Päike paistab ja lumi sillerdab. Olen järjekordselt alustanud sõitu Tallinnast Võru poole. Hea tundega asun teele lõuna poole. Uus kiirtee Paide all on üks hea ja rahulik sõitmine. Mäletan, et kui eelmist Võõbu lõiku avati, siis sattusin just jälle lõuna poole sõitma. Viaduktidelt lehvitasid ehitajad ja paljud lipsuga tegelased, ka need, kes tee ehituseks raha eraldasid. Aitäh, et eraldasid, palju julgem on sõita! Lõigu lõpus, seal kus tee jälle kokku kuivas, peatas tookord objekti juht korraks auto ja küsis, kuidas oli. Ma olin nii rõõmus, et ei suutnud ennast eestlaslikult vaos hoida ja tänasin teda südamest. Oleks peaaegu autost välja tulnud ja pikemalt lobisenud.

Olen tihti mõelnud, millised on alternatiivsed liikumisvõimalused Võrru jõudmiseks. Rongiga? Kahjuks ei saa. Kunagi sõideti rongiga Võrust läbi Valga laulupeole. Ja Lenin sõitis ka Võrust rongiga läbi Riiga. Varsti saab rongiga Haapsallu ka, aga Võrru ei saa. Bussiga vahest saaks, nii umbes kaks-kolm korda päevas. Ei ole ammu proovinud.

Bussid sõidavad üldiselt Tallinnast Tartusse. Tartu on Lõuna-Eesti pealinn. Põlva, Võru ja hulk Valgastki ei ole nii tähtis Lõuna-Eesti, sest Tartu juba on. Need lõuna pool olevad kohad on Kagu-Eesti, kah pole paha nimi. Tartus on ülikoolid, teatrid, kontserdimajad, muuseumid ja üks poolik ministeerium, kust pool vaimu on kabuhirmus Tallinna liikunud. Kagu-Eestis on palju lund, künkaid ja üldiselt rahustav loodus. Siin ei ole vaja kiirustada ülikooli, riigiteatrisse, kontserdimajja, sest riiklikke asutusi siin ei ole. No üks siiski Võrus on, Kuperjanovi pataljon. Võrus on haigla ja riigigümnaasium ka. Imelik oleks, kui ei oleks. Põlvas on rahulik elu ja Intsikurmu. Aga Valgas on vähemalt lätlased!

Tore, et Tartus on lõpuks valmis Riia ringtee viadukt, saab sellest hullumeelsest ristmikust lõpuks otse üle, ikka edasi lõuna poole, sellest Lõunakeskusest ka kiiresti mööda, sest see on pikal teel üks suur ajaröövel. Sellest olen ma ammu aru saanud, et see õige Lõuna-Eesti tunne algab Tatra orust, sealt kus tee läheb paremale Otepääle, aga otse edasi ... laulukest ümisedes, saab sealt „otsejuures läbi Erastvere Võrrru”. See on soe ja kerge tunne, see ei ole tööle sõitmise tunne, see on nagu puhkus.

Sõidu peal meeldib mulle kuulata head muusikat ja ka häid jutusaateid. Seekord räägib Garri Raagmaa riiklike planeeringute probleemidest Nursipalu harjutusväljaku näitel. Mulle üldiselt meeldib kuulata tema juttu maaelust ja linnastumisest. Vaatad aknast mööduvaid lumiseid metsi ja hajali talusid, kuulad ja kõik on hästi. Täpselt niikaua meeldis kuulata, kui tulid saatuslikud sõnad, et 11 000 Nursipalu harjutusväljaku vastase rahvaalgatuse allkirja hulgas võib olla ka selliseid, kes seda omakasu nimel ära kasutavad. No ei ole võimalik, et sellised sõnad! No kui ongi nimekirjas mõni vaimult äraeksinud poliitik, mis siis? Mina küll usun, et 10 995 inimest on allkirja andnud siiras usus, et kodu, loodus ja inimene on Eestimaal ülim. Pauku on tehtud ja tehakse ka edaspidi, aga kas seda on vaja teha inimhinge reostamise hinnaga?

Panen raadio kinni. Vaikus on parem kui see jutt. Neid raadiosse helistajaid ma ka ei suuda kuulata. Aga ikkagi on kodune tunne, sest just möödusin Vana Võromaa ja Kanepi kihelkonna sildist. Varsti on ilusasti valgustatud Kanepi kirik näha. Kanepi vallas on mul talu. Käin siis tihedamini kui Võrus, seega väga tihti. Sissekirjutuse ka tegin, kui vallad ühinesid. Oli vaja sisse kirjutada ja hing ka sai aru, et ei ole mõtet Tallinnasse obrokit anda. Kodutänaval Tallinnas nagunii lumi enne jõule koristatud ei saa.

Pööran metsa vahele talu poole. Loodan, et talutee on lahti aetud, nädal aega tagasi ei olnud. Lumelükkaja ütles, et vald arvas, et ma elan Tallinnas ja suvitan ainult talus. Kõmpisin siis 200 m põlvini lumes, et majani jõuda. Päris lahe oli. Vald muidugi võiks rohkem oma elanikke tunda ja teada, kust korstnast ikka tuleb suitsu. Tegelikult on vald suur, 5000 elanikku ja kõike ei jõua ju. Ise peab oma hinge eest hoolt kandma!

Kodused lumised metsad, palju uusi raiesmikke. Ei ole hullu, pimedas on raiesmikud ka ilusad. Aitäh, tee on lahti, tegelikult on juba aastaid alati olnud! Lumi krudiseb ja suitsusauna kohal paistab kuldne kuu. Seisatan haudvaikuses. Imeline oled mets ja maa – lumine Võrumaa!

 

 

Autor: MARGUS KUPP, vaatleja
Viimati muudetud: 22/12/2022 09:20:46