Kes ja kuidas vastutab regionaalarengu eest?
Regionaalpoliitikale pandi alus üpris varakult – osadel hinnangutel juba 1920. aastatel Suurbritannias ja Saksamaal, kus regionaalset lähenemist kasutati loodusvarade efektiivsema kasutuse plaanimiseks. Tõsisem debatt regionaalpoliitika tõhususe üle sai alguse 1960. aastatel USAs koos aruteluga, kas toonane poliitiliselt motiveeritud ja valimisringkonnapõhine toetusfondide rakendamine (n-ö pork-barrel’ipoliitika) on ikka kõige tõhusam ja õiglasem viis avaliku raha kasutamiseks.

Piirkondade ühtlasemat arengut ja regionaalarengu tasakaalustamist on Eestiski peetud oluliseks riiklikuks eesmärgiks juba pikemat aega – nii kogu taasiseseisvumisjärgsel ajal kui ka enne seda –, kuid selle eest vastutuse võtmine kipub pahatihti hajuma. Kord on seda veeretatud regionaalarengu eest vastutavale ministrile ja tema juhitavale ministeeriumile, kord parasjagu võimul olevale valitsuskoalitsioonile või abstraktsemal kujul riigi poliitilistele otsustele. Kõik justkui nõustuvad, et selle küsimusega tuleb kindlalt tegeleda, aga ennekõike vastutab selle eest keegi teine kusagil mujal.

Sageli unustatakse ära, et regionaalareng ei saa olla vaid ühe ministeeriumi mure, vaid see peab olema läbiv teema kõikides valdkondades – majandusest hariduseni ja tervishoiust transpordini välja. Tulemused saavad tulla ainult siis, kui kõik poliitikakujundajad näevad tegutsemist (tasakaalustatuma) regionaalarengu hüvanguks olulisena osana oma igapäevasest tööst. Nagu orkestris, mis mängib muusikapala – ainult koos ja ühes taktis sama nooti järgides saab helidest äratuntav ja helilooja „kehtestatud“ meloodia, mitte pillimeeste suvaliselt mängitud nootide kakofoonia.

Selleks, et riigi eripoliitikad eri valdkondades toetaksid senisest enam Eesti piirkondade tasakaalustatud arengut, töötati juba enne regionaal- ja põllumajandusministeeriumi loomist regionaalarengu eest vastutavate osakondade eestvedamisel ja koostöös teiste ministeeriumitega 2021. aasta lõpuks välja regionaalse arengu tegevuskava ehk RETK.

RETKis on määratletud olulisemad piirkondadevahelist ebavõrdsust väljendavad regionaalse arengu juurprobleemid ning selles on koondatud eri ministeeriumite valitsemisaladest kokku olulisemad tegevused, mis peavad aitama seda ebavõrdsust leevendada. Ühtlasi on RETKis seatud raamistik regionaalse ebavõrdsuse ja selle ohjamistegevuste seireks. Nii kujutab RETK endast olulist tööriista riigi poliitikate nügimisel ühtlasema regionaalarengu heaks.

RETKi ühine elluviimine kõigi ministeeriumite koostöös on riigi regionaalselt tasakaalustatuma arenguni jõudmiseks ülimalt oluline. Ilma riigi eri valdkondade poliitikakujundajate ja elluviijate koordineeritud panuseta ning valmisolekuta liikuda valdkondlike ja regionaalpoliitika eesmärkide suunas üheaegselt on kestliku regionaalarengu saavutamine soovitud suunas ebatõenäoline.

Hiljuti valmis ministeeriumis seire- ehk vaheülevaade RETKi elluviimisest, milles hinnati viimaseid arenguid regionaalse arengu juurprobleemides ja suundumustes. Ühtlasi jälgiti seire käigus seda, kuidas on õnnestunud riikliku arengustrateegia „Eesti 2035“ sihtide poole liikumine regionaalses vaates. Samuti antakse seirearuandes ülevaate ministeeriumite eelmise aasta tegevustest RETKi rakendusplaani elluviimiseks ning tuuakse esile ettepanekud, kuidas eri ministeeriumid oma valdkondades saaksid paremini kaasa aidata piirkondade ühtlasemale arengule ja piirkondadevahelise ebavõrdsuse vähendamisele.

Regionaalse arengu probleemid on tugevalt juurdunud
Paraku näitavad RETKi seire käigus tuvastatud suundumused selgelt seda, et regionaalse arengu juurprobleemidena sõnastatud probleemid püsivad.

Hoolimata üksikutest soodsatest muutustest on Eesti piirkondade arenguerinevused endiselt sügavad ja laiapõhjalised ning pole märke, et oleksid päriselt realiseerumas eesmärgid, mis on seatud regionaalse tasakaalustatuse tagamiseks üleriigilises strateegias „Eesti 2035“ ja riigi teistes arengudokumentides.

Märkimisväärne piirkondadevaheline ebavõrdsus püsib ettevõtluse arengus ja konkurentsivõimes ning kõrgelt haritud ja kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavuses. Just need on ühed olulisemad tegurid, mis kujundavad piirkondlikku arengut ja konkurentsivõimet. Suurem piirkondlik ebavõrdsus on visa püsima ka inimeste sissetulekutes.

Eesti areng on tugevalt kaldu suuremate linnapiirkondade, eriti Tallinna suunas, samas kui äärealad jäävad arengus selgelt maha. Samas on ka Tartu linnapiirkonna areng vajalik Tallinna liigse tõmbejõu tasakaalustamiseks ja Lõuna-Eesti teiste piirkondade arengupotentsiaali kasvatamiseks. Jätkub ettevõtluse, töökohtade ning seeläbi ka tööjõu ja eelkõige nooremapoolse rahvastiku koondumine suurematesse linnapiirkondadesse. Haritud noorte väljavool vähem arenenud piirkondadest on kahjuks aina süvenev probleem, sest paljud piirkonnad ei suuda pakkuda noortele piisavalt atraktiivseid võimalusi eneseteostuseks ja karjääriks. Ühtlasi on suutmatus leida endale kodupiirkonnas rakendust nii noorte kui ka vanemate täisealiste puhul üks peamisi motivaatoreid Eestist välja rändamiseks.

Väljaspool suuremaid kasvukeskusi ei ole piirkonnad suutnud sammu pidada ja nendevahelised lõhed pole vähenenud. Kõige nähtavam on mahajäämus sotsiaalmajanduslikus arengus idapiiriäärsetes maakondades, kus lõhe pealinnaregiooniga püsib suur ja pigem lausa süveneb. Olukorra on nende piirkondade jaoks muutnud veelgi haavatavamaks Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja tõttu katkenud piiriülesed majandussuhted. Nii paistavad Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti silma eeskätt madalama sissetuleku, suurema tööpuuduse ja väiksema ettevõtlusaktiivsusega. Samuti on langenud neis piirkondades rahulolu kohalike teenuste kvaliteediga ja elukeskkonnaga. Mitme seirenäitaja taustal paistab suuremate arenguväljakutsetega piirkonnana välja Lääne-Eesti, eriti Hiiumaa, Saaremaa ja Läänemaa.

Ka kohalike omavalitsuste vähene finantsvõimekus ja -autonoomia on pärssinud piirkondlikku arendusvõimekust ja piirkondlikku arengut. Eesti omavalitsustel on OECD riikide võrdluses jätkuvalt üks madalamaid finantsautonoomiaid – meie omavalitsuste tulud sõltuvad suuremal määral riigi toetustest, samas kui kohalikke maksutulude osa on väiksem kui teistes OECD riikides. Paljud uuringud ja eri riikide kogemused aga näitavad, et sisuline detsentraliseerimine ja suurem finantsautonoomia suurendavad riigivalitsemise tõhusust ja avalike teenuse kvaliteeti ning on positiivses korrelatsioonis riikide SKT suurusega.

Sellegipoolest on mõnes arengunäitajas viimasel paaril aastal olnud ka rõõmustavamaid arenguid. Näiteks näitajates, mis hindavad inimeste tööjõus osalemise määra ning rahulolu kohaliku omavalitsuse arengu, teenuste ja elukeskkonnaga, on märke piirkondliku ebavõrdsuse vähenemisest. Samas on need muutused olnud veel liiga lühiajalised, et rääkida püsivamatest suundumustest piirkondlike arenguerinevuste vähenemisel. Kohati on aga ühtlustumise põhjuseks paraku olnud varem kõrgema rahuloluga piirkondades toimunud rahulolu langus.

Kuigi Euroopa liidu ühtekuuluvuspoliitika fondidest ja riigieelarvest rahastatavad toetusmeetmed on aidanud piirkondadevahelist ebavõrdsust kohati leevendada, vajavad need meetmed senisest täpsemat regionaalset sihitust.

RETKi seire käigus vaadeldud perioodil 2023–2024 on mitmes regionaalarengu juurprobleemiga seotud valdkonnas jõudnud toetusi ühe elaniku kohta rohkem Ida-Virumaale ja Kagu-Eestisse kui paremal arengujärjel olevasse Harju- ja Tartumaale. Samas on ka valdkondi – näiteks ühendusvõimaluste ja elutingimuste parandamine –, kus vähem toetusi on jõudnud kehvemal arengujärjel olevatesse piirkondadesse. Võrreldes varasema, RETKi-eelse ajaga pole siiski näha, et toetuste piirkondlik jaotus tervikuna oleks muutunud regionaalarengut märkimisväärselt tasakaalustavamaks, kuigi üksikute valdkondade puhul on seda märgata.

Kus peituvad lahendused?
Nagu leiavad ka RETKi seirearuande koostajad oma järeldustes, seisab lähitulevikku vaadates Eestil ees rida olulisi strateegilisi tegevussuundi, mis võivad avada uusi võimalusi riigi ruumiliselt tasakaalustatuma arengu suunas liikumiseks.

Suurtele arenguerinevustele vastu astumiseks on vaja kujundada jõuline valdkondadeülene poliitika pealinnastumise vastu seismiseks ning suurendada valdkonnakesksete arengueesmärkide kõrval ka selle poliitika mõju (tasakaalustatud) regionaalarengule. Eriti oluline on see RETKi seire tulemusi vaadates ettevõtluse arengu, hariduse, tööturu ja tervishoiu valdkonnas. Vaja on täpsustada poliitikaeesmärkide piirkondlikku mõõdet ning kujundada sekkumisi piirkondadele iseloomulikest vajadustest lähtuvalt.

Kuna pealinnapiirkond on teiste Eesti piirkondadega võrreldes selgelt konkurentsivõimelisem ning suudab erasektori rahastust paremini kaasata, peab riiklik rahastus, mis tugevdab Harjumaa positsiooni veelgi, olema väga selgelt põhjendatud – eriti olukorras, kus eesmärk on pidurdada pealinnastumist. Asustuse pealinnastumise trendile vastu seismine aitab pikas plaanis vähendada ka ühiskondlikke kogukulusid, mida koondumistrendi jätkumine endaga kaasa tooks. Tasakaalustatud regionaalpoliitika aitab selle kõige juures ka tagada, et eri valdkondade ressursse kasutatakse piirkonna tasandil otstarbekalt ning et eri valdkonnad ja haldustasandid võimestavad üksteise eesmärke, mitte ei tööta nendele vastu.

Parasjagu on koostamisel uus üleriigiline planeering „Eesti 2050“, mis peaks jõudma riigikogus kinnitamiseni 2026. aasta lõpuks ning milles lepitakse kokku riigi ruumilise arengu suunamise pikaajalises plaanis ja põhimõtetes. Planeeringu sisustamise kõrval on ülioluline luua sellele kindel koht riigi strateegiliste arengukavade ja riigieelarve kavandamise süsteemis ning tagada tõhusam mehhanism planeeringu üleriigiliseks elluviimiseks.

Nagu näeb ette ka uus üleriigilise planeeringu kavand, peitub üks riigi ruumiliselt ühtlasema arengu võtmeid investeeringute julgemas suunamises piirkondlikesse tõmbekeskustesse, läbi mille saavutatakse mitmekesisem ettevõtluskeskkond, uued töökohad ja teenused. Tõmbekeskuste tugevdamisest võidaksid ühtlasi ka nende tagamaaks olevad maapiirkonnad ja väikekeskused, mis kokkuvõttes aitab hoida mitmekülgset ja elujõulist asustust, piirkondade kultuurilist mitmekesisust ja vastupanuvõimet kriisidele. Sellisel arenguteel on potentsiaali anda tõuge üle Eesti ühtlasemaks regionaalarenguks, mis kohalikele elanikele tähendaks ligipääsu mitmekesisemale tööturule ning parematele teenustele ja vaba aja veetmise võimalustele.

ELi järgmise, 2028.–2034. aasta eelarveperioodi planeerimine on hoogu sisse saamas ning selle kaudu tehtavad valikud kujundavad olulisel määral Eesti arengusuundi järgmiseks kümnendiks. Selleks, et Euroopa liidu toetused panustaksid valdkondlike arengusihtide kõrval ka ühtlasemalt kõikide piirkondade arengusse, tuleb toetusmeetmeid kavandades arvestada senisest enam piirkondade vajaduste ja potentsiaaliga ning nende mõju tuleb teadlikumalt suunata regionaalarengu tasakaalustamisele. Olulist rolli täidavad siin kõik ministeeriumid, kes töötavad välja oma valdkonna toetusmeetmeid. Kesksed regionaalsed eesmärgid tuleb seada juba vahendite kavandamisel riigiplaanis ning kõigil ministeeriumitel tuleb leida oma toetusmeetmetes regionaal- ja põllumajandusministeeriumi kaasabil sobilikumad lahendused piirkondliku arengu hoogustamiseks.

Venemaa agressioonisõda Ukrainas ning sellest muutunud julgeolekuolukord seab eriti teravdatud tähelepanu alla idapiiriäärsed piirkonnad, mille arendamiseks tuleb kavandada ka täiendavaid ja sihitatud sekkumisi nii Euroopa Liidu kui ka riigieelarve toel. Et tagada ressursside võimalikult tõhus kasutus, kaardistatakse piirkondlikke arengutakistusi ja -vajadusi mitme rahvusvahelise uuringuprojekti ning Eesti-siseste analüüside toel. Uuringute tulemustest saavad olulised alused meetmete väljatöötamiseks ja elluviimiseks.

Paremate tulemuste saavutamiseks piirkondade arengus tuleb hoogustada eri valdkondi integreerivat arendustegevust ja koostööd ministeeriumite vahel ning kohalike omavalitsuste ja piirkondlike partneritega. Sellise koostöö üks näide on värskelt piloteeritud regionaalsete arengulepete mudel Kesk- ja Lõuna-Eesti regioonide ettevõtluskeskkonna arendamiseks. Väga oluline on jätkata sarnaseid lähenemisi, kus ministeeriumid, kohalikud omavalitsused, piirkondlikud arendusorganisatsioonid ja muud olulised partnerid kavandavad, viivad ellu ja rahastavad ühiselt arendustegevusi, mis suudavad tuua kaasa muutusi terve regiooni arengus.

Mitme ministeeriumi valitsemisalas on parasjagu käsil ka muid üleriigiliselt olulisi poliitilisi algatusi ja reforme – näiteks riiklik kutsehariduse reform või uue eluasemepoliitika kujundamine taskukohaste ja kvaliteetsete eluasemete tagamiseks –, mille kavandamisel ja elluviimisel ei tohi kuidagi mööda vaadata piirkondade ja üldisemalt tasakaalustatud regionaalarengu vajadustest. Sama põhimõte kehtib kindlasti ka regionaal- ja põllumajandusministeeriumi enda üleriigilise ühistranspordireformi puhul, mille põhieesmärk peab olema tagada inimestele head liikumisvõimalused võimalikult ühtlaselt üle kogu Eesti. Ühistranspordi kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamine väljaspool suuremaid keskusi on hädavajalik, et inimesed pääseksid paremini ligi eri piirkondades pakutavatele teenustele, seeläbi arendades elukeskkonda ja hoides elanikkonda nii piirkondlikes tõmbekeskustes kui ka väiksemates külades.

Üle Eesti piirkondliku arengupotentsiaali tõstmiseks on vaja suurendada kohalike omavalitsuste tulubaasi võimalusi ja finantsautonoomiat. Oleme juba rääkinud nii võimalikust päikeseparkide kohaliku kasu tasust kui ka sotsiaalse taristu arendustasust. Ka OECD uuringud on näidanud, et kohaliku tasandi suurem finantsautonoomia aitab suurendada riigivalitsemise tõhusust ja avalike teenuste kvaliteeti, aidates samal ajal vähendada regionaalseid erinevusi.

Selleks, et valdkondlike poliitikate mõju regionaalarengule paremini juhtida, on vaja tagada ka regionaalpoliitika mõju tõhus hindamine ja arvestamine ning selleks vajalikud abivahendid. Ministeerium on alustanud senise mõjuhindamise korralduse ja juhendite põhjalikku ülevaatust eesmärgiga muuta kogu protsess tõhusamaks ja kasutajasõbralikumaks. Muu hulgas on samal eesmärgil kutsutud ellu riigikantselei koosloome arengukiirendi programmi projekt, mis keskendub küll kitsamalt Euroopa liidu ühtekuuluvuspoliitika fondide meetmete regionaalse mõju paremale suunamisele, kuid otsib samas ka laiemalt võimalusi õigusaktide ja arengukavade regionaalse mõju hindamise ja suunamise tõhustamiseks.

Kuidas edasi?
RETKi seire kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi märgata on mõningaid edusamme piirkondliku ebavõrdsuse leevendamisel, jääb üldine areng jätkuvalt piirkonniti ebaühtlaseks. Suuremaks läbimurdeks on vaja jõuda selleni, et regionaalarenguga arvestamine muutuks sihipäraseks, läbivalt koordineeritud ja elementaarseks poliitikakujundamise tavaks kõigis poliitikavaldkondades ning regionaalarengu suunamisel kujuneks välja toimiv mitmetasandiline valitsemismudel. Ainult nii on võimalik tagada, et Eesti areng ei keskendu vaid Tallinna ümbrusse, vaid haarab kogu riiki. Tugev Eesti sünnib tugevate piirkondade koosmõjust.

Seetõttu tuleb RETKi seireülevaate järeldused võtta aluseks riigi valdkondlike poliitikate edasisel kujundamisel, sealhulgas valdkondlike arengukavade ja programmide täiendamisel ning nende tegevuste regionaalsete fookuste seadmisel.

Selleks, et tagada edaspidi RETKi kui olulise poliitikainstrumendi kasutamine valdkondlike poliitikate regionaalse mõju sihtimisel ja koordineerimisel, on plaanis kokku kutsuda ka ministeeriumiteülene töörühm või koostöökogu. Selle peamine ülesanne oleks ühiselt arutada valdkonnapoliitikate senist mõju (tasakaalustatud) regionaalsele arengule, tuvastada nende puudusi ning otsida puudustele lahendusi valdkondlike poliitikate oluliste arendusprotsesside ja meetmete regionaalse suunitluse hoolikama läbimõtlemise kaudu.

Artikkel ilmus algselt Maablogis. 

 

Autor: EEDI SEPP, regionaal- ja põllumajandusministeeriumi regionaalpoliitika osakonna nõunik, Maablogi
Viimati muudetud: 20/11/2025 07:36:53