Alekšupite oja lõpeb kunstliku kosega enne Venta jõkke jõudmist. Foto: Mari-Anne Leht

Kuramaa linnade külastamise järel kinnistub teadmine, et pea kõigis on midagi Kuramaa hertsogiriigi edukaimat valitsejat hertsog Jacob Kettlerit meenutavat: ligi 350-aastane viinamägi Sabiles, purjekasarnane purskkaev Ventspilsis või mehe enesekindla olekuga kuju tema sünnilinnas, mis mullusest on UNESCO nimistus.

Kuramaa regioon Lätimaal oli veel 18. sajandil tuntum paik kui muu Läti ja ka Eesti ala – seda tänu Kuramaa hertsogiriigile, mis moodustati 1561. aastal.

Kui Liivi ordu jäi 16. sajandi teisel poolel võitluses venelastest sissetungijatele alla, oskas viimane ordumeister Gotthard Kettler asja nii korraldada, et Kuramaast ja Zemgalest sai Poola-Leedu vasallriik, pikema nimega Kuramaa ja Zemgale hertsogiriik, mille esimeseks hertsogiks sai Kettler ise. Tema valitsemisaega jäid sõnelemised ülikutega ja kirikute ehitamine.

Mehe surma järel valitsesid hertsogiriiki tema kaks n-ö iseloomuga poega. Lõpuks manufaktuure arendanud Wilhelm sunniti loobuma ja valitsema jäi lastetu Friedrich. Ainsaks järeltulijaks oli Wilhelmi välismaal kasvanud, õppinud ja seejärel Prantsusmaal, Inglismaal ning Hollandis kogemusi omandanud poeg Jacob Kettler.

Kirjutistes Kuramaa hertsogiriigi kohta on üks ühine joon: Jacobi aega, kes valitses 1642. aastast 1682. aastani, loetakse hertsogiriigi kuldajaks. Enne valitsemise täielikult oma kätte võtmist oli ta neli aastat kaasvalitseja.

Hollandis nägi tulevane hertsog, et just tööstus ja kaubandus tõid riiki rikkuse ja neid hakkas ta peatselt kodumaal arendama. Tema ajal kasvas väikese hertsogiriigi jõukus: jätkati manufaktuuride rajamist, ehitati paberi- ja seebivabrikuid, klaasitöökoda, villaveskeid, tõrvatehaseid, raua- ja vasesulatamise töökodasid, isegi siidiusside kasvatus rajati. Hertsogiriigil oli kaubanduslepingud mitme Euroopa riigiga, nagu Prantsusmaa, Inglismaa, Portugal.

Jacob lasi ehitada sadama Windausse (praegu Ventspils) ja Libausse (praegu Liepāja). Erineva otstarbega, nii sõja- kui ka kaubalaevu ehitati üksnes Windaus üle 100. Hertsogiriigi lipu all sõitsid laevad maailmameredel, kuid laevu ehitati ka müügiks.

Hotelli Dzintarjura vastas Ventspilsi kesklinnas on risti-põiki asetatud mastidest ja raadest purskkaev, infotahvli järgi meenutab see hertsog Jacobi ajal ehitatud fregatti Wallfisch, mis Windaust 1651. aastal ühte kolooniasse teed alustas. Pimedas on purskkaev lummav.

Kõige enam teatakse Kuramaa hertsogiriigi kohta seda, et väikesel riigil oli kaks kauget kolooniat: Tobago saar Lõuna-Ameerika ranniku lähedal ning teine Lääne-Aafrika lähedal Gambia jõe suudmealal, mida teatakse Gambia kolooniana. Tobagost saadi suhkruroogu, tubakat, kohvi, puuvilju jm, Gambiast väärispuitu, pärleid jm. Mõlemasse ehitati Jacobi fordi nimeline kindlus ja kolooniatesse saadeti Kuramaalt laevaga inimesi.

Kuigi hertsog hoidus tülidest teiste riikidega ja sõlmis neutraliteedilepingu mitme riigiga, ka Rootsiga, ei tegelenud ta kuigi palju oma riigi kaitsega. Tol ajal oli Rootsi sõjakas riik ning alistas ja rüüstas 1658. aastal Mitau (tänapäeval Jelgava), seejärel teised Kuramaa linnad. Rootslased viisid hertsogi koos perega Mitaust Narva taha vangi, kust ta vabanes mõne aasta pärast.

Tagasi kodumaal, alustas ta hävitatu ülesehitamist, kuid kolooniad kaotas riik jäädavalt ning suure osa laevastikust võtsid teised riigid omale, kuid paljugi suutis hertsog kodumaal taastada.

Hertsogi surma järel ei küündinud tema poeg ega ükski järgmine hertsog oma võimetelt Jacobi tasemele. 1795. aastal läks hertsogiriik Venemaa alla Kuramaa kubermanguna.

Hertsogi sünnilinn Goldingen,
mille lõunanaabrid on ümber nimetanud Kuldigaks, on neile kuulsust toonud meest vääriliselt meeles pidanud.

Sel juunikuu pühapäeva hommikul, kui linna uudistama asusime, oli tänavatel napilt jalutajaid. Varem olen linna läinud üle tellissilla, seekord sisenesime jalakäijate tänavalt ja esimene, mis vaatamist väärib, on tänava keskel asuv raamist välja astuva hertsog Jacobi kaugusse vaatava ilmega kuju, millest võib välja lugeda soovi viia oma sünnilinn ja vanaisa poolt välja kaubeldud vasallriik maailma. Viiski maailma ja lisaks ka vääriliselt ajalukku.

Lõunanaabrite austavat suhtumist hertsogisse kinnitab seegi, et 2010. aasta sügisel toimus Kuldigas, kus läinud aasta jaanuaris elas ligi 10 000 inimest, konverents „Hertsog Jacob 400”. Goldingen oli Jacob Kettleri sünnilinn. Ta sündis siin 1610. aastal, selles linna pühitseti ta 32 aastat hiljem hertsogiks.

Lugupidamist tegusale saksa soost mehele avaldavad lätlased vaatamata sellele, et hertsogiriik oli suuresti saksakeelne, elanike seas olid ülekaalus sakslased, juhtidest rääkimata. Kuid see riik oli Euroopas tuntud, vähemalt saksakeelses maailmas, ning pisike osa tuntusest langes ka hertsogiriigi alamrahvale, lätlastele ja liivlastele. Tänu hertsogi tegevusele said mõnedki eurooplased 17. sajandil teada, kus asuvad Kuramaa ja Liivimaa.

Hea haldjas on seda linna kaitsnud, sest viimase suure sõja ajal on pommirahe Kuldigast mööda läinud, tänu sellele on siin iga maja selline, nagu see kunagi ehitati.

Linnast on üldteada kaks fakti, mõlemad seotud Venta jõega. Vental asub Euroopa kõige laiem, ligi 250 meetri laiune juga, mille kõrgus on pisut üle kahe meetri, ning üle jõe viiv 164 meetri pikkune ja seitsme võlviga tellissild, mis valmis 1874. aastal. Sõidukitest tohivad üle silla sõita vaid sõiduautod.

Kuldiga on UNESCO maailmapärandi nimistus
Vanade majadega Kuldiga vanalinna osa on praegu Kuramaal ja Lätimaalgi ainulaadne. Ega siis iga vanade majadega väikelinn saa UNESCO maailmapärandisse. Kuldiga on selles nimistus 2023. aasta septembri teisest poolest. Nagu lõunanaabrid teada annavad, oli protsess pikk, ligi 20 aastat, kõige muu vajaliku kõrval tuli kultuuripärandit teaduslikult uurida ja elanikke selle hoidmise asjus harida.

Taotluses kirjutasid nad et, „Kuldiga on viimane säilinud linnalik tunnistus hertsogkonna arhitektuurist ning pakub ainulaadset teavet hertsogkonna linnade, tööstusharude, käsitöö, traditsioonide ja inimeste kohta”.

Enne linnasüdamesse jõudmist vaatame veel Balti õpetajate seminari ja sünagoogi hoonet ning kiikame paari õue, kus on väga madalad, tellistest ja kivikatustega majakesed.

Kuldigas, mis oli hertsogiriigi esimene pealinn, on suurem sünagoog kui Kandavas ja Sabiles. Selles asuvad linna raamatukogu ja veel mõni kultuuriasutus.

Linna südames on iga maja omanäoline, mõni neist ootab rohkem restauraatori kätt, teine vähem.

Astusin raekoja lähedal asuvasse madalasse majja, kus asub kohvik ja kondiitriäri. Seintel veidi kirev, kuid masstoodangust erinev tapeet, madalat lage ilmestamas kandvad talad, sõnaga, igati hubane ruum, kus lisaks maitsvad saiakesed ja küpsised. Meie giidil oli õigus: Kuldigas osatakse maitsvaid kondiitritooted küpsetada.

Teine maja, mis linna südames pilku püüdis, oli kahekorruseline vahvärkhoone. Selles on ammusel ajal olnud apteek. Enne kirikut on paar suveniiripoekest väga vanas majas väikesel pinnal.

Kõndides väikesele vaateplatvormile saab mitmest kohast pildistada Alekšupite ojakest. Ojake jookseb läbi linna kanalis ning eksootiliste elamuste saajad võivad ojas vastavas riietuses ja kohaliku giidiga linna uudistada.

Vaateplatvormilt näeb, kuidas oja vesi langeb ligi viie meetri kõrguselt omaaegse paberivabriku tarvis ehitatud veskitammilt enne Ventasse jõudmist. Siit on kenasti näha ka tellissild. Kõndisime üle silla ja peagi nägime mullu avatud 25 meetri kõrgust ja pisut kaldu ehitatud metallist vaatetorni. Üles ei riskinud minna, kes läksid, kiitsid vaadet Kuldigale.

Sabile kui hertsogi rajatud viinamäe linnake ...
... on meie külastatud viiest Kuramaa linnast kõige väiksema elanike arvuga: läinud aasta alguses elas seal alla 1400 inimese. Linnake on teada selle poolest, et hertsog Jacobi ajal rajatud viinamägi oli toona ainus põhjapoolseim viinamägi ning Sabile veini pakutud hertsogi õukonnas. Viinamägi Abava jõe päikesepoolsel nõlval on siiani alles, kuigi seda uuendati läinud sajandil mitu korda, ning veinigi tehakse Sabiles tänini. Kümmekond aastat tagasi käisin viinamäel, jutu kõrvale pakuti roosat veini.

Praegu aga Sabile veini osta ei saa. Meie giid selgitas, et seda veini saab maitsta vaid Sabile suvefestivalil, sest viinamägi kuulub omavalitsusele ja viimane ei tohi Läti seaduse kohaselt alkoholi valmistada ega müüa.

Meie seekord viinamäele ei läinud, kuid käisime uudistamas, mida kõike on tehtud selleks, et nõukogudeaegses konservitehases saaks maitsvaid siidreid valmistada.

Kuigi ma ei ole siidrisõber, oli soolakate küpsiste kõrvale mõnus erineva maitsega siidrit mekkida. Siidrifirma kuulub sealsetele ettevõtlikele inimestele, kes kasutavad kohalikku toorainet. Hea siidri valmistamise tarkusi käisid nad omandamas Euroopas.

Sabiles, nagu ka Kandavas ja Kuldigas, paistab teiste hoonete naabruses silma kordatehtud sünagoog, kuigi seal ei kogune enam ammu juudid. Endises Sabile sünagoogis on praegu nüüdisaegne kunsti- ja kultuuripärandi keskus.

Miks asuvad sünagoogid Kuramaa linnades? Kui Kuramaa hertsogiriik läks Tsaari-Venemaa koosseisu, andis keiser Paul I välja seaduse, mis lubas juutidel Kuramaal elada. 1915. maikuu Tallinna Teataja kirjutas, et 1897. aastal elas Kuramaa kõigis linnas kokku ligi 52 000 juuti.

Kandava linnakeses jäid silma mitmed majad, mis kunagi olid kindlasti väga kenad, kuid nüüdseks üsna väsinud ilmega. Talsi on armas linnake kahe orus oleva järve ja üheksa künkaga, millest kõrgemal asub luteri kirik.

 

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 31/07/2025 09:09:25