Loodan koos ukrainlastega Ukrainas ning loodan koos Võru linna kaubanduses töötavate ukrainlannadega, kellega olen vestelnud, et jõuluks on agressorid-okupandid Ukraina riigist välja löödud.

„Me kõik usume omaste võitu ning okupantide kaotust. Me tahame oma koju tagasi pöörduda,” ütlesid ukrainlannad. „Hai zive zolota Ukraina! Slava Ukraini!” jätsin vestluskaaslasega head aega. „Gerojam slava!” vastasid ukrainlannad tuntud hüüdlausega.

Vene riigi sõda Ukrainas pole lihtsalt Vene-Ukraina sõda. See on kolmas maailmasõda. Või kui arvestada vahepäälset külma sõda, siis on alanud neljas maailmasõda, sest see annab endast tunda ohvrite, hingeärevuse ning majanduse kaudu enamikes maailma riikides.

Sõda ei lõpe enne okupandist Vene Föderatsiooni lüüasaamist. Kalasilmne president (Komsomolskaja pravda määratlus 1994. aastast), see Kalasilmne Diktaator tunnistab üksnes jõudu. Ja mitte üksnes tema, vaid kogu selle Kremli armee pole kakskümmend aastat korralikult kolki saanud. Selle asemel, et oma kodus kord majja lüüa, tahavad nad naabreid omasugusteks teha.

Nüüd saab kolki küll. Ent mõlema poole ohvreid võib kokku lugeda juba sadades tuhandetes. Kui palju inimesi peab veel hukkuma, enne kui niinimetatud demokraatlike riikide juhid mõistma hakkavad, et agressor tuleb peatada?! Ja mitte hetkeks peatada, vaid puruks lüüa. Muidu läheb mõni aasta ning kõik kordub. Tänasest veel hullemini.

Mitte kuidagi ei jõua Lääne-Euroopa mõnedele juhtidele kohale, et agressoriga pole mõtet libekeelitseda. Manitsemine suurendab vaid diktaatori eneseuhkust.

Meie riigid – Eesti, Läti, Leedu, Poola, Sooma, Moldova, Gruusia – on oma nahal tundnud Vene Maailmakorra (Russkii mir) õudusi. Läänepoolsetel (Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania jt) seda kogemust pole. Ungaril mõningane kogemus on, kuid praegu ei vaata selle juhid kaugemale omaenese ninast.

„Kui NATO oleks 2014. aastast alates tõhusate relvadega avitanud Ukrainal vastu panna annekteerimisele ja okupeerimisele, siis oleks päris kindlasti ära jäänud seekordne suur sõjakäik iseseisva riigi vastu. Inimvastaseid kuritegusid peab peatama silmapilkselt! Ülehomme on hilja!” Nii kirjutasin ma LõunaLehes samal teemal märtsikuus.

Seda meelt olen ka täna. Mida kauem see sõda Euroopa südames kestab, seda rohkem jälitab mind tunne, et niikuinii tuleb NATO-l oma relvad käiku lasta. Parem õigel ajal kui lootusetult hilja.

Alles peale impeeriumliku, neobolševistliku riigi sõjamasina purustamist võime loota, et ei lange enam ükski surmatoov mürsk ühelegi iseseisva riigi linnale ega külale.

 

 

Autor: ILMAR VANANURM, kirjanik
Viimati muudetud: 07/07/2022 08:46:42