9. oktoobril külastasin Tallinnas just seda Doloricet, kellest on kirjutatud ajakirjas Tiiu ja Inga Raitaril on raamat „Raudne Dolly”.

Mulle teatas mu vanem vend, et näed, on proua, kes palju mäletab elust Petseris enne 1944. aastat ja mäletab ka Võru peale imelist pääsemist Moero laevalt.

Kuna minule on mõlemad linnad väga tähtsad, siis meie vestlus telefoni teel läks ülipikaks ja ta kutsus külla. Ma ei plaaninud sel sügisel külastada Tallinnas kahte surnuaeda, Rahumäel ja Metsakalmistut, aga kui nii imeline inimene kutsus, siis ostsingi pileti, et sõita. Närveerisin sõidu pärast, öö jäi magamata, aga hommikul magasin sisse. Olid mõned minutid bussi väljumiseni, aga õnneks tuli hea sõber Anne, kes on taksodega „sina” peal. Palusin ja õnnestus jõuda ning pikk bussisõit oli imeline, sest kõrval istus üks tore proua, kes oli suhtlemisaldis. Ei märganudki, kui olime juba Tallinnas.

Mulle tuli vastu Dolorice töökaaslane, 77-aastane Riina, aga veidi aja pärast oligi Dolorice kohal.

Suur tänu Annele ja Riinale. Tuli meelde vanasõna: „Ära oma palju raha – oma palju sõpru”. Eriti tähtis meile mõlemile, sest Dolorice on 96-aastane, mina 83-ne. Endamisi imestasin, kuidas nii kõhn (kõigest 45 kg) inimene on nii optimistlik, sirge seljaga, väledalt juhatas trammile ja me kohtusime. Aitäh talle, et mind kutsus külla.

Meie vestlus kestis pea poole ööni, ikka teemadeks tema noorusaeg, Petseri tänavad, majad, tuttavad, koolid ja meie elu õnnetused. Me mõlemad olime 1944. aastal surmasuus. Dolorice uppumisohus, mina samal ajal, kui oli rinne, olin kaotatud, pea kaheaastane, laps. Ei teagi, kaua ma punases mantlis lamasin lennukite pommitamise all, aga edasi Tartu arst Paškov ütles vanematele, et suren, sest kahepoolne kopsupõletik sõja ajal oli ravimatu. Tänu Loojale me mõlemad elame.

Nüüd saime meenutada Petserit. Ta elas Vaksali tn 20, mina Tartu tn 47. Kodune keel oli Doloricel saksa keel, minul aga vanaema pärast vene keel. Ta mäletab neid inimesi, keda minagi teadsin, nagu Mildred Trahv, Aime Hirv, Niina Ploomipuu, ja muidugi mäletab kloostrit ja orge, mis ümbritsevad linna. Ma mäletan, et vanadel aegadel oli igal orul oma nimi. Meie maja taga oli Lai org ja tõesti lai, aga mitte nii lai kui Piusa org.

Peale meie kohtumist saan öelda, et meil on palju erinevusi, aga ka sarnasust. Mõlemad oleme suured närveerijad tuleviku pärast, noorte pärast, looduse pärast ja ka iga elatud päeva pärast.

Looja andis talle teravat mõistust, vaprust, julgust, kaastundlikkust, organiseerimisvõimet, siirust. Jääb ainult õppida minul ja kõigil meil, kes teame, et liikumises on elu ja et elu on võitlus – tuleb võidelda.

Kogu südamest soovin Doloricele, et kõik tema soovid täituksid; et tervis vastu peaks. Loodame, et kohtume ka Võrus. Usku, lootust, armastust ja tuhat tänu minu poolt!

***
„Viisteist suvist kokkutulekut”
Meenutusi ja fotosid Petseri II Keskkooli ajaloost ning vilistlaste kokkutulekutest aastatel 1998-2012, koostaja Undina Matteus, Võru, 2013.

„RAUDNE DOLLY – laevahukus ei huku, sõjatules ei põle”
22. september 1944 on Doloricele teiseks sünnipäevaks.

Ta on tänaseks ainus ellujäänu laatsaretlaevalt Moero, mis viis merepõhja kaks korda rohkem inimesi kui paljukõneldud Titanic ja kolm korda rohkem kui Estonia. Moero hukk on maailma kõigi aegade kõige süngemate laevakatastroofide edetabelis 9. kohal. Lõplikku arvu, palju inimesi laeval oli, ei tea keegi, ca 4000 reisijast pääses vaid 536, neist eestlasi 156.

Dolorice oli saatuslikule laevale astudes 15-aastane.

Kodutu orvuna läbi rinnete Eestisse tagasi jõudnud naise saatus on põnevam kui seiklusromaan.

Dolorice Raua mälestuste põhjal kirja pannud Inga Raitar, kirjastus Legend, 2019.

 

Autor: UNDINA MATTEUS
Viimati muudetud: 23/10/2025 08:49:27