Detsembris 2002 nägi ilmavalgust LõunaLehe esmanumber – sellest saab nüüd kakskümmend aastat. Ega otseselt seda ajalehte keegi oodata ei osanud ja oma sünnivalud tuli ilmaletuleku järel läbi elada.

Eestis oli tolleks hetkeks välja kujunenud ajalehtede kindel süsteem: olid maakondlikud ajalehed/endised rajoonilehed ja üleriiklikud ajalehed.

Kord nädalas ilmuv ja üleregiooniline ehk mitut maakonda kattev väljaanne – sellist ajalehemudelit polnud toonases Eestis olemaski.

Olles alustanud tasuta ajalehena, jõudsid toonased tegijad loetud kuude pärast järeldusele, et kagunurgas tasuta mudel ikka päris hästi ei toimi ja nii asuti tavaliste väljaannete ridadesse, mida pidi ikka tellima või ostma. Läks mitu head ja töörohket aastat, mitmeid omanikuvahetusi, enne kui kusagilt kaugelt tunneli otsast hakkas õrn valguskuma paistma ja siht silme ette kerkis.

Neljanda tegutsemisaasta lõpuks oli LõunaLeht möödunud trükiarvult juba kahest oma konkurendist – Põlvamaa Koidust ja Valgamaalasest. Seitsmendal jätsime selja taha Võrumaa Teataja.

Tänast päeva iseloomustab tõsiasi, et kui minna Meediaettevõtete Liidu kodulehele ja võrrelda kõikide Eesti kohalike ajalehtede trükiarvu, siis LõunaLeht on seal kohal number üks! Viimasest ajalehtede jaemüügiga tegeleva Lehepunkti edetabelist saime teada, et LõunaLeht on enim müüdud kohalik väljaanne Eesti vabariigis.

„Pole paha,” kui parafraseerida Võru päritolu tuntud suusatreenerit.

Loomulikult ei tule selline edulugu ilma lehe tegijate tubli tööta (siinkohal suur tänukummardus kolleegidele) ega ka lehe tellijate-ostjate hinnanguta sellele – tuleb ju viimastel ikkagi lehe nimel kukrut kergendada. Lugejatele-tellijatele-ostjatele samuti suur aitäh – ilma teiete meie edulugu poleks.

Eks oma rolli on mänginud ka LõunaLehe lugejasõbralik poliitika, lehe tellija ja ostja käest oleme püüdnud küsida nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik ellujäämiseks. Suuremalt jaolt oleme lehekassat täitnud selle raha eest, mida on võimalik saada värviliste reklaamkastide eest.

Paraku pole meediataevas enam nii pilvitu kui paljudel varasematel aastatel. Varjutavad pilved kannavad nimesid: koroonakriis, majanduskriis, sõda Euroopas, riigifirma mõõdutundetu ahnus, Tallinna hiigelkontserni turuvallutuskatse, USA meediakompaniide sotsiaalmeedia platvormide vohamine jne jne.

Enamus nendest pilvedest on heale lugejale teada ja pikemalt neil peatuma ei hakkaks. Mõnel siiski. Kui trükikoda teatab järjekordsest paberihinna tõusust ja trükihinna tõusust, siis tuleb sellest aru saada – vaba turumajandus ikkagi. Kui aga Eesti riigile ja seega ka eesti rahvale kuuluv Eesti Post täiesti mõõdutundetult tahab senise ülikõrge iga-aastase ca 11%-se hinnatõusu asemel tõsta hinda röövellikud 22%, siis see ajab ikka kopsu üle maksa küll! On ju üldteada tõde, et eluga kursis ja informeeritud kodanik, kes ammutab infot kontrollitud allikatest, on riigile igati parem nähtus kui sotsiaalmeedia eksitavates kõlakodades ringlev eksinud ja äralollitatud vaene hing. Seega peaks lehtede kojukanne olema igati riigi ja rahva huvides ja selle hinda tuleks hoida võimalikult madalal, et inimesed ikka jõuaksid ajalehti tellida.

Aga mille arvelt, võidakse küsida. Toon hea näite. Mul on lapsed. Vahepeal tekib neil isu mingi mõttetu nänni või vidina järgi ja tõepoolest on seda kordades odavam tellida Hiinamaalt. Mille üle ma aga imestamast ei suuda lakata, on see, et transport Hiina ja Eesti vahel maksab tihtipeale kas sente või on enamasti üldse tasuta. Eesti-poolseks kohaletoimetajaks on Eesti Post/Omniva. Nii et lühidalt kokku võttes: kui riigile ja rahvale vajaliku teenuse eest küsitakse hingehinda, mida iga aasta mõõdutundetult tõstetakse, siis Hiina plastmassi ja jubinaid tuuakse postkastidesse enamasti tasuta! Kuidas on see võimalik?

Nõnda olemegi tõsiasja ees, et kojukande kulud tõusevad tänu riigifirma (põhjendamatule) ahnusele meeletult! Meie hea konkurent, mis kuulub Tallinna suurkontserni, mis omakorda kuulub ühele Eesti rikkaimale mehele, on juba teada andnud, et nende aastane tellimishind tõuseb 166-lt eurolt 191 euroni aastas! Aga LõunaLehe tellimishind aastaks on praegu veel 39 eurot, sisekaemuste ja majandusliku vaagimise aeg seisab seega meilgi ees.

Nõnda saebki riik läbi oma firmade oksa, millel istub. Olukorda, kus tavaline sõltumatu (kohalik) meedia hääbub ja alles jääb vaid omavalitsuste/riigi poolt kinni makstav (seega ka kallutatav) meedia ning täiesti kontrollimatu ja manipuleeritav sotsiaalmeedia, ma hästi ette ei kujuta. Kindlasti ei ole see eluterve riigi ja ühiskonna huvides. Miks aga lastakse asjadel isevoolu teed minna ja ei lähtuta ühiskonna terviklikest huvidest?

Aga rahu, ainult rahu. Õnneks on ukse ees jõulud, mil on aeg igapäevarabelemised korraks varna riputada ja aeg maha võtta. Tuleb olla õnnelik ja rahul sellega, mis meil on. Me elame vabas riigis, kus on demokraatia. Meil ei ole sõda. Kipume kergesti unustama, et kõigest üks põlvkond ehk ca 30 aastat tagasi siirdeajal oli vaesus palju suurem, poed tühjad, inimesed kaotasid massiliselt oma senise töö ja elatusallika, erastamised-ärastamised – no vaata nii või vaata naa, toona oli ikka elu raskem. Sestap ärgem laskem praegustest raskustest nina norgu. Pärast häid aegu tulevad ikka natuke keerulisemad ajad ja tagasilöögid, kuid elu vääramatut kulgu see ei heiduta. Kas klaas on pooltäis või pooltühi, sõltub tegelikult alati olukorra hindajast. Oleme siis optimistid ja leiame ühiselt, et klaas on pooltäis!

Soovin kõikidele lugejatele rahulikke jõule pere ja lähedaste seltsis, meeleolukat aastavahetust ning tegusat ja kordaminekuterohket saabuvat aastat! LõunaLeht on jätkuvalt oma lugejate teenistuses!

 

 

Autor: URMAS PAIDRE, LõunaLehe peatoimetaja
Viimati muudetud: 22/12/2022 09:12:34