Novembris-detsembris potsatas paljude eestlaste postkasti päästeameti brošüür „Ole valmis!”, raamatuke jagab õpetusi toimetulekuks kriisiolukordades. Võrumaalane Juhan veeretas raamatukest veidi näpu vahel ja kuna kõik oli võõras keeles, aru midagi ei saanud, siis viskas ta selle prügikasti. Tema ei olnud ainus – paljude inimeste jaoks osutus neile saadetud info arusaamatuks ja seega kasutuks.

„Asi om iks täitsa p***, meil on Eesti riik ja riigikeel ja keeleseadus ja riik saadab mulle inglisekeelse instruktsiooni. Ma ingliskeelt ei mõista, kaie niisama ja vissi siis katla ette,” räägib Juhan.

Tema naabrimees Jaan lisab, et nüüd on asi hullem, kui oli vene ajal. „Vinne aigu avaldeti Rahva Häälen kongressikõnõ iks katen keelen, vinne keelen oll ja eesti kiilde oll kah tõlgit. Ja valmissedeli tulli katen keelen, kunagi es olõ ainult vinne kiil ütsinda,” meenutas ta.

Aga nüüd oli paljudel põliseestlastel sedasi, et kriisijuhised anti ainult inglise keeles, mida vanemad inimesed ei pruugi sõnagi osata.

„Nõukogude ajal ju meie kandi koolides inglise keelt kuigipalju ei lastud õppida, see oli valitutele. Ainus võõrkeel oli saksa keel. Ma olen küll vanem inimene, aga kas riik peab minu üle irvitama ja minuga nii lugupidamatult käituma – et ma nagu ei olekski eestlane ja ma nagu ei elakski Eesti riigis?” küsib Aive.

Pensionil õpetaja Aive sai samuti inglisekeelse brošüüri. „Või on hoopis nii, et me siin maainimesed ja vanemad inimesed, kes inglist ei oska – et meil ei olegi neid juhiseid vaja teada. Vaadake ise, kas kriisis elate või surete,” ütleb ta.

Ka sotsiaalmeedias avaldati võõrkeelse voldiku saamise üle pahameelt.

„Minu teada on meil riigikeeleks eesti keel ja selle inglisekeelse voldikuga polnud muud peale hakata, kui minema visata!” nendib Maire.

Toomas aga arvab, et voldikule kulunud raha võinuks hoopiski jagada päästjatele preemiaks nende töö ja vapruse eest.

Siseministeeriumi kommunikatsiooninõunik Kersti Ringvee ei hakka keerutama, vaid ütleb ausalt: „Eks läks nihu jah. Ega siin ei ole muud kui viga tunnistada ja parandada. Päästeamet oleks saanud koostöös registripidajaga kindlasti parema lahenduse leida. Kui ei olnud emakeelt märgitud, siis oleks võinud rahvuse andmeid vaadata ja rahvusest lähtuda.”

Kuidas konkreetselt asja heastada, seda loodetakse inimestele teada anda detsembri lõpus.

Millest see siis tuli, et päästeamet otsustas instrueerida põliseid eestlasi inglise keeles?

Päästeameti kommunikatsioonispetsialist Silver Kuusik, kui suur oli „Ole valmis!” kogutiraaž? Kui palju tellisite eestikeelseid, kui palju venekeelseid ja kui palju inglisekeelseid brošüüre?
Kokku telliti 660 000 brošüüri, neist eestikeelseid 405 000, inglisekeelseid 55 000 ja venekeelseid 200 000.

Tiraaž ei näita täpset postkastide arvu. Igas keeles on eksemplare tellitud väikese varuga, et trükise olemasolu oleks tagatud kõigile huvilistele, kes mingil põhjusel saavad selle vales keeles või jäävad hoopis ilma. Otsus teha trükised kolmes keeles oli tingitud eelkõige sellest, et Eestis elab väga palju ka muukeelseid elanikke, kelle infoväli ei ole sama, mis eestikeelsel inimesel ja neile eestikeelse trükise saatmine oleks samamoodi arusaamatusi tekitanud.

Mille alusel otsustati inglisekeelsete brošüüride arv?
Eelkõige rahvastikuregistrist saadud andmete põhjal, aga ka varasemate kogemustega (päästeamet kasutab inglisekeelseid materjale ka teiste protsesside läbiviimisel ning see oli hinnanguline kogus terve Eesti peale) kokku puutudes.

Ütlesite telefonis, et võtsite andmed rahvastikuregistrist ja kui seal emakeelt polnud märgitud, siis otsustasite saata inglisekeelsed brošüürid. Kuna rahvastikuregister näitab ära ka inimese nime, tema rahvuse, sünnikoha, elukoha, siis miks päästeamet eeldas, et eesti nimega Eestis sündinud Lõuna-Eestis elav rahvuselt eestlane, kellel emakeele kohta märge puudub, on inglisekeelse emakeelega ja valdab kõige paremini inglise keelt?
Kui emakeel on jäänud süsteemis mingil põhjusel märkimata, siis liigitub ta automaatselt muukeelseks ja kahjuks saavadki need inimesed inglisekeelse trükise. Rahvastikuregistrist saab andmeid küsida vajaduspõhiselt. Antud juhul oli päästeametil vaja teada täisealise inimese ehk leibkonna esindaja postiaadressi ja sellel postiaadressil elava isiku emakeelt. Päästeametil ei olnud põhjust küsida rahvastikuregistrist näiteks inimese nime või vanust, sest antud hetkel ei olnud neid isikuandmeid töötluseks tarvis. Seega nime järgi valikut ei tehtud.

Vaadates postiaadresside hulka – neid on üle 500 000 – oleks olnud seda ka väga keeruline teha. Samuti ei olnud päästeametil alust arvata, et inimestel on registris eesti keel emakeelena märkimata. Arvestada tuleb ka sellega, et inimese nimi ei viita alati tema emakeelele.

Päästeamet on arvestanud sellega, et nii suure postiteenuse puhul võib tekkida vigu ning seetõttu on trükiseid varuga. Kui otsepostitus on tehtud, saab päästeamet varutrükised kätte ja uue aasta algul pakutakse kõigile, kes said vales keeles trükise, võimalust saada trükis muus keeles. Täpsustatud infot selle kohta, kust ja kuidas eestikeelseid trükiseid saada, annab päästeamet aasta lõpus.  Loodetavasti on jaanuarikuuga kõigil õiges keeles trükis olemas.

Kui palju läksid brošüürid kokku maksma ja kui palju maksis nende postitamine?
Ühe eksemplari maksumuseks kujunes kokku 45 senti. See sisaldab nii kujundust, trükki, kojukannet, kui ka kõiki lisandunud pisikulusid nagu ka näiteks rahvastikuregistrist andmete väljavõtmine ja pakendamine.

 

 

Autor: TIIU RITARI
Viimati muudetud: 11/12/2020 08:34:48