Skye saare Loch Kishorni järvel sõites näeb vaid looduse imelist külge. Foto: Mari-Anne Leht

Edinburghis asuva Holyroodhouse'i kuninglikud ruumid, Hebriidide saared, Harrise tviid, inglaste julmust meenutav Glencoe org, lõputuna tundunud mõnusad laevasõidud nii saartele kui ka järvedel. Seda ja muudki kuulsime, nägime, imetlesime ja kurvastasime Šotimaal vaid nädala jooksul.

Lossid ja mõisad on mind alati tõmmanud. Kui uskuda, et inimesel on mitu elu, võin naljatada, et eelmises elus olin teenija mõnes mõisas. Paleedega on teine lugu, neis on suured ruumid ja mõneski palees on kurje asju juhtunud, nii nagu see juhtus ammu Šotimaa pealinna paleeski.

Holyroodhouse on suur palee Edinburghis, see on üks Suurbritannia monarhi kolmest residentsist Windsori lossi ja Buckinghami palee kõrval. Kui kuninganna või keegi kuningliku pere liikmetest kohal ei viibi, saavad uudistajad giidi saatel palee osa ruumidega tutvuda.

Kui satute juuni lõpus ja juuli algul Edinburghi, ei pääse paleesse kohe kindlasti, kuna monarh viibib seal. Muu hulgas korraldab ta residentsis suure aiapeo, lisaks toimuvad vastuvõtud.

Meie grupil vedas ja kohe topelt, sest kedagi kuninglikust perest sel päeval kohal ei olnud ja meie reisijuht Ivi Lemmik oli külastusaja nii organiseerinud, et saime paleesse massiivsete sepistatud väravate ametliku sulgemise järel. Seega olime pika ja väärika ajalooga hoones sel ajal ainsad uudistajad. Nagu ilmselt teistele, öeldi meilegi ringkäigu alguses, et pilte võime igal pool teha, välja arvatud monarhi suures töö- ja ametlikus vastuvõtutoas.

Suure tööruumi vasakus nurgas on pisike kirjutuslaud, edasi on mitu toolide, diivanite ja lauaga paika jutuajamiseks, ühelt seinalt vaatab vastu Šotimaa kuninganna Mary Stuart. Ruumist väljudes märkasime ukse kõrval turvatöötajat.

Troonisaal, suur galerii ja teised ruumid peale kuningliku söögitoa on hämaravõitu seinte ja mööbli hoidmise eesmärgil. Vaid monarhi kohaloleku ajaks tõmmatavat kardinad täielikult akende eest.

Palee üks osa on tihedalt seotud Šotimaa kuninganna Mary Stuartiga, kes Prantsusmaalt naasmise järel seal elas. Tema eraruumidesse läheme sama keerdtreppi pidi, mida mööda Mary teine abikaasa, ambitsioonikas lord Darnley koos toetajatega sisenes naise ruumidesse 1566. aasta märtsis, et tappa Mary erasekretär David Rizzio. Viimane koos kuninganna ja tema seltsidaamidega vestles sel ajal pisikeses toakeses. Rizzio tiriti läbi kuninganna magamistoa, kus ta järgmises ruumis noahaavadesse suri. Aasta hiljem hukkus ka lord Darnley ning Maryl tekkisid probleemid rahvuskaaslastega. Samal aastal loobus ta tema vastu tekkinud meeleolude tõttu troonist oma poja kasuks.

Kuigi Mary sai kuningannaks isa James V surma järel juba kuuepäevaselt, valitses ta reaalselt 1561. aastast troonist loobumiseni ehk kuus aastat. Pärast seda otsis ta kaitset Inglismaalt, kuid selle asemel pani Elizabeth I ta vangi ja 19 aastat hiljem, 1587. aastal käskis Maryl pea maha lüüa.
„Šotlased ei ole oma kuningannat unustanud,” lausus meie reisijuht.

Paljud allesjäänud lossid olid aastasadu ja on praegugi klannide pealiku elupaigaks.

Nii Scone'i kui ka Dunvegani lossi...

... osa ruumidest on uudistajatele avatud. Üheks põhjuseks, et omanik vajab lossi korrashoidmiseks lisaraha. Nii saime meiegi kahe lossi korrashoidmist piletirahaga toetada.

Miks tasub neisse paikadesse minna? Scone'i juba sellepärast, et lossi vastas asuval künkal on kroonitud 38 varasemat Šotimaa kuningat, viimane kroonimine toimus 17. sajandi keskel.

Künkal on õige kroonimiskivi asemel koopia, kuna inglased varastasid õige kivi juba 13. sajandil ära. Nüüdseks on nad kivi tagastanud ja seda hoitakse Edinburghi kindluse varakambris.

Lossis tasub põhjalikumalt silmitseda William Murray (1705‒1793) portreed: mees nimetati Mansfieldi esimeseks krahviks, kelle järeltulijad elavad Scone'is tänini.

Väga oluline oli ka Murray tegevus: ta oli õigusteadlane, kes mingi aeg oli Inglismaa ülemkohtunik ja samal ajal ka rahandusminister. „Murray oli eesrindlike vaadetega mees, muu hulgas oli ta orjapidamise vastane,” märkis Lemmik.

Ka Skye saarel asuva Dunvegani lossi osa ruume on külastajatele avatud. Loss on 800 aastat olnud MacLeodi klanni valduses ja paistab Scone'iga võrreldes õuest palju väsinuma ilmega. Klanni eelmine pealik oli lossi korrashoidmise eesmärgil ka maad müünud.

Lossi park on mitmekesine: metsikumas osas kulgevad rajad meenutavad rohkem isetekkelisi radu, planeeritud ala lillepeenrad on sortide poolest kirevad.

Kui Loch Nessi järvest on räägitud ja uudistatud seal oletatavasti elava koletise tõttu aastakümneid, siis Rosslyni kabelit on rohkem külastama hakatud läinud kümnendi keskelt, peale Dan Browni „Da Vinci koodi” lugemist. Kirjanik väitis ka, et kabeli all on peidus templirüütlite vara ja püha graal. Keegi pole midagi siiani leidnud, kuid kabelit tasub Šotimaal viibides võimalusel juba silmailu pakkuvate sammaste pärast vaadata.

Vaade Loch Nessile Fort Augustuse linnakese kõrvalt ei pannud käsi plaksutama: järv nagu järv ikka ja ainsatki veesõidukit ei silmanud. See-eest on silme ees vaated Loch Lomondi järvelt kõrgetele, metsaga kaetud kallastele. Uhke oli veidi aega sõita Šotimaa suurimal ja sügavamal järvel.

Tõeliseks elamuseks oli ühe päeva lõpus tunnine paadisõit Loch Kishorni järvel, mis asub Skye saarel ning mille veed uhuvad Portree linnakese kallast. Jäi üle vaid vaadata mägedele ja õhata: kui imeline!

Ükski teise maaga tutvumine ei möödu uute, kurvastavate juhtumite teadasaamiseta. Kui Mary Stuarti kurb saatus ei ole enamusele uudiseks, siis Glencoe orus 1692. aasta ühel veebruariööl toime pandud veretöö paneb õlgu väristama. Inglased tapsid sel ööl une pealt enamiku Glencoe elanikest, üksikud ehk said põgenema, kuid kas nad ka ellu jäid. Põhjuseks see, et orus elanud klanni pealik sai mitmel põhjusel uuele kuningale truudusevande anda kuus päeva hiljem.

„Britannias otsustati, et katoliiklane ei tohi enam maad valitseda ja sellepärast pidi katoliiklasest kuningas troonist loobuma ja maalt lahkuma. Klanni pealikud olid talle truudusevande andnud, antud vannet võeti tõsiselt ja enne uuele kuningale vande andmist pidi eelkäija pealikud vandest vabastama,” selgitas Lemmik ja lisas, et uus kuningas oli protestant.

Kunagist, orus asunud küla ei ole taastatud, uus Glencou küla on eemal fjordi ääres.

Sise-Hebriidi saared

Esimene pikem laevasõit kestis vist pea tunni ja see viis meid Obani linna sadamast Mulli saare sadamasse. Mull on Skye saare järel suuruselt teine Sise-Hebriidide saar. Mandrilt külastajad sinna suure bussiga ei pääse, sadamas on bussid vastas, mis sõidutavad saart läbival kitsal teel teise sadamasse, kust väiksemad laevad siirduvad saartele.

„Mägisel Mullil elab 3000 inimese ringis, kellest paljud tegelevad looma- ja karbikasvatusega,” rääkis reisijuht. Põhikoole on Mullil koguni kuus, sest talvisel ajal ei ole kõik mägiteed läbitavad ja et lapsed ikka kooli saaksid, ongi väikseid koole mitu, ühes õpib alla 25 lapse.

Sadamatevaheline tee on mustkatte all ja paljude n-ö taskutega, et vastutulijale saaks teed anda. Keegi ei kihutanud ja bussijuht keeras aeg-ajalt taskusse, et sõiduautod saaksid mööda.

Mullilt sõitsime kümne kilomeetri kaugusel asuvale Staffale, mida võiks ka basaltsaareks nimetada, sest saar koosneb basaltsammastest. Basalt on vulkaaniline kivim, millest koosnevaid sambaid on Staffal erineva kõrgusega. Kai lähedalt viib ligi 200 meetri pikkune, mööda madalaid sambaid kulgev tee Fingali koopani, mille suust ma üle paari meetri edasi ei riskinud minna: vasak, ohtlikum pool on piirdeta ja alt vaatas vastu tume vesi.

Vallutamata jäi ka saare 42 meetri kõrgusel asuv lame heinane tipp, kuhu viib järsk trepp. „Praegu ei ela saarel ühtegi inimest, aastaid tagasi elas üleval 16-liikmeline perekond,” märkis Lemmik.

Staffalt Iona saarele sõitsime taas väikese laevaga. Ional elab ligi 200 inimest. Saar on kuulus seal asuva kloostri poolest, mida usukaugena vaatasin eemalt. Ionalt lühike laevasõit Mullile, sealt taas bussiga saare teise otsa, et suurema laevaga Obanisse sõita.

Ammusest suitsutarest Harrise tviidini

Harris ja Lewis on Välis-Hebriidide saared, mis on omavahel ühendatud. Neid võib ka kaksiksaareks nimetada. Et Šotimaa mandrilt kaksisaarele pääseda, tuleb esmalt üle silla Skye saarele sõita, sealt Uigi sadamasse, kust laev sõidab Tarbeti sadamasse Harrisel.

Kaksiksaare suurim asustatud koht on Lewisel asuv Stornoway linnake. Šotimaal veedetud seitsmest ööst olime vaid ühe öö saarel, rahulikus Stornoways, mis on enam kui 21 000 elanikuga kaksiksaare pealinn.

Aastasadu oli kaksisaare elanike eluasemeks pikk maja, mida nad blackhouse'iks nimetavad. Ühte sellist saime meiegi uudistada.

Väljast meenutas ammune eluase pikka, muruga kaetud onni. Sisenejat võttis vastu ehe turbasuits, sest hoonet köeti siis ja muuseumi köetakse nüüdki turbaga, et külastajad saaksid ikka õige tunde turbamajas elamisest. Turvast on Lewisel palju. Eluase ehitati kividest, mille vahele pressiti turvas.
Maja vasakul pool olid loomad-linnud, paremal eluruumid, korstnat eluasemel ei olnud. Alles 1974. aastal kolisid viimased pered kaksiksaarel suitsutaredest välja.

Mandril külastatud Tullibardine viskikoda mind eriliselt ei kõnetanud, kuna ma ei ole viskijooja. Teisalt, iga Šotimaa külaline võiks võimalusel viski valmistamise protsessist veidigi aimu saada. On see ju šotlaste olulisem kraadiga jook.

Üks kuuldud fakt pani siiski mõtlema: kõik Šotimaa viskikojad on praeguseks välismaalastele müüdud. Külastatud koda kuulub prantslasele.

Harrise tviidiga on õnneks teine lugu. Kui Eestis plaanitakse lambavillast väetist tegema hakata, siis taibukamad šotlased teevad villast tviidi, tviidist mitmesuguseid riideesemed (jakid, sallid), lisaks käe- ja rahakotte ning kilte. Kilt, mida me vahepeal teadmatusest ka šoti seelikuks kutsume, on šoti meeste pidulik riietus.

Ühes tviidi kudumiseks lõnga ettevalmistavas väikeses vabrikus kuulsime-nägime, et vill värvitakse, segatakse, kraasitakse, tehakse heie, siis korrutatakse ja kedratakse poolidele. Lõng kootakse riideks kodudes. Selle vabriku lõnga koovad kangaks oma kodudes 400 kudujat. Riie tuleb tagasi vabrikusse, kus see töödeldakse, pakitakse ja saadetakse toodete tegijatele.

Harrise tviidist asju ja riideid saab osta kahest poest Tarbeti sadamas. Mul võttis kaua aega, kuni suutsin otsustada, et ostan ikka tviidist rahakoti. Maksin 20 naela, veidi üle 24 euro. Veel ostsin seinakalendri, viis CD-d šoti rahvamuusikaga, mõned magnetid ja karbi Šoti biskviite.

Lõpetuseks üks uskumatuna tunduv fakt neile, kes tahavad privaatselt päevitada: Harrise saarel on pikk, liivane rannariba, mis meie külastuse ajal oli pea inimtühi. Arvestama peab, et igale mõõnale järgneb kuue tunni möödudes veetõus.

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 01/09/2022 07:53:15