Hiljuti möödus 25 aastat võrukese Erki Noole võidust olümpiamängudel ja äsja ka veerandsada tema pidulikust vastuvõtmisest sünnilinnas. LõunaLeht avaldab sel puhul ajaloolisi fotosid ja meediateateid.

Võru linnavalitsuse pressiteade 11. oktoobril 2000:

Sünnilinn austab laupäeval olümpiavõitjat Erki Noolt. Laupäeval heisatakse Võrumaal maavanema korraldusega riigilipud ning Võru linnas Vabaduse väljakul toimub südapäeval olümpiavõitja Erki Noole austamistseremoonia. Võru maavanem ning linnapea korraldavad hiljem piduliku vastuvõtu.

Puhkpilliorkestri ning meeskoori lauluga avatakse täpselt keskpäeval olümpiavõitja Erki Noole auks tseremoonia, kus linna, maakonna, omavalitsuste ning Võrumaa organisatsioonide esindajad Võru päritolu olümpiasangarit austavad.

Veerand tundi varem võetakse Erki Nool maakonna piiril vastu ning tuuakse politsei eskordi saatel Vabaduse väljaku lähistele, kust edasi suundutakse rahvatantsijate saatel sündmuspaika.

Austamistseremoonial peetakse meeles ka Erki Noole ema, elukaaslast ning esimesi treenereid Võru Spordikooli päevilt. Pärast austusavalduste ärakuulamist ja kingituste vastuvõtmist tuleb Erki Nool rahva sekka, jagades varem väljakul ostetud fotodele autogramme ning vastates ka inimeste küsimustele.

Hiljem toimuvale maavanema ja linnapea vastuvõtule on palutud lisaks olümpiavõitjale ja tema omastele ka linnavalitsuse, maavalitsuse, omavalitsuste, spordiliidu, äriringkondade esindajad ning Noole esimesed treenerid.

Võru Linnavalitsus on otsustanud Erki Noole olümpiavõidu auks nimetada linna südames asuva pargi Olümpia pargiks, kuhu tulevikus on kavas lisaks Sydney suursaavutusele jäädvustada ka Võrumaa teise olümpiasangari Eduard Pütsepa 1924. aasta Pariisi olümpiavõit. Veel on linnavalitsus teinud volikogule ettepaneku anda Erki Noolele linna kõrgeim autasu – teenetemärk, ning on lubanud tasuda tema ema ostetud maja uue katusekatte kulud.

Maavalitsus kingib Erki Noolele Võrumaa nimel sepa taotud terasest mõõga, kuhu on jäädvustatud värsid rahvuseeposest „Kalevipoeg”. „Kuna ka „Kalevipoeg” on Kreutzwaldi sulest sündinud Võrus, siis leidsime, et oleks sümboolne Võrumaa teisele kangele mehele taoline kingitus teha” põhjendas Võru maavanema kohusetäitja Raul Tohv kingituse valikut.

URMAS PAIDRE
Võru Linnavalitsuse suhtekorraldaja

Kuhu jäi Olümpia park?
Erki Nool: „Siiani, kui ma kuskil käin, siis keegi Võru juurtega inimene tuleb ütlema „Noh, tere, võrukas!“”

28. septembril 2000. aastal hõiskab kogu Eesti rahvas. Võru verd kümnevõistleja Erki Nool on pingelises võistluses seljatanud konkurendid ja endale välja võidelnud kuldseima olümpiamedali. 14. oktoobri hilishommikul ootavad võrukesed spordikangelast koju.

Juba enne seda on rahva poolt jagatud võidurõõmus kuulutatud eri Eesti nurkadest, kuidas Erki Noole (toona 30-aastane) järgi nimetatakse tänavaid ja staadione. Ka Võru linn ei taha teistele alla jääda. Noole nime abil loodetakse „rattad käima” panna ka sahtlis ootavatel plaanidel.

„Võru linnavalitsus on otsustanud kesklinna pargi nimetada Erki Noole olümpiavõidu auks Olümpia pargiks, ning kuhu lisaks Sydney suursaavutusele jäädvustatakse ka Võrumaa teise olümpiasangari Eduard Pütsepa 1924. aasta Pariisi olümpiavõit. Park jääb avatuks kõikidele tulevastele Võrumaa suurtele maailmatasemel spordisaavutustele.

Veel on linnavalitsus teinud volikogule ettepaneku anda Erki Noolele linna kõrgeim autasu – teenetemärk, ning on lubanud tasuda tema ema ostetud maja uue katusekatte kulud,“ teatas linn avalikult.

Võru Vabaduse väljakul mängib puhkpilliorkester, rahvatantsijad saadavad olümpiasangarit, meeskoor avab autasustamistseremoonia. Lisaks võidumehele tänatakse tema ema Miina Noolt, elukaaslast, esimesi Võru treenereid. Nool jagab 300 fotole autogramme. Peale avalikku tseremooniat toimub vastuvõtt maavalitsuses. Maavalitsus kingib Võrumaa nimel Erki Noolele sepa taotud terasest mõõga, kuhu on jäädvustatud värsid rahvuseeposest „Kalevipoeg”.

Nool saab linna teenetemärgi ja ka ema maja katusevahetus ei ole vaid niisama välja hõigatud. „Jah, mingisugune toetus tema emale oli. Konkreetne ühekordne aktsioon, mis sai ka tookord tehtud,“ meenutas tollane linnapea ja hilisem linnavolikogu aseesimees Tõnu Jõgi 2015. aastal.

„Öeldi, et vahetame katuse ära, aga mingi summa ulatuses. Summa maksti ära. Laisa mehe mõttes, et käed taskus ootad, kuni katus ära vahetatakse, nii ei olnud,“ muheles Erki Nool LõunaLehele meenutades. „Mingi osa rahast pani ikka ise. Ei saa öelda, et ei saanud tehtud. Mõeldes tolle aja olusid ja finantsilist poolt, siis ta oli ikka kõva sõna.“

Kõige kulukam mõte on aga Olümpia park. Esialgu on välja hõigatud vaid Võidu väljaku ümbernimetamine, aga sellega ei oleks tollase linnavalitsuse hinnangul soovitud efekti saavutatud.

„Nimetus Olümpia park ei tohiks jääda pelgalt nimetuseks, vaid peaks väljenduma ka pargi üldises kujunduse stiilis, eelkõige muidugi väikevormides, pargirajatistes, valgustuses ja haljastuses. Olümpiasaavutusi tähistavaks elemendiks on kavas rajada temaatiline skulptuur, mille vorm selguks eraldi konkursil,“ seisis 2001. aasta veebruari linna teadaandes. See kannab pealkirja „Linn alustab Olümpia pargi rajamist“.

„Konkreetse projekteerimiseni asi ei jõudnud. Lihtsalt oli avalik diskussioon, kas üldse; kui, siis mida see peaks endast kujutama, mil viisil see peaks olümpiat ja sporti propageerima, mis on need elemendid seal. Sel tasemel diskussioon käis. See aeg osutus liiga lühikeseks, et oleks välja koorunud valdavalt toetatav lahendus. Teema jäi veel liiga tooreks, et selgelt anda projekteerijale lähteülesanne,“ selgitas Jõgi.

Arutamist tol ajal jagus, sest plaan oli ambitsioonikas ja linna eelarve piiratumgi kui tänapäeval. Hilisemalt on omavalitsused harjunud toetuma suuremates tegemistes Euroopa Liidu fondidele, 2000. aastal polnud Eesti veel aga euroliidu liigegi.

„Võib-olla see oligi üle jõu käiv ülesanne. Oleks tookord olnud vahendeid arhitektuurikonkurss korraldada ja sealt oleks tulnud mõni idee, mis oleks vaimustusse ajanud, oleks teine teema. Selliseid vahendeid ei olnud ja linna eelarvest suuri rahvusvahelisi arhitektuurikonkursse korraldama hakata ilma toetuseta on natuke priiskav, kui otse välja öelda,“ tõdeb Jõgi.

„See oli analoogne olukord, nagu praegu (2015 – toim) on kesklinna pargiga. Tõsi, kaasatud vahendite abil on küll tehtud ideekonkurss, aga see ei tähenda, et see peab olema täpselt teostatud, vaid põhimõte. Detailid tuleb ühiskonnas kokku leppida ja kui need kokkulepped on saavutatud, on see konkreetne ülesanne. Praegu on linnapea enam-vähem jõudnud teatud üldistele kokkulepetele, millele valdav osa inimesi on toetust avaldanud. Tollal olümpiapargiga nii kaugele ei jõutud,“ tõi Jõgi võrdluse.

Endine linnapea ütles, et juba pikalt pole enam kuulsate Võru sportlaste teemaliste rajatiste arutamist olnud. Raha tuleb ikkagi riigilt lipikuga ehk sihtotstarbeliselt, tõdeb ta.

„Eks tollal lubati igasuguseid asju. Tollel ajal see Olümpia pargi idee tuli minu olümpiavõiduga ja kaasnenud eufooriaga, siis läksid kõik asjad kokku. Tänasel päeval see inimestele nii oluline ei ole, mis on üsna loogiline. Võib-olla tuleks näiteks järgmistel olümpiamängudel keegi võrukas olümpiavõitjaks ja võetaks teemad üles,“ arvab ka Nool.

Olümpia pargi arendamise idee jõudis isegi Võru linna arengukavasse 2001-2005. Mis siis ikkagi ideele lõplikult saatuslikuks sai? „Järgmised linnavalitsused ei pidanud vajalikuks seda teemat edasi arendada. Mis meil muud ikka oli,“ nendib Jõgi.

6. novembril 2002 valis kohalike valimiste järgne uus Võru linnavolikogu 13 poolthäälega linnapeaks Ando Hageli. Linnavõim vahetus. 2006. aastal avati Võrus rekonstrueeritud Kesklinna park ‒ see kannabki sellist nime, aga ristitakse kohe rahvasuus Kivipargiks. 2008. aastal kerkis päevakorda ka idee Võru kuulsuste väljakust, kus suuri tegusid teinud võrukesi austataks nimeliste plaatidega, ja sellele ideele sooviti kahe volikogu kinnitust (2009. aastal olid taas kohalikud valimised), ent ka see idee jäi teostamata. 2015. aastal oli õhus Seminari väljaku ümberkujundamine linnasüdameks ‒ arhitektuurikonkursi võidutöös „Urban Gadget” aga polnud samuti Noolele ega olümpiale mingeid viiteid.

Sportlasi ja teisi suuri tegusid teinud võrukaid Noole meelest jagub, et sellist asja ka kunagi teostada. Aga ta leiab, et sellisel juhul peaks kindlasti olema rõhk eeltööl ja valik erinevate variantide vahel tuleks jätta linnarahvale otsustada.

Lugu ilmus LõunaLehes pisut teistsuguse pealkirjaga esmakordselt 2015. aastal ehk 15 aastat pärast Erki Noole olümpiavõitu.

 

Autor: LL
Viimati muudetud: 16/10/2025 09:27:50