Inga Kuljus näitab ühe oma lemmikautori teost „Berliini paplid”. Foto: Mari-Anne Leht

Igas Eesti maakonnas on maakonnaraamatukogu, mis tähendab, et vaid ühel inimesel on au ja vastutus olla maakonnas selle asutuse direktor. Võrumaal on selleks Inga Kuljus, kes avab lugejatele raamatukogude tööd, meenutab veidi minevikku ja pajatab oma kahest kiindumusest: lugemisest ja reisimisest.

Lugejatena astume laenutusleti ette, tagastame loetud ja saame vastu soovitud teosed ega mõtle, kuidas üks või teine raamat raamatukokku jõuab.

Maakonnaraamatukogu ehk Võrumaa keskraamatukogu direktori Inga Kuljuse sõnul kehtib Eestis 1997. aastast sundeksemplari seadus, mille alusel kuus Eesti teadusraamatukogu saavad kirjastustelt teavikud rahvuskultuuri säilitamiseks. See tähendab, et igas rahvaraamatukogus ei pea olema kõiki Eesti autorite teoseid, sest neid saab vajaduse korral kätte raamatukogudevahelise laenutuse kaudu.

„Mida ja kui palju tellida, otsustab iga raamatukogu direktor oma piirkonna elanike lugemiseelistuste alusel, kuid raha seab piirid,” ütles Kuljus.

Ilukirjandusteoseid tellib Võrumaa keskraamatukogu kuni kolm eksemplari. Oluline on ka, kas teos kuulub mõnda sarja või on väga healt autorilt. Hiljuti ilmunud Yuri Slezkine mahukat „Valitsuse maja” osteti nii Võru- kui ka Valgamaale kuus eksemplari, millest üks on maakonna keskraamatukogus, ülejäänud maaraamatukogudes.

Raamatukogudele kui hulgiostjatele on hinnad soodsamad, „Valitsuse maja” eest tuleb maksta ligi 22 eurot ja dame Barbara Cartlandi „Raha või armastuse“ eest ligi 11 eurot.

Viimati mainitu on osa lugejate meelest sisutu, kuid direktori sõnul otsustab lugeja, mida eelistada. „Tean, et sellised raamatud on aidanud emal üle saada lapse surmast,” tõi ta näite.

Tänavu toetas riik iga raamatu ostu 1,90 euroga teeninduspiirkonna elaniku kohta ning eriolukorra ajal lisandus veel 23 senti elaniku kohta. Suurem osa rahast tuleb ikkagi kohaliku omavalitsuse eelarvest.

„Saame uute raamatute näidised Rahva Raamatult ja põgusa tutvumise järel on maaraamatukogude juhatajatele soovitusi teha lihtsam. Komplekteerimisosakonna juhataja Aigi Mäesaar paneb koondtellimused raamatukogu võrgustiku lugejatele kokku, et tekiks tervikpilt maakondlikust tellimuskaardist,” selgitas Kuljus. Ta lisas, et maaraamatukogud kasutavad lugejate soovide täitmiseks väga aktiivselt raamatukogudevahelist laenutust.

Aeg-ajalt on Võrumaa keskraamatukogu fuajees laud raamatutega, mida soovijad saavad tasuta võtta. Direktori sõnul teeb aeg iga raamatuga oma töö ning tulenevalt raamatukogude töökorralduse juhendist võib aegunud, lagunenud ja liigsed eksemplarid kogudest kustutada ning neid tasuta jagada.

„Teeme seda järjepidevalt, sest muidu ei mahuks raamatukogudesse enam raamatud ära. Meie kustutatud raamatute „esimene ring“ läheb pakkumisele maaraamatukogudele ja ka vastupidi: kui nemad oma kogusid korrastavad, toovad oma kustutatud eksemplarid Võrru „uuele ringile“ ja tekibki tasuta raamatute laat,” selgitas direktor.

Võrumaal on peale haldusreformi 38 rahvaraamatukogu. Kuljus on tänulik omavalitsustele, mille töötajad on mõistnud raamatukogude tähtsust ja tähendust kogukonnale. Senini on mõnes kohas piirdutud vaid lahtiolekuaegade lühendamisega.

Eestis oli aastakümneid väga hästi toimiv rahvaraamatukogude võrgustik. „Mulle on siiani arusaamatu niinimetatud ühendamise sildi all valla keskraamatukogude ja sealt siis omakorda harukogude ja välisteeninduspunktide moodustamine ning nüüd on Eesti raamatukogundus segi kui Kört-Pärtli särk,” nentis Inga Kuljus. „Kui mõned maaraamatukogud suletakse või lühendatakse tööaega, ei pruugi kõik soovijad enam raamatuid kätte saada, see kahandab lugemist ehk mõjutab inimeste haridust ja haritust.”

Jäänud on olulisem: lugejatega suhtlemine
1978. aastal Vastseliinas keskkooli lõpetanud Inga Kuljus alustas sama aasta sügisel tööd Võrumaa keskraamatukogus, mis siis kandis Juhan Smuuli nime ja asus Tartu tänaval. Töö kõrvalt lõpetas ta raamatukogunduse ja bibliograafia eriala toonase nimega Tallinna Pedagoogilises Instituudis ja käesoleva sajandi alguses omandas magistrikraadi infoteaduses Tallinna Pedagoogikaülikoolis, (nüüd Tallinna ülikool – toim).

„Direktoriameti võtsin 1993. aasta lõpul üle legendaarselt ja säravalt Eha Tillmannilt, kes tänavu kevadest asus juhtima taevaraamatukogu,” meenutas usutletav.

Kuljuse sõnul käis töö raamatukogudes läinud sajandi lõpul paberi ja pliiatsiga: lugejakaardid, teoste kirjeldamine, inventariraamatud ja muu täideti käsitsi. „Meenutan usinaid raamatukoguhoidjaid Leili Puustusmaad ja Mare Polli, kes täitsid käsitsi tuhandeid kaarte ja mitmeid inventariraamatuid,” vaatas ta ajas tagasi.

See oli aeg, kus raamatuid ilmus vähe, näiteks aastas vaid üks raamat Mirabilia sarjast, kuid tiraažid olid suured. Kui ilmus Egon Ranneti menuki „Kivid ja leib“ teine osa, oli järjekorras 40 inimest.

„Kolm-neli aastakümmet tagasi olid ääretult populaarsed kirjanikega kohtumised, Võrus käisid nii Jüri kui ka Ülo Tuulik, Viivi Luik, Jaak Jõerüüt ja teised. Väga oodatud olid Aksel Tamme sisukad loengud vene kirjandusest,” meenutas direktor.

Viimaste aastakümnete suurimad muutused ongi seotud raamatukogu igapäevatööga: kojulaenutuse ja kohalkasutuse, tagastamise ja internetitöökoha kasutuse registreerimine on arvutipõhised.

„Ülioluline on e-kataloogide olemasolu, sest kes muidu suudaks tuhandeid trükiseid ja miljoneid artikleid paberil kirjeldada, veel enam meeles pidada,” toonitas ta ja lisas, et maakonna raamatukogud kasutavad oma töös Eestis välja töötatud ja pidevalt arenevat programmi Riks, mille e-kataloogi Rikswebi kaudu saab otsida endale meelepäraseid ja vajalikke raamatuid.

„Kõige olulisem, vahetu suhtlemine lugejatega ja neile raamatute soovitamine, on jäänud samaks,” märkis Kuljus.

Võrreldes möödunud sajandi lõpuga on lugejatel nüüd teoste kohta võimalik palju rohkem teavet saada perioodikast internetini ning sellest tulenevalt küsib mõni uut raamatut, kui see ei ole veel ilmunudki, rääkimata raamatukokku jõudmisest.

Lugemine ja reisimine annavad teadmisi
Raamatukogus saab töötada inimene, kelle üks meelistegevustest töövälisel ajal on lugemine. Inga Kuljus tunnistaski, et raamatud on teda saatnud lapsepõlvest, sinna aega jäi ka imelise ja tänini mõjuva Pipi Pikksuka ilmumine. „Mind võlub raamatute rahulik maailm, meeldib mõtiskleda tähenduslike sõnade üle minule maailma ilusaimas keeles.”

Praegu on Kuljuse lugemislaual Franz Kafka „Kirjad Felice’ile“. „Raamat on mahukas ja intensiivne, kus iga lehekülg on raamatu eest, nii et igal õhtul jõuan paar-kolm lehekülge lugeda ning alati tekib küsimus, et kuidas saab niimoodi kirjutada,” rääkis ta.

Hiljutine lugemiselamus oli norralanna Anne Birkefeldt Radge viieosaline suurepärane sari, mille esimene raamat on „Berliini paplid”. Seda peab ta tõeliselt heaks Põhjamaade romaaniks, kus on parasjagu põnevust, kurbust ja helgust.

Kuid ta loeb meeleldi ka luulet, millest viimaseks elamuseks oli Marek Sadama „Me saame sellest üle“. Sadama luuletustest inspireerituna sündis luuleriiul raamatukogu kodulehel.

Elulooraamatud on samuti leidnud tee Kuljuse lugemislauale, seda enam, et mõned neist on väga lummavalt kirjutatud, nagu Soome kirjaniku Rakel Liehu raamat „Helene“, kus kirjanik süüvib kunstnik Helene Schjerfbecki ellu.

Kriminaalromaanid on nüüdseks tagaplaanile jäänud, vaid harva võtab ka kätte mõne Agatha Christie ja Arthur Conan Doyle’i teose, sest nende kirjutatu on selle žanri klassika. Nüüdisaegsetest on haaravaimad Camilla Läckbergi eesti keelde tõlgitud raamatud.

Inga Kuljuse teine kiindumus on reisimine. Reisil käib tavaliselt üksi või mõne lähedasega ning alati kodus raamatute ja interneti abil koostatud plaaniga, kus kirjas, mida millal vaadata. Kodutöö ja plaan võimaldavad rohkem näha.

„Kodunt kaugemal olles tuleb jätta plaani ka aega ootamatustele, sest äkki võid ennast leida seismas muuseumi ees, kuhu tahad sisse astuda,” soovitas ta.

Reisidel nähtut nimetas usutletav suureks rikkuseks, mida keegi ei saa ära võtta ega katki teha. Ta on näinud maailma ilu muuseumides ja kirikutes, imelisi hooneid Euroopa linnades või omanäolisi ja uhkeid linnaosi, nagu Habsburgide ajast pärit Viini kesklinn.

„Tasahilju lisandus suurlinna tunnetus ja oskus orienteeruda ning kaugemal nähtu õpetas ka Eestis ja kodulinnas rohkem tähele panema ümbritsevat miljööd,” rääkis Kuljus. Ta on seda meelt, et igaüks peaks meile antud igat päeva võimalikult hästi ja meeldejäävalt kasutama ja midagi kasulikku tegema.

„Soovin kõigile lugejatele tervist ja jõudu, eelkõige vaimujõudu,” sõnas Inga Kuljus, kes on tänulik kõigile ja kõigele oma eluteel.

Ta tunnistas, et lugemissoovitust jõuluajaks on raske anda, sest häid raamatuid on väga palju. „Alati leiab tuge Virve Osila ja Lauri Sommeri loomingust,” osutas ta.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 10/12/2020 09:47:03