(Jätkub)

Oli juulikuu 1961
Ometi jäi mul kõrgkool sel suvel unistuseks. Koju jõudnud, leidsin eest täielikult laostunud majapidamise ja surmani kurnatud haige emakese. Majanaabrid olid toimetanud teadvuseta memmekese haiglasse, lehm oli maha müüdud ja kodus kõik pilla-palla. Isegi kooliõpikud ja raamatud olid laiali tassitud. Edasiõppimine ei tulnud sellises olukorras kõne alla. Asusin kohe elamist korraldama, katuseid parandama ja talveks kütet varuma. Pikapeale kosus ka ema tervis.

Suuremaks tööks oli pliidi ja soojamüüri uuendus ning elektriliini ehitus. Kusagilt sain kaablit, kuskilt raudtraati. Postid lõikasime lähedal kasvavast metsast. Kaablit oli küll vaevalt poole liini jagu, aga lahti harutades saime selle poole võrra pikemaks. Nii oli faasijuhe olemas. Nulljuhtmeks sai tavaline raudtraat. Laenasin külast Kaarna Jaanilt „kassikäpad” ja liini vedamine algas.

Kui otsad said majja, oli pettumus suur. Raudne „null” võttis pinge nii alla, et loodetud valgus meenutas endiselt õlilampi. Aga hätta me ei jäänud. Mõne õhtuga valmis sobiv autotrafo ja vajalik pinge oli saavutatud. Peatselt lõi päevinäinud talumajas särama Iljitši või Edissoni lambike. Nimi polnudki oluline. Õnnelikena vaatasime emaga meie esimest heledalt säravat valgust. Aeg oli vaene, aga elektri saime majja. Hiljem liin legaliseeriti ja pikendati jõudumööda edasi uutele tarbijatele.

Oli sügis 1962
Ma polnud oma koolitööga veel kuhugi jõudnud. Hea veel, kui töödki leidus. Sain kohalikus tööstuskombinaadis lukksepp-freesijana eksperimentaaltöö gruppi. Hakkasime majandusministeeriumi tellimusel valmistama tolle aja kohta esimesi veseromeetreid Nõukogude Liidus. See oli aparaat, mille abil sai kiirendatud korras katsetada materjalide ilmastikukindlust. Keegi teine neid aparaate teha ei tohtinud, sest veseromeeter kuulus erapatendi alla. N Liidus oli see äärmiselt harvaesinev nähtus.

Järgmiseks kevadeks oli meil seitse aparaati valmis ja töö ka otsas. Algas taas uue ameti otsimine ja tühja tuule tallamine. Endise koolikaaslasega võtsime ette pikema otsa ja maandusime Magadani lennuväljal. Sealt viis meie tee tükkhaaval edasi Kaug-Põhja, Kolõma kullakaevanduste suunas. Esimese pikema peatuse tegime Jagodnojes. Uurisime kohapealseid tingimusi ja jätkasime sõitu. Meie valik langes Šturmovoi kaevandusele. Vormistasime end tööle polügoonile, kuigi pakuti ka paremaid võimalusi.

Töötasin seal suure sügiseni, kuni kraadiklaas langes 50 peale. Siis sain Šturmovoist ametliku lähetuse Semiletka kaevandusse Gluhhariinojesse, mis asus teadmata kauguses ida suunas. Lend algas Jagodnojest. Vahepeatus koos ööbimisega tehti Seimtšanis. „Hotellis” kuulsin, et president John F. Kennedy on tapetud. Suure riigi president ja tapetud, ei tahtnud mõistus esialgu võtta. Teineteist me muidugi ei tundnud, aga siiski oli lõpmata kahju, et see sümpaatne fellow oli saanud nii kurva lõpu osaliseks. Washingtonis viibides oli minu esimeseks sammuks käia Arlingtoni kalmistul, et külastada J. F. K. kalmu. Kennedy kalmul seistes meenus paratamatult Kolõma ääres lumme mattunud Siberi talumaja suure vene ahjuga. Istusime koos talvituskaaslase Aleksander Kuzovleviga ahju ees ja viskasime aeg-ajalt raskeid lehisehalge koldesse, kui saime selle kurva teate.

Järgmisel päeval lend jätkus, ikka veel itta. Töötasin kogu talve ja osa kevadetki Semiletkal, kuni kutsuti erakorralise vajaduse puhul tagasi Šturmovoisse. Töötasin veel paar kuud polügoonil ja valmistasime seadmeid ette uueks pesemishooajaks, kuni algas mu esimene puhkus Kolõmal. Tegin kaevandusega lõpparve ja võtsin kodutee jalge, ei – tiibade alla. Kui koju jõudsin, oli soe kevadpäev ja üle aasta kuulsin taas kuldnoka koduselt kõlavat trillerdust.

Oli kevad 1964. Kolõmale tagasi ma ei läinud, kuigi päriselt ka ära ei öelnud. Puhkasin paar kuud kodus ja siis algas uue töökoha otsimine. Seekord näkkas: sain tehnoloogi koha Võru gaasianalüsaatorite tehase presside jaoskonnas. Rahuaastad olid ammugi käes, aga kui osakonna pressid tööle hakkasid, tuli jällegi tuttav sõjapilt silme ees. Väiksemad pressid väntasid igaüks erineva sagedusega. Aga üle selle kära kostsid rütmiliselt sajatonnise ekstsentrikpressi kumedad paugud ning iga käigu järel vappusid põrand ja vundament. Oli tõeline põrgu. Aga teistsugune põrgu algas siis, kui mõni press kinni jooksis või stants hakkas lööma vale mõõtu. Praak ja praak – kuuldus see vastik sõna tootmisüksustes peatehnoloogini. Raisatud toorikud, mahavisatud aeg ja teiste töö – kes selle kinni maksab? Aga tehnoloogi silm ja kõrv selleks oligi, et vältida praaki ja hoida rakiseid rakmes.

Kolõmal sain kakskümmend viis täis ja aeg oli asuda raamatute juurde. Muretsesin õpikud ja asusin uuesti kordama läbitud aineid. Lisaks võtsin eratunde matemaatikas ja keemias keskkooliõpetajate Kaarel Miljaste ja Elmar Susi juures. Sügisel nõutasin õppepuhkuse ja sõitsin sisseastumiseksamitele Leningradi. Hüdrometeoroloogia instituudi tõend 20. oktoobrist 1965 veenab, et sellest kuupäevast alates olin vastu võetud meteoroloogia kaugõppe üliõpilaseks.

Oli sügis 1965. Jätkasin ametit gaasianalüsaatoritehases ja võimalust mööda tegin kontrolltöid ning arvestusi hüdrometeoroloogia instituudis. Vabriku jäik režiim ei andnud õppimiseks kuigipalju võimalusi. 1968 vahetasin töökohta ja sain õpetajaks Võru Auto-Moto Klubis ehk Võru autokoolis.

Õpetajaamet sobis mulle ja sellega pääsesin tehase presside kurdistavast mürast. Autokooli juhataja Ants Urb oli endine tööstustehnikumi kehakultuuri õpetaja ja selle tõttu olime juba ammu tuttavad. Mitmel korral algatas ta juttu edasiõppimisest, kuid ma suhtusin sellesse küllaltki reserveeritult. Olid ju minu valikud tol korral kõigist võimalikest parimad. Tahtsin iga hinna eest pääseda välja Võrumaa vaimuvaesest keskkonnast, jätkata haridusteed parimas äratundmises ja harida ka neid, kellele vähegi haridus võis külge hakata. Kõige selle kõrval, eel või järel oli vaja ehitada perele kodu, rajada ahervaremetele uued müürid ja seinad, katta katused, laed ja põrandad, anda majale valgus, soojus ja hingestada ruumid. Elu nõudis elamist, maja ehitamist ja lapsed kasvatamist.

Ehitades kodu ja asutanud perekonna, hakkasin pikapeale mõistma, et mu plaanidesse on tekkinud üsna tõsine mõra. See oli mu kodu ja perekond. Ma ei saanud enam loobuda kummastki, mida Leningradis jätkamine oleks sisuliselt tähendanud. Õppimine Leningradis hakkas üha enam vajuma longu ja ähvardas hoopis katkeda. Siis tuli kooli juhataja uuesti ettepanekuga – tulla Leningradist üle Tartusse. Ega jäänudki palju enamat üle. Olin ka ise aru saanud, et õpingute jätkamiseks on ainult kaks võimalust: kas minna päevasesse osakonda Leningradis või tulla üle Tartusse Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse, nagu soovitati töökohas.

Mõlemad valikud olid otsustava tähendusega mu edasisele saatusele ja perekonnale. Esimene valik tähendanuks edasiminekut ja võimalusi teadustööks uurimislaeval. Teine tagasilangemist kordusõppe tasemele, mida olin õppinud Võru tööstustehnikumis või mida õpetasin autokoolis oma õpilastele. See viimane võimalus tundus masendav ega mahtunud kuidagi pähe. Mõtlesin, missuguseid pingutusi olin teinud ettevalmistuseks, et pääseda maailmalinna, Leningradi ja isegi N Liidu esindusinstituuti, õppima ainulaadset eriala – okeanoloogiat. Seda eriala saigi õppida üksnes päevases osakonnas. Olin parajasti teisel kursusel ning kolmandast kursusest alates oli päevane õppevorm kohustuslik. Oli vaja langetada valik ning selleks sai kodu, pere ja ülikoolilinn Tartu.

Valikuid tehes on sageli tulnud valida Skülla ja Charibdise vahel (Kreeka mütoloogias koletised, kes varitsesid merekitsuses möödujaid, vastakuti üksteistest vaid noolelennu kaugusel – toim). Loobumine õpingutest Leningradi instituudis Tartu kasuks on jäänud valikuid tehes üheks raskemaks. On olnud pakkumisi, mida olen tänamatult ja jäärapäiselt kõrvale lükanud, nende hulgas õppejõu amet Eesti Põllumajanduse Akadeemias ja peatoimetaja ametitool Vaba Eestlase juures. Eelistasin neile ahvatlustele kodulähedast õpetajakohta Võru tehnikakoolis Meegomäel. Valikuvabadusest sai sisetunde küsimus, mille lähtekohaks oli kodu ja perekond. Olin nagu Odysseus, kes jättis Gozo saarele maha kauni Kalipso, sest „... kirglik soov tulla tagasi omaksete juurde kodumaale, et rahus valitseda oma kodukollet ja varandust” oli nii vääramatu, (Bauman, P., „Sissejuhatus Homerose Odysseusele”, 1923).

Esitasin 1970. aastal avalduse ja Võru autokooli taotluse Leningradi instituudile enda ületoomiseks Tartusse EPA mehhaniseerimise teaduskonda. EPA rektori käskkirjas 30. oktoobrist 1970 seisab: „Immatrikuleerida kaugõppeteaduskonna põllumajanduse mehhaniseerimise eriala II kursusele endine Leningradi Hüdromet. Instituudi üliõpilane Kamberg, Eerik Aleksandri p. Alus: isiklik avaldus dekaani ja õppeala prorektori nõusolekuga, nõutavad dokumendid. Rektor: A. Rüütel.”

Samal aastal kolisime perega linnast Tõrsaarde veel mitte päriselt valminud majja.

Suvel 1972 sündis perre kolmanda lapsena meie pesamuna. Sama aasta sügisel läksin EPAs üle päevasesse osakonda ja lõpetasin esimese kõrgkooli diplomeeritud insenerina.

Oli suvi 1976
Pärast EPA lõpetamist töötasin lühemat aega Väimela sovhoostehnikumis füüsikaõpetajana ja insenerina, kuni mind kutsuti tagasi autokooli, uue nimega Võru Tehnikakooli.

Mu esimene ajakirjanduslik katsetus sai teoks 1970. aastal, kui töötasin õpetajana vanas autokoolis, ametliku nimega Võru Auto-Moto Klubis. Too kirjatöö väärib nimetamist üksnes sel põhjusel, et see oli minu esimene suleproov. Tol aastal tehti liikluseeskirjas ulatuslik muudatus ja liiklusõpetajana otsustasin neid uuendusi kommenteerida. Vastavalt ka artikli pealkiri: „Täiendustest liikluseeskirjades”. Ise ma selles midagi huvitavat ei leidnud ja järgmine samalaadne kirjatükk „Uutest liikluseeskirjadest” ilmus alles kümne aasta pärast, 1980. Selle aja jooksul oli toimunud ületulek Leningradist, lõpetatud EPA, töötatud kolm aastat Väimelas ja jõutud tagasi autokooli. Maja oli valmis ja kõik lapsedki seatud kooliteele.

See kõik kokku oli suur saavutus ja ühtlasi ka suur muudatus enda arusaamades. Võimaluste avardudes süvenesin raamatutesse. Eriti hakkas huvitama vanem kirjandus, aja- ja kodulugu, vanad trükised ning nende kaudu omakorda arenes laiem bibliofiilne huvi. Võrus tegutses legaalselt ENSV Raamatuühingu algorganisatsioon, mille vastutavaks sekretäriks oli pikemat aega Võru tuntud bibliofiil Heino Sikk. RÜ huvilistest arenes ajapikku välja iseseisev Võru Raamatuklubi, mille esimeseks presidendiks valiti Ilmar Vananurm. Pärast Vananurme oli presidendiks mõned aastad Mati Ruubas ja 1986. aastal valiti kolmandaks presidendiks allakirjutanu. Mõne aasta enne seda jõudsin veel olla asepresident.

1979. aastal, kui jõudsin ringiga tagasi ALMAVÜ Võru Tehnikakooli, sai alguse mu tegelik ja järjest arenev ajakirjanduslik huvi. Ilma kellegi personaalse suunitluseta hakkasin saatma kaastööd Töörahva Elule. Kui üks tekst oli ilmunud, asusin juurdlema järgmise üle. Mul polnud aimugi ajakirjanduse teooriast ega praktikast, kuid kõige elementaarsemad oskused omandasin teiste autorite töid uurides. Esimeste kaastööde hulgas jäävad silma kodu- ja isikuloolised ülevaated. Minu lähim eluülesanne – pääseda kõrgkooli – ennustas mulle ilma igasuguse rehkenduseta, et selleks on vaja raha ja kopikatest ei piisa. Kuid kogu palk kulus viimase kopikani kodu korrastamiseks ja leivarahale, mida oli alati napimast napimalt.

Teiselt poolt olin kindel, et ükskord ma pean ometi ülikooli pääsema. Oma äärmiselt piiratud õppimisvõimaluste arendamiseks vajasin teistsugust perspektiivi, kui kohalik ajakirjandus seda pakkus – vähimate pingutustega maksimaalseid tulemusi. Töö ja teenistuse vahekord oli kodus narmasteni kulutatud lugu, kui arutasime emaga töövõimalusi koduümbruses ja nägin emale makstavaid sandikopikaid kolhoositöö eest. Kaugemale siit, santidemaalt – mõtlesin siis, kui astusin pärast tehnikumi lõpetamist esimesi samme leivakannika jahil. Lootus saada tehnikumi lõpetamise järel Võrus tööd oli ammu haihtunud.

(Järgneb)

LõunaLeht avaldab väljavõtteid võrumaalase, staažika ajakirjaniku Erik Kambergi (84) mälestustest ja mahukast (aja)kirjanduslikust elutööst.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 03/11/2022 09:08:58