Valik septembrikuu lõpu sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

75 aastat rajoonide moodustamisest
75 aastat tagasi, 26. septembril 1950, viidi Eestis läbi radikaalne nõukogulik haldusreform: kaotati mõlemad varasemad haldusjaotused, nii vallad (248 tükki) kui ka maakonnad (11 tükki) ja asemele loodi 39 rajooni. Haldusreformi esimene etapp, külanõukogude moodustamine, oli tehtud juba viis aastat varem, 1945. aastal, mil Eesti aladel moodustati 637 külanõukogu, igas vallas tavaliselt kaks kuni viis tükki.

Selline kaheetapiline haldusreform võimaldas efektiivselt lahti saada Eesti Vabariigi pärandist: kõigepealt loodi uute üksustena külanõukogud, mis varustati nõukoguliku kaadriga, ja kui need olid mingil kombel juba tööle saadud, siis lammutati kogu kõrgemaseisev struktuur ehk vallad ja maakonnad, luues taas tühjale kohale rajoonid, mis taas komplekteeriti uue ja bolševikele ustava kaadriga. Edasine nõukogudeaegne haldusreform (kui mitte arvestada aasta kestnud kolme oblasti loomise katset 1952-53) seisnes külanõukogude/rajoonide ühendamises ja nendevahelisete piiride muutmises. Lõpptulemusena jäi 14 aasta pikkuse mitmekordse „solgutamise” tulemusena 1964. aastal alles 15 rajooni, mis panid (väikeste hilisemate piirimuudatustega) aluse praegusele 15 maakonnale.

Millegipärast otsustati üsnagi radikaalse 2017. aasta haldusreformi ajal (kui külanõukogudest „välja kasvanud” vallad liideti tüüpselt mitmekaupa uuteks valdadeks kokku), et 15 rajoonidest väljakasvanud maakonnad on „pühad lehmad” ja nende arvu ei tohi muuta. Sellega tagati, et järjepidevus muistsete maakondade ja praeguste vahel on õhkõrn ning maakondadevahelised piirid jooksevad enamikus suvalistest kohtadest, mis ei kattu sajandite vältel välja kujunenud looduslike ja hiljem ka kultuuriliste põlispiiridega.

Püha Liidu leping Võrumaa mõisaproua mahitusel
210 aastat tagasi, 26. septembril 1815, sõlmiti Venemaa, Austria ja Preisimaa vahel Püha Liidu leping, mis pidi tagama Viini kongressi järgse Euroopa maailmakorralduse säilimise ning rahu. Üks lepingu sõlmimise initsiaatoreid oli Venemaa keisrit tagatoas nõustanud Viitina mõisaproua Barbara Juliane von Kruedener – väidetakse, et ka lepingu nimi oli olnud tema idee. Kui tema osalus just linnalegend ei ole, on tegu tõenäoliselt maailma ajaloo olulisima lepinguga, mille sõlmimise taga on olnud eestimaalane. Hiljem liitusid Püha Liiduga ka paljud teised Euroopa riigid ning selle põhimõte säilis kindlalt kuni 19. sajandi keskpaigani, sh ka siis, kui näiteks leppega hiljem liitunud Prantsusmaa oli sellest liidust taas lahkunud.

Ning isegi 19. sajandi teisel poolel, mil Püha Liitu formaalselt enam ei eksisteerinud ja Preisimaa ning Austria pidasid maha olulise sõjagi (kus Königgrätzi lahingus 1866 sai Preisimaa olulise võidu ja ühendas saksa riigikesed seejärel enda ümber Austriat kõrvale jättes), jäi Püha Liidu põhimõtetega paikapandud rahu Euroopas püsima. Murendas seda lõpuks alles kaks asjaolu. Esiteks lahkhelid, mis tekkisid erinevate Euroopa riikide vahel, kui Balkanimaad hakkasid (suuresti Venemaa sõjalisel toel) sajanditepikkusest Türgi ülemvõimust vabanema ja teiseks Venemaa „semmimise” algus Prantsusmaaga (1894) ja Inglismaaga, mis viis Antanti moodustamiseni, Saksamaaga suhete halvenemiseni ning lõpuks 1914 (koosmõjus Balkani pingetega) verise ning laastava Esimese maailmasõjani. Ehk Püha Liidu leping hoidis Euroopa rahu täpselt 99 aastat.

200 aastat reisirongiliikluse algusest
200 aastat tagasi, 27. septembril 1825, avati Inglismaal Stocktoni ja Darlingtoni vahelisel 40 kilomeetri pikkusel raudteel maailma esimene regulaarne reisirongiliiklus. Kuna see reisimisliik osutus kiire ja mugavana üsna pea väga populaarseks, sai sealt alguse raudteede ehitamise ja uute reisiliinide avamise buum – algul Inglismaal, siis aga kogu maailmas. Muuseas maailma esimene raudtee Stockton-Darlingtoni vahel tee ei olnud, kuigi seda on tihti vääralt selleks ka peetud. Nimelt me ei tea üldse, milline oli maailma esimene raudtee ehk mida võiks selleks pidada. Ehk juba keskajal rajati mitmetes kaevandustes puidust vagonetiteid, millede rattaalused pinnad olid raudlattidega kaetud.

Mingil ajal 18. sajandil hakati selliseid puitrööpaid võimaluse korral siin-seal asendama täismetallist rööbasteega. Vagonette liigutati neil ka käsitsi või hobuveol kuni 19. sajandi algul hakati mõnes paigas kasutama selleks vagonetile tõstetud aurumasinat kui esimest auruvedurit. Richard Trevithick ehitas sellise valmis juba 1802. aastal. Teatav kommertsedu saatis alles John Blenkinsopi vedurit 1812-13; tõeliselt töökindla ja võimsa veduri ehitas aga alles George Stephenson 1825. aastal. Just Stephensoni valmistatud võimas auruvedur oli see, mis võimaldas 200 aastat tagasi avada Stockton-Darlingtoni raudteel mugava ja kiire regulaarse reisiliikluse.

Muuseas oli ka Stockton-Darlingtoni raudtee algselt ehitatud kaevandatud söe vedamiseks kaevandustest laevadele, reisiliiklus avati sellel algsest kasutamisest palju hiljem. Esimene spetsiaalselt reisiliikluseks (ja konkreetse kaevandusega mitte seotud kaubaliikluseks) mõeldud raudtee maailmas oli aga hoopiski Manchester-Liverpooli raudtee, millel avati liiklus viis aastat hiljem, 1830. aasta septembris. Eestisse jõudis rongiliiklus aga veel 40 aastat hiljem, kui 1870. aastal avati liiklus Paldiski-Tallinna-Peterburi raudteel.

485 aastat jesuiitide ordu sünnist
485 aastat tagasi, 27. septembril 1540, asutas Ignatius Loyola katoliku kiriku rüpes jesuiitide ordu. See oli üks katoliku kiriku vastus-käike reformatsioonile – soov teha kiriku ja Jeesuse õpetus rahvale senisest palju arusaadavamaks ja käepärasemaks. Muuhulgas asutasid jesuiidid palju haridusasutusi, sh ka siinkandis: jesuiitide kolleegiumid rajati nii Viniusesse, Riiga, Dünaburgi (praegune Daugavpils) kui ka Tartusse. Muuseas siinse kandi üks vanimaid ülikoole, 1579 asutatud Vilniuse ülikool ongi välja kasvanud jesuiitide kolleegiumist.

Tegelikult sai ka Tartu ülikool alguse jesuiitide kolleegiumist, mille jesuiidid Lõuna-Eesti mineku järel Poola kätte Jam Zapolski rahuga (1582) järgmisel, 1583. aastal asutasid. Jesuiitide kolleegium Tartus lõpetas küll tegevuse seoses Tartu vallutamisega rootslaste poolt 1601. aastal, kuid just neist maha jäänud hoone ja varade (sh raamatukogu) põhjal asutati 1632. aastal Tartus luterlik ülikool Academia Gustaviana. Kuna tollal ei tahtnud luterlik maailm katoliiklikest õppeasutustest midagi kuulda ja ka vastupidi (usurahu Mandri-Euroopaas fikseerinud Münsteri rahuleping sõlmiti alles 1648), siis rootsi ajal ja hiljem vaikiti Academia Gustaviana tuginemine varasemale jesuiitide kolleegiumile täielikult maha. Nii loeme me tänini Tartu ülikooli asutamisajaks Academia Gustaviana algust 1632. aastal, mitte jesuiitide kolleegiumi algust 1583. aastal.

85 aastat Teljeriikide paktist
85 aastat tagasi, 27. septembril 1940, sõlmiti Berliinis Saksamaa, Itaalia ja Jaapani vahel kolmikpakt, millega fikseeriti nende riikide sõjaline ja majanduslik liit. Hiljem liitusid sama paktiga veel Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria. Ajalookäsitlustes on Kolmikpakti sõlminud riike nimetatud ka Teljeriikideks. Käimasolevas Teises maailmasõjas tuli Teljeriikidel vastu võtta kaotus.

55 aastat Egiptuse läänelikumaks kujunemise algusest
55 aastat tagasi, 28. septembril 1970, sai Egiptuse president Abdel Nasser tõsise südameinfarkti ja suri. See kurb sündmus tähistas tegelikult üsna kiiret riigi poliitika muutumist: N. Liidu sõbralikust arengumaast läänesõbralikuks riigiks. Nasser oli võimu riigis võtnud 16 aastat varem, 1954 korraldatud riigipöördega, mil ta pani oma endise kaasvõitleja Muhammad Nagibi (kellega veelgi varem oli korraldatud „revolutsioon” ja kukutatud monarhia) koduaresti. Maailmakuulsaks sai Nasser kaks aasta hiljem 1956. aastal, kui ta N. Liidu mahitusel algatas Suessi kriisi, et „keerata kinni läänemaailma naftakraan”, teadvustamata, et läänemaailm suutis kiirkorras valmistada hulga supertankereid, millele polnud ümber Aafrika sõitmine probleem, ja mingit krahhi läänemaailma majanduses ei toimunudki. Muuseas suri Nasser täies elujõus ja kõigest 52-aastasena, mis viis paljud vaatlejad mõttele, et kas tegu oli ikkagi südameinfarktiga või siiski hoolikalt varjatud erioperatsiooniga, mille pikem siht oli muuta Egiptus kurjuse impeeriumi N. Liidu „kiiluveest” läänesõbralikuks riigiks.

Igatahes Nasseri surma järel uueks presidendiks saanud Anwar Sadat keeras riigi kursi aeglaselt ja rahumeelselt, kuid see-eest kindlalt läänemaailma sõbralikuks ja lõpetas lähedased suhted N. Liiduga. Kõige krooniks leppis ta (ikka USA eduka vahendustegevuse tulemina) ära oma varasema verivaenlase Iisraeliga ning 1978 sõlmiti kuulus Camp Davidi leping, mille tulemusena sai Egiptus tagasi ka Siinai poolsaare, mille ta vahepealsetes sõdades oli Iisraelile kaotanud. Sadatile oli au Egiptust juhtida 11 aastat – kuni islamäärmuslastest fanaatikud ta (juutidega ja läänemaailmaga heade suhete loomise eest) tapsid ja veel äärmiselt brutaalsel kombel. 1981. aastal avati avalikul sõjaväeparaadil granaadi- ja automaadituli tribüüni pihta, milles hukkus peale Sadati veel kümme inimest ning 28 sai vigastada.

Harukordse lennuõnnetuse aastapäev
85 aastat tagasi, 29. septembril 1940, toimus Austraalias ainulaadne õnneliku lõpuga lennuõnnetus, kus kaks lennukooli nr 2 Avro Ansonit põrkasid õhus kokku ning maandusid kokkukiilununa üheskoos. Selline ainulaadne õnnetus toimus Uus-Lõuna-Walesis Brocklesby kohal, kui treeninglennul kaotas üks Avro Anson teise lennuki silmist ning veidi aega hiljem lendas talle „kukile”, st rammis alumist lennukit ülevalt. Lennukid ei purunenud, kuid kiilusid üksteise külge tugevalt kinni. Kuna oli tõenäoline, et hetk hiljem siiski nad kas koos või ka siiski eraldununa alla kukuvad, katapulteerusid kiirelt mõlema lennuki navigaatorid ja alumise lennuki piloot.

Ülemise lennuki piloot aga avastas et suudab oma terveksjäänud juhtimisseadmetega kaht kokkukiilunud lennukit juhtida. Tema enda mootorid olid kokkupõrkel seiskunud, kuid alumise lennuki mootorid töötasid edasi. Nii otsustas ta selle monstrumi hädamaandada lähedalasuvale põllule, mis edukalt ka õnnestus. Muuseas parandati ülemise lennuki kahjustused pärast avariid ära ja see lennuk teenis õppelennukina veel aastaid. Alumine lennuk oli avariis rohkem vigastatud ja seda ei riskitud enam lendama saata – sellest sai maapealne õppevahend, mille põhjal tutvusid lennukooli nr 2 tulevased piloodid lennuki siseehitusega.

Kaua tehtud kaunikene
35 aastat tagasi, 29. septembril 1990, valmis lõplikult ja pühitseti sisse Washingtoni peakatedraal. Selle neogooti stiilis hiigelsuure kiriku ehitustööd olid alanud 1907 ja kestsid 93 aastat, kuna mitmed tegurid (1929. aasta majanduskriis, Teine maailmasõda) olid selle ehituse kas peatanud või selle tempot vähendanud. Kiriku ehitamisel oli eeskujuks võetud mitmed Euroopa parimad keskaegsed gooti peakatedraalid.

Valminud kirik sai sellisena toimida aga kõigest 21 aastat. 2011. aasta maavärin kahjustas seda märgatavalt ning kahjusid hinnati mõnekümnele miljonile dollarile. Suurem osa täid tehti ära vahetult pärast maavärinat ja lähiaastatel, kuid kõik vajalikud parandustööd saavad praeguse plaani kohaselt lõpetatud 2030. aastaks.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 02/10/2025 08:28:26