Vasakul Põlva mälestusmärk mõned aastad tagasi ja paremal tühi plats sellel nädalal.

Valitsus otsustas juba 2022. aastal teisaldada Eesti avalikust ruumist okupatsioonisümbolitega monumendid, kuid Põlva vallas alustati ühena viimastest punamonumentide mahavõtmist ja säilmete ümbermatmiseks väljakaevamist alles sügisel 2025. Eesti Sõjamuuseumi korraldamisel eemaldati septembri lõpus Teises maailmasõjas langenutele püstitatud monumendid Põlvast, Tilsist, Ahjalt ja Vastse-Kuustest. Monumentide juurest leitud säilmed maetakse ümber Rosma kalmistule ja sinna asetatakse ka vastav hauatähis. Monumendid ise viiakse sõjamuuseumisse. LõunaLehe selleteemalistele küsimustele vastas sõjamuuseumi arheoloog ja tööde peakorraldaja Arnold Unt.

Miks on nii, et punamonumentide kõrvaldamise ja sõjahaudade ümbermatmise põhimõttelised otsused tehti ära juba 2022. aastal, aga Põlvamaal Põlva vallas jõuti reaalse tööni alles sügisel 2025?
Jah, selle projekti pikkus tegelikult oligi niimoodi, et minu mäletamist järgi võeti valitsuse tasandil otsus vastu 2022. aastal. Siis me pool aastat tegime olemasolevate jõududega, seejärel tehti kolmeaastane projekt vastavate tööjõukuludega. Niimoodi saigi kalkuleeritud, et umbes selle ajaga jõuaksime ühele poole nende matmispaikadega, mis on ebasobivates kohtades. See ülepea ei puuduta kõiki sõdurite matmispaiku.

Nüüd me oleme lõpusirgel, aga ma arvan, et meil jäävad mõned jääktööd. Nii ta on, et esiteks on logistiline ülesanne: pead ajama kokku firmad, kellel on tehnika ja selleks ajaks aega. Siis oma meeskonna majutamine: tavaliselt on see kellelegi ikkagi mingi kaugema otsa töö või meretagune asi, siis kõik oleme kodust kaugel. Majutused, asjad ja kokkulepped. Ja teinekord tuleb ka jõuametkondadega koostööd teha, suhelda vähemalt.

Kui me oleme maetute säilmed ekshumeerinud, siis on järgmine küsimus, et tuleb viisakalt pakkida ja uuesti maha matta. Ehk siis tuleb valida koht, millisel kalmistul see matus saab olema. Samuti arvestada, et ümbermatmistega ei tekiks objekte arvuliselt juurde, vaid ikkagi on olnud taotlus, et see number jääks väiksemaks, et meil oleks vähem, millega edaspidi tegeleda heakorra ja muu sellise mõistes.

Et kolmeaastane projekt. Kas Põlva vald oli viimane koht või on teil kuskil veel tänavu sügisel töid ees?
Jah, oktoobrikuus on Saaremaal, see on praegu kindel. Mõningad asjad on veel, aga võib-olla ei tahaks enne tuututada – seltsimehed parteist KOOS juba ootaksid meie tulekut.

Arusaadav. Niisiis Põlva vald. Kus te väljakaevamisi tegite ja mida leidsite?
Põlva vallas oli meil, hakkame nüüd lugema, neli objekti. Põlva linn ise, endise parteimaja ees, praegune muusikakool. Huvitav, Võrus samamoodi muusikakool ning seal vist oli ka parteimaja ja komsomolikomitee. Siis Vastse-Kuuste park, siis Tilsi park ja Ahja park.

Meil ei ole praegu kõik lõpuni kokku loetud, ja täiesti arusaadavalt. Näiteks Põlvas olid osaliselt küll sõja lõpu niisugused võrdlemisi värsked ümbermatmised, kus kuskil lahinguväljal olnud maetud mehed oli saadud enam-vähem ühes tükis kokku ja enam-vähem ka ühekaupa kirstu pandud ... mõningate eranditega. Aga millalgi 1970ndate lõpus, ütleme niimoodi, et Vene pool on üritanud jätta mingisugust sellist pilti ja arusaamist, justkui see, mida me siin teeme, on midagi ainukordset, mida pole üldse kunagi varem tehtud. Tegelikult on Nõukogude okupatsiooni jooksul ühishaudade arvu vähendatud ja vähendatud.

Teatud puhkudel on tehtud ümbermatmisi nendest likvideeritavatest ühishaudadest ja monumendid on likvideeritud. Teinekord ei ole ümbermatmisega viitsitud eriti palju vaeva näha, nii et pooled või rohkemad mehed on maha jäetud. Ja on ka selliseid kohti, kus lihtsalt ongi tuldud öösel, lükatud monument auku ja paberi peal mehed ümber maetud.

Selliseid asju on Saaremaal välja tulnud, kuna seal on ikkagi väga tihe see asi ... Ja niimoodi on ka Põlvas: uue [monumendi] kujunduse tegemise ajal on sinna Peri poolt toodud ja üks ühishaud ümber maetud. Need me leidsime – eraldi kirstud, kus olid sellised suured, umbes nagu kasvuhoonekiled, tollane paksem plastmaterjal. Lihtsalt täis kuhjatud segamini luid, luudelasu. Sealt on isegi esmapilgul keeruline öelda, mitme inimesega võib tegu olla. Alles pakkija saab suuremate toruluude lugemise ja jagamisega mingisugusegi lähima tõepärase arvu. Tuvastavatest esemetest pole sellistel puhkudel mõtet rääkidagi, nii hilja. Nii palju aega hiljem siis on mingid profaanid mingisuguse augu lahti kakkunud ja sealt luid kirstu pildunud.

Rahvajutud räägivad, et Perile oli ka paar Saksa sõjaväelast maetud olnud, aga seda muidugi luude järgi enam keegi ei ütle, kes nad seal olid.

Ja teistes kohtades ... ka ei ole mul neid numbreid silma ees ja me ei ole ka lõpuni kokku lugenud, aga ütleme, et see sõjakomissariaatide loominguline matmine, mis peamiselt käis kirjutusmasina taga sõjakomissariaadi ruumis – aga nende nelja ühishaua peale oli lausa nimeliselt peaaegu poole tuhande jagu neid justkui juurde maetud. See arv tuleb kindlasti väiksem. See on tavapärane, et hiljem Venemaalt keskarhiivist saadud dokumentide alusel neid siis lähimasse kohta n-ö maeti ja maeti, aga füüsiliselt jäid need mehed sinna, kuhu nad sõja ajal jäid.

Kas need väljakaevamised pakkusid teile ka mingisuguseid üllatusi? See ilmselt polnud üllatus, et säilmeid oli märgatavalt vähem kui ametlikes paberites kirjas?
Jah, seda võis eeldada. Meil on vist ainult üks juhtum olnud, kus kirjas oli kuus inimest – justkui 1941. aasta Viljandi kaitsjad, kui vanu ajalehti lugeda –, aga pärast osutus, et Saksa sõjavangis tüüfusse surnud 244 punaarmeelase ühishaud. Et selliseid üllatusi jah ... pigem on vastupidiseid, et üldse kedagi ei ole. Nii et selles mõttes tavapärane.

Aga nüüd see, et ... miks me kolm aastat tagasi ei pannud oma tööde järjekorda tänaseni välja niimoodi kirja, et mida ja kus täpselt teeme. Eks me võtsime ikkagi ühe hooaja korraga, ja siis olid mingisugusedki eelistused, võib-olla meist tulenevad eelistused, kusagilt taheti kiiremini saada ära teisaldatud objekt. Selle järgi need valikud toimusid ja mõnes kohas asi ei käinud väga libedalt, võis lükkuda järgmisse aastasse. Et jooksvalt neid ülesandeid ja kohti omale tekitada, üsna geograafiliselt ka loomulikult. Et kui sa lähed Saaremaale, siis ilmselt on mõtet seal nii kaua olla, kuni kõik asjad saavad tehtud. Aga kui on mõni tehniliselt keeruline asi, et jääb päris lõpuotsa, vajas pikemalt mõlgutamist, kuidas üldse juurde pääseda ...

Ja nende Põlva valla omadega ju ka see, et keegi siin omaaegsetest parteilastest oli Eesti skulptoritele hea diili välja rääkinud. Erinevalt paljudest kohtadest, kus olid tüüpobeliskid – seeriatoodang, mis ilma suurema kärata teisaldati juba 2022. aastal ja pandi uus neutraalne plärakas asemele –, siis siin need olid autoritööd. Kus neid üldse hoiustada ja mis nendega edasi saab, see päris selge ei ole. Praegu nad on lihtsalt valvataval territooriumil.

Tahtsingi küsida, et kui tulla nüüd nende säilmete juurest monumentide juurde, siis milline on teie hinnang ja seisukoht Põlva valla omade suhtes? Kas teie sõjahaudade uurijana näete nendel ka kunstilist väärtust?
Noh, sõjahaudade uurijana ma ilmselt ei ole kunstilise väärtuse koha pealt pädev hinnangu andja, aga ma olen muinsuskaitsjana ka päris palju aastaid töötanud. Ütleme, et kõige nõrgem – lisaks ka juttude järgi pargipuu murdumise järel pooleks läinud ja hiljem kuidagimoodi kokku klapitatud – on Vastse-Kuuste hauatähis. See ei olnud juba algusest peale teab mis asi: pool monumendist koosnes kivilahmakast, kuhu olid sisse raiutud fiktiivsed nimed, millega ei ole midagi peale hakata. Nende lihtsalt suvaliselt kuskilt keskkomitee poolt antud nimede järgi ei ole meil siin Eestimaa pinna peal neid langenuid kusagil mälestada. Siis me jätkaksime seda valet, eks ole.

Aga Ahja ja Põlva ... Ahja oma on mõned väga kiitnud. Need on sellise mehe nagu skulptor Kalju Reiteli tööd. See Põlva oma, leinava emaga ... võib-olla oli natukene leierdatum motiiv.

Kas te teate, mis on selle monumendi rahvapärane nimi?
No ilmselt oli seal midagi alkoholiga pistmist (naerab – toim). Eks endal ka selline assotsiatsioon. Ema on jokkis pojaga hädas (tõsi, isegi ministrite suust on kostnud pilkav hüüdnimi „Ema joodikust pojaga” – toim).

Ahja on ka Reiteli tehtud. Minu meelest oli Orissaares ka Reitel. Orissaare monumendi pronksosa on pandud kalmistule uue haua peale. Kuigi, nojah, on niisugune suhteliselt abstraktne ka, justkui naise kuju või mis ta oli, pronksist.

Aga pikantne moment on siin, et kui te Fotisesse ehk rahvusarhiivi fotoarhiivi panete Kalju Reiteli nime sisse, siis leiate paar fotot Põlva monumendi avamisest. Ühel fotol on Kalju Reitel mikrofoni ees ja räägib midagi. Ja ümber seisavad: üks pioneer, isegi on kuskiltki õnnetu kätte saadud, tolleaegses veidras koolivormis, nagu töötunkedes, ning siis on hunnik neid
vene sõjaveterane oma kulinatega, raudhambulised, nagu ma neid kutsusin.

Aga selles mõttes on huvitav, et Kalju Reitel oli oma eelmises elus Luftwaffe (Saksa õhuvägi – toim) ööpommitaja. Et ta siis pidas kõnet nendele meestele, kellele ta ei olnud sõja ajal pommiga pihta saanud.

Kas ma saan õigesti aru, et praeguseks ongi Põlva maakonda nendest avalikest sõjahaudadest ja punamonumentidest alles jäänud ainult üks, Kanepi oma?
Tundub küll niimoodi. Kanepiga on jällegi see asi, et skulpturaalne osa on väga kvaliteetselt teostatud, maitsekas ja kõik. Kui me sealt mõningad tekstid ära kaotame, siis poleks sellel asjal häda midagi. Aga ainuke häda on see, et need, kes hindavad seda nüüd monumentaalskulptuuri või kunsti koha pealt, ei saa sellest aru, et põhimine ja kõike muud üles kaaluv argument on ebasobiv koht. Ja koht on ebasobiv. Aga jah, küsimus ongi selles, et on selline asi [hauaplatsi] peal, mida ei saa lihtsalt niisama kopaga pikali lükata ja kasti visata. Seal on vaja ka eelnevat mõttetööd ja kaalutlusi, et kuidas selle kiviga seal, mis mahus ja kuhu ja kuidas.

Aga muidu jah, peaks olema ära tehtud. Ahja oli ka selline koht, kuhu juba nõukogude ajal, ilmselt samas ajavahemikus, kui see Põlva-Peri teema oli, lisati säilmeid: Rasina mõisapargist ju ka likvideeriti nõukogude ühishaud 1970ndatel ja viidi leitud säilmed Ahjale. Et tol ajal aeti, jah, kohalikud sovhoosnikud siis sellist tööd tegema. Küla peal käis jutt, et keegi oli omale kellegi lõualuust kuldhambaid sikutanud. Rahvas taunis seda tegevust.

Muidugi peab ütlema, et isegi Eesti rahvastikuga piirkondades on meile üllatuseks ... seda ei olnud küll Põlvas, aga oli Vastse-Kuustes, kus mingisugused taibud tulevad välja ja hakkavad vastustama meie tegevust. Meil on mingites veidrates kohtades olnud, et tuleb mingi tädike: „Mida te siin teete?!” Ütlen: surnuid viime surnuaeda. „Kuidas te võite, nad olid esimesed pioneerid?” Kujutate ette, täiesti eesti kirikuline. Tuleb keegi eesti tädi ja on täiesti vapustatud, endast väljas. See on mõneti koomiline isegi. Aga tegelikult on see ikkagi hämmastav, et sa arvad, et mingites asjades meie, eestlased, justkui mõtleme enam-vähem sarnaselt, muidugi võib seal olla kõikumisi, aga ... aga on ikka väga huvitavaid inimesi ...

 

 

 

Autor: Küsis VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 11/10/2025 08:32:32