probleemid ei ole nii teravad ja valusad.

Rakvere teater sõidab palju välja ja nii satud sa ikka mõne aja tagant ka Valka mängima. Kas oma kodukandis mängida on teistmoodi tunne ka?
Ja ikka. Esiteks, Rakverest Valka on väga pikk tee, aga minu jaoks ei ole see tee kunagi pikk, ma ootan neid väljasõite. Publikus on enamasti alati keegi tuttav, sõber või perekonnast. Tore on mängida saalis, mis on tõeline kodulava, ühes kõikide olnud mälestuste ja mõtetega.
 

 

 

Autor: TRIINU SIKK
Viimati muudetud: 19/11/2020 10:34:06