Kaader filmist "20 päeva Mariupolis".

26. veebruari hilisõhtul nägime ETV-s sõjaolemust, mis juba kolmandat aastat käib Ukrainas – dokumentaalfilmi „20 päeva Mariupolis“. Selle filmimine oli meistritöö, kangelastöö – langevate pommide, varisevate seinte, põlevate majade, sadade surijate, purustatud laipade, võitlevate sõdurite, veristes kitlites töötavate kirurgide, õdede, päästeteenistujate, surnumatjate, varjendit otsisklevate inimeste keskel. Varisenud keldritest kisti välja inimesi, lapsi, naisi, rauku, kelle käsi või jalg tuli maha amputeerida ja neid kelle käsi või jalg oli juba rusude alla jäänud, toodi rase naine, kes sünnitas surnud lapse ja suri ise sealsamas.

Tänapäeva sõda ei tee vahet rinde ja tagala, sõdurite ja eraisikute, sõjaliste objektide ja elumajade vahel. Filmis nägime Vene tanki, mis külma rahuga lennutas mürske elumajade akendesse, Vene täpsuskütte, kes tulistasid iga tänaval jooksvat inimest.

Nägime rahva keskel võitlevaid sõdureid ja sõdurite keskele põgenenud elanikke. Nägime Ukraina sõdurite stoilist rahu – tuli tappa vaenlane enne, kui ta sinu ja sinu perekonna tapab. Mäletan Teise maailmasõja 16-17-aastaseid õhutõrje poisse, kes alati õhuhäire sireeni puhul hirmu tundsid, aga niipea kui vaenlase lennukid taevalaele ilmusid, kadus hirm – vaenlane tuli alla tulistada enne, kui ta jõuab kurja teha.

Imetlusväärne oli ka hävingule määratud linna elanike enesevalitsus: hüsteerilist kisa, karjeid, palveid ja needmisi kuuldus vähe. Nuttu ja pisaraid oli palju, kuid see tuli meelte üleväsimusest. Nii eemaldus mõni õde operatsioonilauast, toetus seina najale, nuuksus, pühkis pisarad ja astus jälle töölaua taha. Arstid käitusid ülekoormatud haiglas nagu ohvitserid lahinguväljal, tegid lühikesi korraldusi, andsid asjalikke seletusi ja juhiseid filmimeestele.

Keegi kirurg tunnistas, et sõda on nagu röntgen, mis valgustab inimest seestpoolt – tugevad lähevad sõjas tugevamaks, nõrgad nõrgemaks, head paremaks, halvad halvemaks. Teine arst rääkis reporteritele: venelaste ring tõmbub üha koomale meie ümber, katsuge sellest veel läbi pääseda, oma filmiga annate maailmale teada, mis siin toimub.

See film andis ka usku, et lõppegu sõda millal või millise rahuga, Ukraina riik jääb püsima. Püsima jääb ka Euroopa, sest kaks aastat tagasi magasid venelased maha parima võimaluse: Vene ohule vaadati Euroopas läbi sõrmede, kaitsejõudusid vähendati, kindlustusi demonteeriti, relvatööstus soikus. Riigid võistlesid tollal omavahel panusega Venemaa majandusele. Siis vast oleks Vene soomusarmeed rullunud üle riigipiiride läände, Vene raketid oleks kukkunud Atlandi ookeani.

Kui Vene sõjamasin takerdus Ukraina steppidesse, äratas see ukrainlastes rahvustunde, mida seni pole veel nähtud. Äratas ka Euroopa riigid enesekaitsele, laienes NATO võim.

Sellise arengu taustal kasvab ka meie usk Eesti tulevikku. Kuid õõnsalt kõlavad hõisked meedias: „Eesti võidab nagunii“. See on laenatud laulva revolutsiooni loosung. Peame nüüd avaldama ka paranduse, mis tollal võidurõõmus keelati: Eesti võidab vaid siis, kui me võitleme. Oma maa, oma püsimajäämise eest nagu teised Euroopa riigid.

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 07/03/2024 09:09:58