Pilkupüüdev maja Garmisch-Partenkirchenis. Foto: Mari-Anne Leht

Iga reis kodust kaugemale rikastab meid nii looduspiltide kui ka nähtud põnevate hoonete näol, aga annab teavet ka inimestest. Baierimaa imekaunil Königssee järvel kulgedes imestasin looduse võime üle luua nii võrratu paik. Losse nägi sellel sõidul rohkem, kui inimene suudab nende omapära mällu jätta, kuid Mozarti sünnilinnast jooksime mõnede seisakutega läbi.

Et Baierimaad peetakse Saksamaa 16 liidumaast üheks kauneima loodusega paigaks, on paljude soov seda kordki elus külastada. Minulgi oli viimane aeg piirkonnaga põgusalt tutvuda. Põgusalt, sest põhjalikumaks tutvumiseks peaks mõnda aega kohapeal elama.

Igas uues paigas on kohti, mis jäävad eredalt meelde, kohti, mis vähem, ja kolmas osa nähtust on see, mille jätaks ise reisikava kokku pannes uudistamata.

Baierimaal lemmikuteks osutunud ei ole kodus oleku ajaga muutunud. Alustan Königssee järvest. Juba vaade siledale smaragdrohelise veega järvele on lummav, veelgi lummavam on selle kahelt poolt piiratud kõrgete kaljude vahel asuval järvel sihtpunkti sõitmine. Veidike küll tibutas, kuid see ei sega ju nautimast.

Ühel hetkel, sõidu keskel, tuli kapten kajutist, otsis kastist trompeti ja hakkas trepil seistes seda puhuma. Nii said sõitjad veenduda, et heli kajas kaljudelt veidi aja möödudes vastu. Igatahes oli tunduvalt mõnusam mängu eest münt ringikäivasse korvikesse poetada, kui enne laevale astumist kioskis nn pardimaski eest kolm eurot anda, sest laevale lubati mai viimasel nädalal vaid selle maskiga. Saksa pedantsus.

Bartholomeuse kiriku lähedal on paadisild ja meil aeg maha minna, et sobival ajal naasta. Kaldal sai einestada, jalutada metsarajal, silmitseda üksikuid kerkivaid maju, millest ilmselt ei saa eramud, ning rõõmustada ürgsena mõjuva vaikse koha üle.

Tagasisõidul oli lummus kaljude vahel asuvast järvest veidi taandunud ja trompetit ka ei puhutud. Olid mõnusad vaikuse ja looduse vägevuse nautimise tunnid.

Igal reisil on mõni linn, mis võlub esimesest sammust. Sellel sõidul oli Hitleri ajal üheks liidetud Garmisch-Partenkirchen. Õnn oli seegi, et igaüks sai omas tempos linna uudistada.

Ulmi linna mitme sajandi tagused viltused kunagised kalurimajad on ka vaatamisväärsus, kuid muu sellest linnast ei meenu.

Ma ei tea, kumma nimega linnaosas jalutasime, kas Garmischis või Partenkirchenis, ja samal ajal maalingutega kaetud majade seinu imetlesime ega sedagi, kust ja millal algas idee majade välisseinad pilkupüüdvaks teha. Olulisem on, et majad on omanäolised, mis samal ajal tekitasid külastajas koduse tunde. Just tänu maalingutega majadele jääb Garmisch-Partenkirchen kaugelt tulnutele rohkem meelde.

Ka lossidest jäi midagi meelde, ühest rohkem, kuid mida päev edasi, seda vähem. Need on omanäolised ja huvilistele avatud, kui ei ole omaniku alaliseks elukohaks.

Reisi jooksul külastasime kolme lossi, neljandast oli rahvale avatud vaid kolm-neli ruumi. Meeldejäävaim neist on Schleissheim kolme palee ja parkidega. Kui sinna juhtute ja olete reisifirmaga, on teie aeg piiratud. Sel juhul on mõttekas alustada Lustheimist ehk Lustipaleest, see on uuest paleest enam kui kilomeetri kaugusel. Saate mõnusalt kanali ääres jalutada ja parki silmata. Lustipalees on Meisseni portselaninäitus, mida ajapuudusel kahjuks nautida ei saanud, silmi jagus vaid ruumides olnud freskodele.

Kui Lustipalee valmis 17. sajandi lõpul, siis suur uus palee 18. sajandi esimesel poolel. Kirjasõna järgi on uus häärber üle 300 meetri pikk.

Silme ees on väike punane kambrike, mis ühena vähestest on möbleeritud. Suures saalis oli vist ka mõni mööbliese. Kui hele sammassaal ja lai trepp tulevad aeg-ajalt silme ette, siis ülejäänud ruumid vähem. Paljude ruumide seintel on maalid, kuid paraku ei olnud neisse süüvimiseks aega.

Uue palee vastas, nii paarisaja meetri kaugusel on vana palee, mille võite ajapuudusel uudistamata jätta. Hoone ruumid on igavad ja näitused jäid kaugeks.

Kindlasti kauaks meelde jäänud uudistamine jäi ära. Kui pidime Saksamaa kõrgemasse tippu Alpi mäetippe imetlema sõitma, tibutas ja mäetippe varjas udu. Nii jäi 2962 meetri kõrgune Zugspitze meie poolt erinevate mäesõidukite abil vallutamata ja igal 59 eurot alles. Tegelikkuses jäi küll poole vähem alles, sest mäele mineku asemel viidi meid mujale tasulistesse kohtadesse.

Bussiaknast jäid meelde väikesed, nii 10‒15-pealised lehmakarjad. Ühe matkaraja parkla kõrval, toitlustuskoha vastas sõi tosinapealine kari rahumeeli aia taga. Marianne Suurmaa kirjutab raamatus „Minu Saksamaa”, et Baierimaal on pisikesed lehmakarjad alles. Meil on need juba ajalugu.

Lossid ja Mozarti sünnilinnas kappamine
Paljud on kuulnud Bodensee järvel asuvast Mainau saarest, mida teatakse ka lillesaarena. Meiegi sõitsime sinna laevaga üle Bodensee. Laev oli selle neljapäeva hommikupoolikul saarele sõitjatest pungil, sest Saksamaal oli kirikupüha, mis tööst vaba päev ning taevas siras päike.
Saarele võib jalutades kenasti ringi peale teha, imetleda lilli ja võimsaid puid, isegi loomi. Liblikamaja on saarel ka, kuid meie aeg ei võimaldanud sinna minna.

Ringkäigu lõpupoole jõudsime lossi õue rahvapeo nautijate keskele, sealt oli hea minna kirikusse jalga puhkama. Talveaed ja lossi kiikamine olid veel ees.

Lossist peale koridoris asuvate müügilettide ja paari lihtsa ruumi rohkem ei näe. Mõistetav, sest 18. sajandist pärit loss kuulub erakätesse. Praegused omanikud on Rootsi kuninglikust Bernadotte suguvõsast.

Nii Ambrase kui ka Hellbrunni loss on Austrias. 16. sajandist pärit Innsbrucki lähedal asuv Ambras meenutab eemalt vaadates justkui kindlust künkal. Tegelikult on hoone kaheosaline, alumine ja ülemine osa. Alumise osa uhkeim ruum on Hispaania saal, ülemises on paljude Habsburgide ja teistegi valitsejate portreed. Mitmes ruumis püüavad pilku kahhelahjud, mille pildistamine on keelatud.

Eelviimane päev algab ringkäiguga Salzburgi lähedal asuvas Hellbrunni lossikompleksis, mille põnevaim osa on skulptuuriderikas veeaed, kus külastajad võivad siin-seal ootamatult veejoa alla jääda.

Lossi lasi ehitada Salzburgi piiskop 17. sajandi esimesel poolel puhkuse veetmiseks. Lossist kahjuks praegu midagi silme ette ei tule, sest eks neid oli nädala jooksul nähtud ka.

Paar tundi hiljem, kui Mozarti sünnilinnas giidi järel kappasime, mõtlesin, et võinuks terve päeva rahulikult Salzburgis veeta. Kui seisatasime mõne hoone lähedal või õues, siis giid muudkui rääkis ja rääkis. Ta justkui kartis, et äkki jääb midagi ütlemata, ega märganud, et päev juba õhtul ja keegi ei jaksa ammugi enam monotoonset juttu kuulata. Varasem rõhutamine, et tema põhitöö on apteegis, ei peaks ju tähendama, et giidirolli ei võiks sisse elada. Kõigile giiditöö lihtsalt ei sobi.

Nii jäigi Salzburgist meelde vaid Mozarti sünnimaja, mingid majad ja väljakud, aga kuidas neid kutsutakse ja miks nende juurde tasub jalutada, enam mitte.

Viimasel päeval Passau linnas üles-alla kõndimise järel saime vaevalt salati lõunaks bussi kaasa osta.

Berchtesgaden
...asub üsna Austria piiri lähedal ja on mitmes mõttes ajalooline paik. 1500ndate alguses avati siin tänini tegutsev soolakaevandus ning läinud sajandi alguses avastas koha ja hakkas siin puhkama Hitler, kellega liitusid hiljem teised tuntud natsid. Viimaste elamutest enamik on maa pealt pühitud. Ei juhtunud kuulma, et meie giid sellest veidigi kõnelenud oleks.

Enne soolakaevandusse minekut saime osa kohalike rahvariietes rongkäigust külaplatsile, kuhu rühmad tulid üksteise järel, ikka nii, et noor tantsija-laulja uhkelt ansambli nimega rivi ees.

Jälle meenus Suurmaa kirjapandu et „baierlastel on väga tugev identiteeditunne, side oma kodukoha ja traditsioonidega. [---] Ka väiksed lapsed ja teismelised kannavad uhkusega rahvarõivaid.” Viimane paistis rongkäigust ehedalt silma. Mehed kandsid nahast põlvpükse ja põlvikuid, naised pihikseelikuid. Vahva elamus oli.

Soolakaevandusse mineku eel viskas riidehoidja igale pealaest jalataldadeni pilgu, et saaks ikka enam-vähem sobiv tööülikond, mille sisse tuli ennast koos üleriietega mahutada. Paras katsumus. Siis tuli käekott euro eest kappi panna ja värava läbimise järel avatud vagunite pingil kaksiratsa istuma sättida.

Rong veel ei liigu, kui neiu vasakul palub naeratada. Miks küll? Pildistamiseks muidugi. Keeldumine on kasutu, kuid naastes ei pruugi pilti osta. Rahumeeli jätan oma näoga paberi hiljem prügikasti viskamiseks. Kahe pildi eest küsiti vist 10 eurot.

Mulle kui uudistajale on see häiriv, kuid olin külas. Samasuguse äriga tegeleti ka Austrias, Hellbrunni lossi veeparki mineku eel. Seal küsiti pargist naastes pildi eest veidi rohkem. Ei ole ma raha peale vihane ja enda jäädvustamine igas uues paigas on harjumatu.

Jootrahast ei saa üle ega ümber
Rahaga puutuvad kõik kodust kaugemale sõitjad kokku, rohkem ikka selle välja andmisel. Tagasi saad reisidelt erinevaid muljeid. Selleks me ju kodust kaugemal käimegi. Viimastel aastatel ei ole turismifirmad reisil küsinud bussijuhile jootraha, pealegi on reisid tänavusest kallinenud.

EXIT Travel & Training, mida osa ka seeniorireiside korraldajana teab, suutis üllatada juba sellega, et giidi kõrval oli ka reisisaatja. Teise päeva lõuna ajal teatas viimane, et nüüd ta hakkab bussijuhile jootraha korjama, igalt 16 eurot, mis kokku teeb 36 reisija kohta 576 eurot. Hoolimata osa sõitjate häälekast protestist, oletan, et neistki enamik maksis küsitud summa. Vähemalt 16 eurot jäi kindlalt andmata ja nagu hiljem veendusin, tegin õigesti.

Ühest Balkani riigist Saksamaale õnne otsima tulnud bussijuhi päevased sõidutunnid ei olnud pikad, ta ei riskinud meie pärast kusagil grammigi. Mõnes kohas tuli hotellini tükk maad jala minna ...

Koju jõudnud, leidsin postkastist EXIT Travel & Trainingust 23. mail saabunud kirja, kus külastatavate kohtade hinnakiri ja märge, et Saksamaal on tavaks bussijuhile kaks eurot päevas jootraha anda. Kirja saabumise ajal sõitsin pealinna poole, et 24. mail varahommikul puhanuna lennujaamas olla, ja mul on tavatelefon.

Ei ole halba heata, ehk kunagi selgub, milleks sõit paljude kaunite paikade nägemise kõrval veel kasulik oli. Õppetunniks, et ei tasu tundmatu firmaga kodust kaugele minna, oli see kindlasti.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 16/06/2022 07:58:28