Aleksander Kamberg 1925. Võrumaa Muuseum VK F 1394

Kutsevaliku dilemma
Midagi pole olemas valmis kujul. Ka elu ja elu lugu, kodu ja kodu lugu. Olgu heaks abimeheks juhus, sõbrad või enda pingutus ja tahe. Pikal teel on tulnud langetada valikuid, mis otsustamise hetkel tundusid parimad ja ainuvõimalikud. Tagantjärele vaadates aga ei osutunud mõni eriti heaks. Eesmärke seades on sageli tulnud valida halva ja halvema, võimaliku ja üsna võimatuna näiva vahel. On olnud ahvatlusi, millest oli raske loobuda, on olnud pakkumisi, mida olen tänamatult ja jäärapäiselt kõrvale lükanud. Hoolimata takistustest olen jõudnud seatud eesmärgile. Lõpetasin 1987. aastal (48-aastasena! – toim) Tartu Riikliku Ülikooli Academia Journalistica professor Juhan Peegli õpilasena ning omandasin ajakirjaniku ihaldatud kutse.

Kuidas sai see võimalikuks, olen küsinud endalt. Üks on selge, et ajakirjanikuks ei saada päevapealt ega hetkeemotsiooni ajel. Ülikooli ei satuta möödaminnes. Vedajaks või tagantlükkajaks peab olema vaist või tunnetus ning raugematu alma mater’i ihalus. Kui hakkad kõhklema, ei jõua sa kuhugi. Valikuküsimus on igivana ja alati uus. Kus peituvad selle huvi seemned, küsitakse mõnikord. Kas peituvad nad lapsepõlves ja noorukieas, kui ümbritsev elu äratab teravdatud huvi ning ergud on tundlikud ja plastilised. Või toimub see elu küpsetuspannil, kuni jõutakse kraaditud küpsuseni. Küsimused on, aga vastuste osas jään lugejatele tõenäoliselt võlgu.

Isa ja ema
Inimene ei saa valida oma saabumise aega ega kohta siia maailma. Ka hilisemad valikud, isegi küpsemas eas, võivad jääda küsitavaks ja nominaalseks. Vabaduse ja paratamatuse dilemma on niisama igavene nagu maailm.

Mida võisid valida Tartu 2. diviisi kaks orkestranti peale koondamist, kui ühele pakuti kohta Pärnus ja teisele Võrus. Mehed tõmbasid loosi ja oligi kogu valik. Üks sõitis Pärnusse, teine Võrru. Kirjutati aastanumbriks 1923 ja Võrru tulijaks osutus minu isa Aleksander Kamberg (1878‒1941). Amet ja tulevane teenistuskoht: kutseline orkestrant Võru-Petseri garnisoni seitsmendas jalaväerügemendis.

Kergemaid tingimusi ei võimaldanud aeg ka tulevasele põlvkonnale. Kui Kamberg Võrru saabus, oli ta perekonnainimene ja kuue lapse isa. Võrus kasvasid ja said täisealiseks lapsed esimesest abielust. Siis autoõnnetus ja naise kaotus. Järgnes mõneaastane lastetu abielu ja teise naise matused. Kolmandat korda abiellus minu tartumaalasest isa 1936. aastal, kosides Kasaritsast Lüüsi külast pärit taluneiu Erna-Alide Jaska (1898‒1983). Isa viimasest abielust sündis kolm last, nendest keskmisena 1938. aastal allakirjutanu.

Ema oli pärit vaesest taluperest ja Jaskadele kui maa harimisest elatuvale kogukonnale ei olnud vastuvõetav, et tööka pereliikme kosib ära Tartumaalt pärit riigiteenistuja, kaitseväe orkestrant. Sellest kujunes aegamööda Kambergide ja Jaskade elukäsitluse lahknevuse ja vastuolude läte. Vastuseisu ei leevendanud aeg, sõda ega rahu. Isa surma ja kodu kaotuse järel jäid kõik raskused ema ja laste kanda. Üksnes onunaine Emmi-tädi ehk Jaska Emmi, neiupõlves Emilie Miktein (1906‒1977), kes ei olnud üldsegi Jaskade soost, jäi meie pere ustavaks abiliseks kuni viimse hetkeni oma elus.

Sõja jalus
Minu sünnijärgne aeg kujunes teise maailmasõja eelõhtuks. Totalitarism õgis Euroopas demokraatiat ja reetlikkus riikide diplomaatias oli saanud elunormiks. Meie pereelu see veel ei ohustanud, kuid peagi algav sõda ja Eesti riigi kaotus halvendas pöördeliselt meie olukorda. Esimesed pildid lapsepõlvest meenuvad enamasti ema ja isa seltsis Kurtspalo mäel. Üks varasemaid mälestusi on isast, kui oli talv ja isa tõi halupuid tuppa. Küdev ahi ja külmast lõhnavad halud truubi kõrval. Isa käsipõsakil ahju ees ja mina ronimas tema lumisel turjal. Või kevad ja päikeseloojangud, mida me koos vaatasime. Istusime suure toa akna all, kuhu ulatusid veel loojuva päikese viimased kiired. Ümbrus hämardus. Vend istus ühel, mina isa teisel põlvel. Vaatasime vaikides kustuva päikese viimast õhetust Jaska metsa kohal, kuni raugesid viimasedki kiired. Ilmselt oli see kevadtalv 1941, mis jäi meie viimaseks talveks ja kevadeks isaga. Siis tabasid meid järjepanu saatuselöögid, üks raskem kui teine.

Masendavalt oli mõjunud vanematele Eesti riigi häving eelmisel suvel, mida ma kahjuks ei mäleta. Riigipööramise järelmõju rabas meid järgmisel aastal, kui Võru sotsiaalosakond teatas 1941. aasta aprillis, et lõpetab pensioni maksmise isale. Meilt võeti riigipension, mis oli meie ainuke elatusallikas. Komisjon tühistas kümmekond aastat isa teenistust esimeses maailmasõjas ja Eesti Vabadussõja rinnetel, millest enamik aastaid oli möödunud tulejoonel. Pensioni tühistamine tähendas isale elu lõppu. Isa haigestus ja kuu-poolteist hiljem suri. Matus toimus 14. juunil 1941. Matmise päeval rabas meid teade, et enamik isa lähedasi sõpru rügemendist ja sümfooniaorkestrist, mille üks asutajaid isa oli, on küüditatud Venemaale. Vaevalt jätkus mehi kirstu kandma, on ema hiljem meenutanud.

Me ei jõudnud isa kaotusest toibudagi, kui paar kuud hiljem tuli saata vennas isale järele. Jäime ema ja õega kolmekesi. Siiski oli meil veel kodu ja koduõu, mis andis varju ähvardava sõjaohu eest. Kuid enam mitte kauaks.

Lähenes neljakümne neljanda aasta suvi. Öösiti veikles idataevas tulekahjude kuma ja inimesed teadsid rääkida, et pommitatakse Pihkvat. Mida rohkem rääkisid inimesed sõjast, seda rohkem elasime mängukaaslastega sõjameeleolus. Sõjateema sai meie mängude sisuks. Joostes jäljendasime lennukite pikeerivat lendu, langevate pommide vilinat ja plahvatusi. Mänguhoos juhtus nii mõndagi. Nägin kord naabripoisil iseäralist kaablit, mis äratas huvi, ja tahtsin sellist ka endale. Meenus, et sarnast kaablit olin äsja näinud meie põllul suurtee kraavis. Mis muud kui üks kivi alla ja teisega kõksida peale. Soomusetegemist juhtus nägema Otkamäe poiss Heldur ja õnneks mitte välipolitseinik või „ketikoer”: „Sakslane hommikul alles parandas liini. Nüüd sa juba lõhud...” Taipasin silmapilk, millega olin hakkama saanud. Andsin jalgadele valu ja kadusin sündmuskohalt. Sõjas reeglina lapsikust ei andestata, olgu asjaosaline kuitahes laps.

Rinne üha lähenes ja peatselt hakati koondama raskerelvi ja lahingumoona meie õue taha Keldrimäele. Venelane ei võinud olla enam kaugel. Sakslased hakkasid rindepiirkonnast külarahvast eest ära ajama, eriti maantee ümbrusest ja Kirepi mäelt. Ettenägelikumad olid varakult otsinud endale peidupaiga mõnes kõrvalisemas kohas. Meie olime endiselt paigal, mis ajas sakslased päriselt närvi. Sõjaväelane istus köögitrepile ja andis mõista, et enne ta ei lahku, kui oleme läinud. Ema hakkas esmavajalikumat kokku korjama. Mina pidin jooksma Jaska poole hobust tooma. Mõelda sellele, et Võru-Vastseliina tee on taganevaid väeüksusi täis, et sõjaoludes mopitakse hobune ükskõik kellelt, poisikesest rääkimata, ja et peamisi magistraale juba pommitatakse, ei olnud enam aega. Saksa sõdur oli nagu takjas ema kannul. „Heraus, schnell-schnell heraus!”, sest Ivan tuleb tulega.

Tuleb tulega ...? Kas süütab teie mürsukastid või bensiinivaadid keldri kõrval? Või ... meie maja, nagu meil hiljuti oleks peaaegu juhtunud. Ema oli lauda juures talitamas ja mina veel voodis, kui kuulsin õe hädakisa. Hüppasin voodist ja tormasin kööki. Õde oli ajanud ümber petrooleumilambi ja see oli kukkunud pliidi kõrvale haohunnikule. Lamp oli süttinud ja põles suure leegiga. Ka haod võtsid juba tuld. Mõtlemiseks polnud aega. Tajusin silmapilkselt, et lamp võib peagi plahvatada, kui ma midagi ette ei võta. Aga mida ...? Avasin pliidiukse, haarasin põleva lambi ja viskasin selle kähku koldesse. Pliidiuks kinni ja hakkasin trampima tuld, nii kuidas paljad jalad suutsid.

Aga mis saab siis, kui Ivan tuleb tulega ...? Edasi ei suutnud mõelda. Jooksin mäest alla, mööda Voisi majast ja piki Pappjärve kallast, üle Vastseliina ja Haanja tee, kuni olin Jaska põldude vahel. Kui hobune rakkes, saatis Jaska Emmi mind teele ja ütles, et püüdku ma hoida hobust „hüva kätt”. Avas suure värava ja saatis mind tagasiteele.

Ma polnud hobusega varem omapäi toimetanud, kuid nüüd pidin seda tegema. Hobuse kindel astumine vankriteel andis julgust. Kõhedust hakkasin tundma alles siis, kui tuli keerata suurele teele. Kuid hobune näis mõistvat mu kartust ja võttis peamise juhtimise enda peale. Astus rahulikult „hüva kätt”, hoolimata vastutulevatest vooridest. Suksutasin hobust ja hoidsin ohje veidi tagasi. Hakmanni maja kohal tõmbasin ohjad päris trammi ja hobune peatus. Jäime ootama voori vahekohta. Siis „nõõh!” ja ohjatõmme „kuralõ” ning olimegi tankettide ja tsiklimeeste vahelt läbi.

Kurtspalo mäel ootas mind kokkukorjatud pampudega ema ja närviline Saksa sõdur. Ta ei lasknud meid enne silmist, kui olime asjad vankrile tõstnud, lehma ohelikkupidi vankripeele külge sidunud ja Pappjärve poole liikuma läinud. See oli augusti teisel nädalal 1944. Olin veel viiene, oktoobris sain kuus.

Kurtspalo mäest alla sõites me veel ei teadnud, et jätame igaveseks hüvasti oma koduga Kurtspalo mäel. Kompsudega, mis vankrisoppi tõstetud – mõni päts leiba, suitsusinki, kott kartuleid, veidi riidekraami, meie dokumendid ja mõned fotod, maa ja maja „pärgamendid”, peotäis hõbelusikaid ja sinimustvalge, mille isa oli kolmekümne üheksandal aastal ostnud –, läksime vastu tundmatule saatusele. Pere neljanda liikmena astus vankri kõrval meie Salmi, kelle ohelikuots oli vankripeele küljes. Kõik, mis maha jäi – maja, hooned ja majakraam –, selle võttis mõne päeva pärast sõjatuli.

Ülejäägi ehk maa ja metsa võttis mõne aasta pärast J. Kotka nimeline kolhoos. Rikas ei olnud meie koht, kuid nii palju sai võtta ja võeti. Jäi veel meilegi – kolhoosniku õue- ja aiamaa. Kodu seal enam ei olnud, kuid maa ning ahervare oli minu koduõu ja lapsepõlve mängumaa. Pärast sõda oli see meie karjamaa ja jäi meie omandisse kuni nõukogude aja lõpuni.

Maa ja varemed tähendasid liiga palju, vähemalt üht osa meie identiteedist. Kui meid polnud kohal, siis märkis meie kohalolekut Kurtspalo koht. Kui kehtestati uus riik ja uued seadused, hakkas muu rahvas talumaid tagasi saama. Meie pere puhul juhtus nii, nagu oli juhtunud 1940. aastal, kui kommunistlik valitsus tühistas isa teenistusaastad ja pensioniõiguse. Nii toimis ka uuskommunistlik Eesti valitsus. Tagastamise asemel võeti meilt viimanegi käest. Kõik, mida ei võtnud sõjatuli ega nõukogude valitsus, selle sandikopika kiskus väe ja võimuga meie käest uusrikaste Eesti Vabariik.

Kulutasin ennast ja kohtuuksi, et vägivaldselt võõrandatud sünnimaalapike tagasi saada. Mõlemas kohtuinstantsis tunnistati võõrandamine õigustühiseks. Kõik kaheksa võõrandamisotsust tühistati. Järelikult oli veel midagi, mida võtta ja krahmata. Otsused tühistati, kuid minu sünnikoht jäi tagasi saamata. Küllap leidus teisi ja paremaid, kes kolhoosniku õue-aiamaad ihalesid. Aga ei ela keegi üle oma aja. Võtku pealegi, kuid sellega on „pingviinide” vabariik andnud ennast vabatahtlikult minu meelevalda. Kas ma edaspidi heiskan tema lipu või mitte, on nüüd minu teha.

(Järgneb)

LõunaLeht avaldab väljavõtteid võrumaalase Erik Kambergi (84) mälestustest ning staažika ajakirjaniku mahukast (aja)kirjanduslikust elutööst.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 06/10/2022 09:23:42