Vilistlane pajatab kooli saja aasta juubeli puhul oma kursusest Võru Kohaliku Tööstuse Tehnikumi tisleri- ja mööblitöö erialal aastatel 1951–1955.

Lõpudiplomis oli tekst tehnik – tehnoloogi kvalifikatsioon. Esimesel kursusel oli meid terve klass, vist 20 poissi. Senine haridus oli seitsmeklassiline, olin lõpetanud Võru I Mittetäieliku Keskkooli. See oli tasemel kool – vabariigi aegsed õpetajad, kes tundsid oma eriala ja teadsid, et nemad vastutavad iga õpilase eest. Esimestes klassides olin korratu (tindiplekid), segasin tundi, seisin nurgas. Alates neljandast klassist oli meie klassijuhataja matemaatika-füüsika õpetaja, legendaarne August Rinken. Paaril korral jättis ta mind pärast tunde matemaatikat õppima. Sain matemaatikas järje peale ja lisaks elust rääkides sai kõik selgeks. Nii matemaatika kui iga mehe kohustus on oma ülesandeid täita. Kooli lõpetasin hästi. Meid, I kooli lõpetajaid astus tööstustehnikumi viis ja kõik lõpetasid ka tehnikumi edukalt.

Teisel kursusel, kui pärast suvevaheaega kooli tulime, oli üllatus suur – meid oli klassis ainult kümme. Kooli pooleli jätmise põhjusi oli mitu: kes võeti sõjaväkke, kes jäi haigeks, kelle pere kolis mujale, aga suurim põhjus oli: ei saanud õppimisega hakkama.

Aeg oli raske. Sõja jäljed, küüditamised, kolhoosi sundimine. Vaesus. Teisel kursusel hakkasime stipendiumi saama: 15 rubla. Mõni poiss pidi ainult sellega hakkama saama. Riik ehk NSVL keeras kõik kraanid kinni: piir suletud, eestiaegsed raamatud kõrvaldatud, ajaloo tunnis õppisime ainult NSVLi ajalugu – 15 vennalikku vabariiki, kui tugevad me oleme, võitsime sõja jne. Aktused, kus kiitsime heaks kongresside otsused.

Selgus, et meie kursusega on probleem. Meil polnud ühtegi kommunistlikku noort. Algas mõjutamine, palumine, hirmutamine. Klassijuhataja, ülikoolist suunatud nooruke eesti keele õpetaja Evi oli eriti õnnetu. Istusime peale tunde klassis. Selgitati, kui raske on edasi jõuda, kui pole liige jne. Peaaegu pisarateni. Äkki keegi ütles: astume kõik komsomoli, siis jätavad rahule. Nagu kivi langes südamelt. Õigus. Kirjutasime avaldused ja mingi lause ustavusest. Järgmisel päeval tuli meil olla Liiva tn 11 komsomoli büroo ees. Kui olime selle tseremoonia läbi käinud, märkasime, et meid oli ainult kaheksa, kaks linnapoissi Taevo Koha ja Rein Haugas jätsid tulemata.

Veel üks poliitiline sündmus. 1953. aastal suri Stalin. Ei mäleta, et meie koolis oleks olnud mingit leinaaktust. Järgmisel päeval toimus siiski skandaal – kiriku valgele seinale oli tekkinud suur sinine värvilaik, keegi oli visanud tindipoti vastu kiriku seina. Muidugi keegi ei näinud, ei kuulnud. Hiljem ikka avastati süüdlane, kes oli ütelnud, et „alustasin usu vastu võitlust”. Kas oli nii või ei ...? Meie muidugi teadsime, kes tegi. Hoidsime saladust ja ei hakka seda ka nüüd avalikustama.

Kooli igapäevaelu. Tunnid oli kahekaupa, samast ainest kaks tundi korraga – päevas kuus või kaheksa tundi. Keskkooliprogramm tuli läbida nelja semestriga. Eriala teoreetilised tunnid olid seotud matemaatika ja füüsikaga: kõrgem matemaatika, elektrotehnika, materjaliõpetus (eriti puidu tundmine, kuivatamine), keemia, masinaõpetus jm. Koolipäevad olid pikad, erialaõpikuid polnud, kogu vajalik info tuli tundides omandada, konspekteerida ja meelde jätta.

Kooliväline elu
Esimesel kohal oli sport. Võrus tegutses tunnustatud poksi- ja võimlemistreener Aksel Jaanisoo. Neli meist käis poksitrennis, kaks võimlemas. Käidi veel kergejõustikus, mängiti lauatennist, ühiselamus oli male, kursuse pikem poiss Taevo Koha „langes“ võrkpallitreeneri Jaan Gutmani käte vahele, Andres Lutsar oli maadleja. Uus õppealajuhataja Kalev Jõela lasi saali nurka tuua tõstekangi. Vist iga poiss katsus seda tõsta. Korra käisime Võru noorte tõstevõistlustel – igas kaalus pidi mees olema. Poksijana kuulusin sulgkaalu ja mind pandi ka tõstmist harjutama, sest selles kaalus ei olnud teisi. Endale ootamatult avastasin, et tõukasin sirgetele kätele raskusi üle oma kehakaalu.

Teisel kursusel tutvustas kursusejuhataja Evi meile direktor Artur Maasiku korraldust. Koolis saab toimuma kunstilise isetegevuse ülevaatus. Kõik kursused peavad esinema. Meie kursusel ei olnud kunstilisi tegutsejaid. Teadsime, et Rein oskab klaverit mängida (käis klaveritundides). Rein ütles, et tema ei saa sellel pannil mängida. Andres ütles, et oli maal peol lõõtsa mänginud. Kui saaks pilli, võiks midagi ära õppida. Jäi nii, et meie kursus ei võta osa. Nädala pärast tuli Evi uue pakkumisega – temal on näidend, ainult kolm poissi. Õpime ja esitame. Minule pakkus Evi peaosa: Ameerika poisi osa, kes ei ole mitte hea poiss. Olin nõus. Pead olid meil head – paari lugemise järel tekst selge.

Kooli saal oli poistest tulvil – siis oli tehnikum täielikult poistekool. Kandsime näidendi ette. Laval avastasin, et mulle isegi meeldib seal. Mingit hirmu ei olnud. Järgmisel aastal juhtisin juba mina näidendi õppimist. Eesti keele tundides olime Tammsaare juures. Silma jäi „Tõe ja õiguse” teine osa: Mauruse kool. Kirjutasin välja raamatu lõbusamad kohad ja koomilisemad õpetajad. Osade jaotus: Endel Saia oli Indrek, Ilmar Leis oli see vaikne õpetaja, kes käis klassi ees ja kordas eesti keele käändeid – kelk, kelgu, kelku. Andres Lutsar oli vene aktsendiga purjus õpetaja. Mina võtsin endale Mauruse osa. Etendus nn sammassaalis. Mürisev aplaus ja hiljem kiitus Evilt. Mõni kuu hiljem läksime Andresega kultuurimaja uue näitejuhi Rudolf Adelmani juurde. Tahtsime astuda hiljuti loodud draamakollektiivi. Võetigi vastu. Sellest hetkest sain endale uue harrastuse – teatritegemine.

Sellest, mida me õppisime ja kes õpetasid
Meistrid Lall, Vels ja Aleksejev viisid meid valitud eriala aluste juurde – käsitöö algteadmised: kruupingil hööveldamine, lintsaag, viilid, puurid, treipink. Praktikatunnid olid esimese korruse puidu- ja metallitöö ruumides. Esimesed tööd olid taburetid, pildiraamid, riiulid. Kolmandal kursusel juba suuremad tööd. Kooli õppealajuhataja Kalev Jõela korraldas meie kursuse poistele erilise töö – valmistada võistlusklassi purjekas Tamula järvele. Jooniste uurimine, kere detailide lõikamine, lihvimine, mast ja poom. Kevadeks oli purjekas valmis ja kooli õuel ellingutel. 1954. aasta kevadpäikese säras sai Saturn oma värvid ja nime. Peagi oli purjekas Tamulal. Paar aastat hiljem, kui olime, kes edasi õppimas, kes sõjaväes, kes tööl, korraldati Tamulal vabariiklik purjevõistlus. Tamula olnud purjekaid täis.

Klassitunde andsid suurte teadmistega aineõpetajad, kes valmistasid meid ette tehnik-tehnoloogide erialaseks tööks ja andsid eluks vajaliku teadmiste pagasi. Füüsikaõpetaja Raimond Preem oli Tartu Riikliku Ülikooli teoreetilise füüsika vanemõpetaja, kes oli saadetud ülikoolist nn „puhkusele“ või „pagendusele“. Selline liikumine algas pärast kompartei 1950. aasta pleenumi otsuseid ideoloogilise nõrkuse väljajuurimiseks. Raimondi tundides, mis olid nagu huvitavad loengud, kuulasime vaikides, kes jõudis, see konspekteeris. Tundides ei teinud ta õpitu üle kontrolli. Ainult veerandi lõpuks, kui tuli välja panna hinded, kutsus õpilase ette, esitas mõne küsimuse. Kui teadsid midagi ja pisutki vastasid, said viie; kui püüdsid vähemalt vastata, said nelja. Mõne aasta pärast sai Raimond Tartusse tagasi ja õpetas füüsikakateedris juba dotsendina.

Adelaide ja Friedrich Haidak olid suurte teadmistega ja hingelt sündinud õpetajateks. Adelaide õpetas inglise keelt. Ta sai kohe aru, et meie inglise alusharidus oli vilets. Ei sundinud meid pikki tekste õppima, vaid nägi vaeva, et õpiksime õigesti hääldama, et saaksime aru kirja ja häälduse erinevustest. Friedrich oli elektrotehnika õpetaja. Ka tema teadis, mida meile on vaja. Algtõed: vatt, volt, alalis- ja vahelduvool. Elektrimootorid ja elektrijaam. Teadmised, mida vajasime ka teistes ainetes.

Meeldiv oli matemaatika tund. Õpetajaks ülikooli haridusega Theodor Kraav. Alustasime aritmeetika, geomeetria ja trigonomeetria kordamisega ja jätkasime meile tundmatu kõrgema matemaatikaga.

Järgneb.

 

Autor: ILMAR KUDU
Viimati muudetud: 11/09/2025 09:57:40