Tarmo Salve demonstreerimas oma kogu ehtelaegast, mille eest üks ameeriklane pakkus 1500 eurot. Foto: Mari-Anne Leht / LLi arhiiv

Mida teha ootamatult saadud ja üleliigseks osutuva vanavaraga ning kas eestlased on nüüdsel ajal antiikse mööbli ja ajalooliste tarbeesemete usku? Muuseumi peavarahoidja sõnul eelistavad nad ruumi- ja rahanappusel kogusse võtta vaid neid väärtuslikke asju, millel on lugu ja omanik teada. Staažikas antiiksema kraami koguja tunnistas, et Eestis niigi harva pakutava väärtusliku vanavara hind on mitu korda kerkinud. Väärt kauba asemele on tulnud nõukogudeaegsed tooted ja nn uusantiik.

Võru instituudi muuseumiosakonna peavarahoidja Mirja Ots ütles, et nende eesmärk on talletada eelkõige Lõuna-Eesti eripära, nagu siinkandis linakasvatuses ja lina töötlemisel kasutatud tööriistade kogumine.

„Meile on väärtuslik see vanavara, millel on lugu olemas ja vara omanik teada,” täpsustas ta ja lisas, et kuna paljude esemete kohta ei saagi öelda, et „see on Vanalt Võromaalt”, siis sellepärast ongi eseme lugu oluline.

Haanja kandist jõudis hiljuti muuseumi vokk, millel on voki meistri nimi peal.

Kui talu ostnud inimene on saanud kaasa esemed, millega tal ei ole midagi peale hakata, on ta muuseumi töötajad asju vaatama kutsunud. Tihti on juhtunud, et esemed, mis pakkuja meelest on väärtuslikud, nagu suured harkadrad, on kas muuseumis juba olemas või ei saa muuseum neid ruumi- ja rahapuudusel võtta, kuna neil ei ole esemete kordategemiseks vahendeid. Muuseumile on pakutud harkatru, kuid need on Mõniste talurahvamuuseumis olemas.

„Kui meie kogus olevate esemete arengu väljapanekus on mõni asi puudu, oleme sellest mõistagi huvitatud,” lausus Ots.

Kuid juhtub ka nii, et muuseumi töötajad on esemeid vaatama kutsunu juurest leidnud midagi sellist, mida viimane pakkuda ei osanudki. „Meid kutsuti ühte Võru valla tallu atra vaatama, kuid seal märkasime, et katusealusel olid korjatud ja köidetud linavihud selliselt, nagu neid tehti pool sajandit tagasi,” tõi Ots näite ja lisas, et loomulikult palusid nad vihud muuseumi.

Muuseumile pakutakse mööblit kahel eesmärgil. Ühed soovivad, et nende vanaisa või isa kätetöö näide oleks muuseumis hoitud, teised soovivad mööbli müügist raha saada. Kuna muuseumil raha vana mööbli eest tasumiseks ei ole, jätavad ühed pakkujad asjad hea sõna eest muuseumi, teised mitte.

Muuseum maksab tasu vaid üksikutel juhtudel. Selleks võib olla mõne Võrumaa kunstniku töö, mis muuseumi töötajate meelest peab kogus olema kui näide kohaliku kunstniku tööst.

Ots märkis, et tal endal on kodus vanavanemate tehtud mööblit. „See on meie peres edasi antud ja looga mööbel,” sõnas ta.

Vanavarakoguja: hinnalisemaid esemeid jääb aina vähemaks
Üle 33 aasta vanavara kogunud Räpina valla elanik Tarmo Salve tunnistas, et mida aeg edasi, seda vähemaks jääb hinnalisemaid esemeid, nagu tsaariaegsed lambid, pressrauad ning teised ülemöödunud ja möödunud sajandi alguses kasutusel olnud asjad ja mööbel. Mööbel valmis Saksamaal või Peterburis ja jõudis sealtkaudu meie mõisatesse.

Kuigi Salve kogub erinevat vanavara, on ta põhihuviks tsaariaegsed esemed, nagu lambid ja teised tänapäeval juba harva saadavad asjad. „Tegelikult on tsaariaegsed asjad juba praegu kadunud ja kui mõnda kusagil müüaksegi, siis väga kõrge hinnaga,” sõnas Salve, kelle sõnul võib mõni hinnaline asi juba üle 1000 euro maksta. Kümme aastat tagasi sai sellise eseme kätte paarisaja euroga.

Väärtuslike ja seega ka originaalsete asjade nappuse üheks põhjuseks Eestis on see, et enamik neist on juba kogujate käes, sest meil on palju vanavarahuvilisi.

Salve on siiani käinud turgudel ja laatadel, kus müüakse ka vanavara. Septembris käis ta Lätimaal, kus ühelt sealselt turult sai oma kogus olevatele tsaariaegsetele lampidele osi, näiteks harva leitava liiliakujulise lambikupli.

„Kui meil leiab hinnalist vanavara turgudel-laatadel juba harva, siis Läti- ja Leedumaal liigub vanavara rohkem. Lätimaa linnad olid tsaariajal meie omadest rikkamad ja neil oli kaubavahetus Peterburiga aktiivsem,” rääkis Salve.

Kuid hinnalise vanavara vähenemine ei tähenda, et midagi enam varasematest kümnendidest leida ei olegi. Salve sõnul pakutakse praegu palju esemeid nõukogude ajast, toidu- ja maitseainete topsidest petrooleumilampideni, samuti 1950‒60ndatest pärit mööblit. Kuid nõukogudeaegsel mööblil ei näi suurt turgu olevat.

„Levinud on ka nõukogude ajal tegutsenud Tarbeklaasi tooted, nagu mitmesugused klaasist nõud, taldrikud, klaasid, küünlajalad ju muu toodang, samuti nõukogudeaegsed vasest nõud,” kõneles ta.

Teine kaubakategooria, mida praegu pakutakse ja ka ostetakse, on Hollandist ja Rootsist pärit nn uus antiikmööbel, mis on valmistatud läinud sajandi teise poole alguses. Salve ütles, et niinimetatud uus antiikmööbel on hinnalise mööbli järgi valmistatud, kuid asjatundja silm näeb kohe ära, kas tegu on väärtusliku mööbli või viimase imitatsiooniga.

Tarmo Salve vanaesemete kogu Räpina kandis saavad huvilised ka etteteatamisega uudistada.

Väärtuslikke esemeid liigub napilt
Urvaste seltsimaja projektijuhi Airi Hallik-Konnula sõnul on majas juba koos käinud üks rühm vana mööbli restaureerijaid. Alanud kuul alustab uus kursus. „Iga osaleja võttis kaasa omale armsa mööblieseme, mida ta soovis korda teha. Kellel oli kohvilaud, kellel diivanilaud, kellel tool,” rääkis ta ja täpsustas, et restaureeritavate seas oli nii mõisa- kui ka nõukogudeaegseid asju.

Seltsimajale vana mööblit ei pakuta, küll on Hallik-Konnula sõnul piirkonna kodudes omaaegse Urvaste mõisniku Samson von Himmelstierna häärberist pärit mööblit. Viimane müünud mööbli soovijatele enne Saksamaale ärasõitu.

Projektijuhi enda kodus on mõisaaegne postament, mis tal õnnestus osta Pukast. „Olen väikesi, ammusest ajast pärit esemeid, nagu munalõikaja ja muud, ostnud Mooste taakasutuskoja e-poe kaudu,” täpsustas ta.

Kristi Zolgo Mooste taaskasutuskojast ütles, et neile tuuakse peamiselt nõusid ja teisi majapidamistarbeid, mis enamasti pärinevad nõukogude ajast. Mööblist võtavad nad vastu vaid pisemaid kappe, laudu ja muud. Suuremate paigutamiseks napib ruumi.

„Harva, kui meile tuuakse mõni Nikolai Langerbrauni tass või taldrik või Johannes Lorupi klaasivabriku toode,” sõnas Zolgo.

Tal on hea meel, et kümne tegutsemisaasta jooksul on koda saanud nii palju asju päästa.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 03/11/2022 09:51:38