Edole peafassaad. Foto: Mari-Anne Leht

Üleeile tähistas Läti Vabariik oma 107. sünnipäeva. See, mis 107 aastat tagasi lätlasi rõõmustas, ei pakkunud rõõmu sealsete mõisate omanikele ehk sakslastele, kes pidid oma hoolega rajatud kodudest peagi loobuma ja hiljem ka sünnimaast. Alljärgnev on lühike meenutus varasügisesest sõidust Kuramaa häärberitesse ja omaaegsetesse ordulinnustesse, mille on omanik või riik omanikuna korda teinud.

Kuramaa on lõunanaabrite neljast regioonist kõige mõisaterikkaim. Ivar Saki 2006. aastal ilmunud reisijuhi „Läti mõisad” andmetel on seal üle 150 mõisa ja kunagise linnuse. Külastasime neist kolme päeva jooksul kaheksat.

Meie grupi mõisatetuur septembri teisel poolel algas Kukšu mõisast, mille sünd ulatub 16. sajandi esimesse poolde ja elu jätkub majas käesolevalgi sajandil. 1999. aastast on mõisa omanik sakslane Daniel Jahn, ta ostis selle eelmise sajandi viimase omaniku pärijatelt, kellele mõis oli Läti taasiseseisvumise järel tagastatud.

Ruumid näevad nüüd välja samasugused nagu mõisa hiilgeajal, kuid selleks, et ammused haruldased maalingud taas kõigile nähtavaks saaksid, tuli seintelt eemaldada 11 kihti. Häärberi restaureerimisele kulus seitse aastat ja miljoneid, mille hulka omanik ei avalda. Väike see summa kahtlemata ei olnud, seda tunnistavad huvilistele avatud esimese korruse ruumid ja sinna ostetud hinnaline, ajastule sobiv mööbel.

„Praegu sellist mööblit enam osta ei jaksa, kuid 1990. aastate alguses sai Riiast tsaariaegset ampiirmööblit hankida. Sel ajal viidi seda palju ka Ameerikasse,” teab enam kui 30 aastat tagasi Saksamaalt Riiga kolinud Jahn, kelle sõnul pole tal tilkagi aristokraatlikku verd.

Kukšu häärberil on praeguse omanikuga vedanud ja häärberil vedas osaliselt ka eelmisel sajandil, sest pääses nii 1905. aasta mõisate rüüstamise lainest kui ka suurte sõdade laastamistööst. Nõukogude aeg jättis siiagi oma jäljed, kuid need on häärberist kõrvaldatud. Teisalt võis hoone pidev kasutamine päästa selle kokkukukkumisest.

Natsionaliseerimislaine järel oli hoones haigla, majandi kontor ja omavalitsuse keskus. „Kolhoosi esimehe kabinetist viisime tuhandeid tühje viinapudeleid ära. Vahepeal näidati mõisas ka rahvale filme. Saalis, kus inimesed istusid, rippus seinal Lenini pilt. Viimane on nüüd ühe WC seinal,” kõneles Jahn korrektses läti keeles.

Hoone korrashoidmiseks saab omanik tulu lisaks külastustasudele ka teisel korrusel ööbijatele mõeldud tubade üürimisest ning ettetellimisel pakutavatest lõuna- ja õhtusöökidest. Hea kokana tuntud Jahn ütles, et valmistab kõik road ise ja einestajatest häärberis puudust ei ole. Riia ja Kukšu vahe on 90 kilomeetrit.

Reisikaaslasele Lindale Võrumaalt jättis Kukšu niivõrd hea mulje, et ta plaanib sinna puhkama sõita: „Saan rahulikult renoveeritud ruumides taas kõndida, mõisa hotellitoas ööbida ja omaniku valmistatud gurmeetoitu nautida.”

Valdeki häärberiga käib kaasas kurb lähiminevik
enam kui teistega, sest selle traagika seostub lätlannast eelmise mõisaomanikuga.

Kandava linnakesest viie kilomeetri kaugusel asuva Valdeki mõisa peauksest tuli meile vastu eakas härrasmees Peteris Benjaminš, ütles esimesed laused inglise keeles ja läks giidi palvel üle läti keelele. Ta tuli Lätimaale sünnimaalt Kanadast 2002. aastal, praegu on härra 83-aastane.

Valdeki mõisal oli enne punaste tulekut kodumaal tuntud omanik, Läti ajakirjanduse kuninganna Emilija Benjamina. Abikaasa Antonsiga ostsid nad Valdeki 1931. aastal, kuhu jäi tegutsema peamiselt Antons. Ta lahkus siitilmast 1939. aastal.

Emilijal, kelle eestvõttel hakkas Lätis 1911. aastal ilmuma esimene lätikeelne ajaleht Jaunakas Zinas ja 1924. aastal ka ajakiri Atputa, ei olnud ei esimesest ega ka teisest abielust lapsi. Koos Antonsiga lapsendasid nad Emilija ühe õe poja ja panid talle uueks nimeks Juris Benjaminš.

Võõrvõim natsionaliseeris kogu nende kinnisvara ja saatis Emilija Siberisse, kus ta mõned päevad peale 60. sünnipäeva 1941. aastal suri. Jurisel õnnestus Lätist põgeneda, ta jõudis lõpuks Kanadasse. Peteris on üks Jurise kolmest lapsest.

„Maksin oma õele ja vennale nende osa tagastatud mõisast välja, sest hoonel peab üks omanik olema,” sõnas vanahärra, kes on Lätis elatud ajal jõudnud häärberis kümme ruumi korda teha. Mööblit on kõigile avatud ruumides napilt: mõni kapp, klaver ... Ühe ruumi seinal on maal Emilija Benjaminast, teisel on fotograafina tuntud Jurise fotode näitus.

Häärberis tekkis nukker tunne, justkui andnuks iga sein ja ese edasi sõnumeid kunagise omaniku kurbadest lõpuaastatest. Riigistamise järel oli häärberis näiteks majandikeskus, rahvamaja.

Peteris Benjaminš elavnes pargis: „Kui üks puu välja sureb, lasen kolm Kanadast pärit suhkruvahtrapuud asemele istuda.”

Ta loodab, et üks tema kolmest tütrest võtab häärberi millalgi üle, kuigi üks elab perega Kanadas, teine Austraalias ning vaid kolmas tütar on tulnud vanaisa sünnimaale.

„Valdeki mõis mõjus küll pargipuude keskel helgena, siiski oli selle kõrgete lagedega ruumides Emilija Benjamina ülekohtuse elulõpu tõttu nukker olla,” sõnas Linda.

Pelči mõis
paistab eemalt uhkena keset parki, kuid ümber häärberi kõndides tekkis tunne, et hoone ootab rahakat omanikku. Peauksel olevalt sildilt sai lugeda, et majas töötab raamatukogu. Silt ühe külgmise ukse juures andis teada sotsiaaltöötaja vastuvõtu aegadest. Kusagil oli ka kolmas silt – kõik need viitasid, et häärber kuulub omavalitsusele. Keldrikorruse akendest oli näha ammust spordiinventari.

Pelčis on mõis olnud juba 15. sajandi keskelt, praegune juugendlike sugemetega häärber pärineb 1903/1904. aastast ja ehitati von Lieveni suguvõsale. Tark Google annab teada, et häärberis oli vesi, vannituba ja kanalisatsioon ning esimese häärberina Kuramaal ka keskküte, kuigi ainult esimesel korrusel.

Kirjutatud on, et Pelči mõisa raamatukogu riiulid olid seina sisse ehitatud. Ju need on ikka alles, egas muidu majas raamatukogu siiani töötaks. Kuna oli laupäev, olid hoone kõik uksed suletud.

Natsionaliseerimise järel alustas majas millalgi tööd kool, mis on siit tükk aega tagasi välja kolinud. Viimase sõja ajal oli aastail 1944–1945 häärberis Saksa armeegrupi Nord staap.

Linda lausus, et tunnetas just Pelči häärberi juures erilist aurat: „Kui mul oleks palju-palju raha, ostaksin selle suurte puude varjus seisva väliselt korras mõisa.”

Jaunmoku häärber
on siiani nähtud lõunanaabrite häärberitest mu lemmik, mis jätab seljataha paljude lemmiku Rundale lossi, selle väikese Versailles.

On võimatu seletada, miks mõni koht ja hoone meeldib rohkem kui teine, isegi siis, kui see teine on säravam ja hinnatum. Jaunmoku ümbrus on rahustav, häärberi väikesed hubased kahhelahjudega ruumid mõjuvad koduselt. Õuest on põnev vaadata loendamatute korstnate ja viiludega katust. Veranda, kus istudes saab suunata silmad tiigile ja selle taga asuvale puuviljaaiale ...

Praegune häärber valmis 1901. aastal šotlasest Riia linnapeale George Armitsteadile jahilossiks. Maja fuajees olev hele kahhelahi on eriline: selles on 130 eri vaatega kahhelkivi, millel on enamasti nii Riia kui ka Jurmala ehitised. Kingitus linnapeale Riia 700. aastapäevaks linnavalitsuse ametnikelt. Külastamiseks on avatud väike saal, viis sisustatud tuba, ka tumeda kahhelahjuga kabinetti saab kiigata. Ülejäänud ruumides on hotellitoad, teisel korrusel loodusmuuseum.

Armitstead müüs Jaunmoku 1905. aastal ära, et võtta üle isa Rindzele mõis. Jaunmoku jõudis enne natsionaliseerimist olla veel mitme omaniku käes.

Läti iseseisvuse ajal oli majas laste sanatoorium. Sisse tunginud punavõim õpetas siin sõdureid, nõukogude ajal olid poed, korterid ja kontorid, kuid hoone korrashoidmiseks ei teinud keegi midagi. 1974. aastal võttis hoone hallata metsamajanduse ja -tööstuse ministeerium ning alustas hoonekompleksi kordategemist. Midagi sarnast toimus meil Sagadi mõisaga, mille Rakvere metsamajand korda tegi.

Siinsetest hoonetest on kõige enam hotellitube kunagises loomalaudas-tallis, kokku üle poolesaja voodikoha. Meil oli õnne ööbida ammuse loomalauda lakka ehitatud tubades kaks ööd järjest.

Teisel õhtul kõndisime toakaaslase Merlega tiigi teisel kaldal mõisaaegses puuviljaaias ja mõtisklesime, milline võis olla aed rohkem kui sada aastat tagasi. Tiigi ääres oleval pingil istudes jälgisime päikese loojumist häärberi vasaku nurga taha ning imetlesime häärberi tiigipoolset külge. Lummav ja unustamatu vaade jääb kauaks meelde.

Jaunmoku on nüüd nii turismiobjekt kui ka ööbimiskohtade pakkuja ning teenib sellega raha ka hoonete korrashoiuks.

Edole kindlusmõis ja teised ammused linnused
Edole teevad omanäoliseks linnusele omane asukoht ja ümbrus, kuid mõisapärased siseruumid.

Kuldiga linna lähedal asuv Edole ehitati 13. sajandil piiskopilinnuseks kõrge ja järsu kaldaga järve äärde, ümbritsetuna teistest külgedest sügavate kraavidega. Hoonesse pääseb järve kaldal kulgevat laia jalgrada mööda, mille teist poolt piirab hoone külgsein.

Kunagist piiskopilinnust on aastasadade jooksul ümber ehitatud, kuid ristkülikukujuline kinnine ja siiani maakivine õueala meenutab samuti linnuste aegu.

Huvilistele näidatavad teise korruse ruumid jäävad hoone vasakule küljele, paremal pool on kahe saaliga restoran. Enamik avatud ruumidest on eri tasapinnal, mis on märgiks eri aegadel tehtud ümberehitustest. Hoonet köetakse siiani ahjudega, neid on majas 22.

Giid Iveta sõnul on Edole suures saalis ja magamistoaks kujundatud toas filmitud stseene filmi „Sissi” ja meie sarja „Von Fock” tarvis.

Edole kuulus 16. sajandi teisest poolest natsionaliseerimiseni von Behride suguvõsale. Giid märkis, et 1905. aastal sai hoone kannatada hoopis Jelgavast Edolesse saadetud punaste rüüstajate käe läbi. Nõukogude perioodil oli hoones puuetega inimeste kodu.
Taasiseseisvumise järel oli hoone omavalitsuse käes, kuid 2007. aastal ostsid kindlusmõisa kaks lätlast. Mõni aeg hiljem jäi selle omanikuks neist üks, Kaspars Viškints, kes giidi sõnul on külastanud von Behri järeltulijaid Saksamaal ja uurinud Edole arhiivi.

Giid märkis ka, et kui varem olid Edole külastajatest hooajal ülekaalus leedulased, siis tänavu eestlased.

Dundaga, samuti 13. sajandil ordulinnuseks ehitatud, oli hiljem Dundaga mõisahärra elupaik. Kinnises, samuti maakividest hooviga majas pole suurt midagi vaadata: ühel pool asuvad üritusteks renditavad kordatehtud saalid, teisel pool hotellitoad. Meeldiva üllatusena näevad külastajad veidi ka keldrikorrust, kus asub kohalik turismipunkt.

Jaunpils, samuti Liivi ordu rajatud, ei tekitanud oma kitsa, ikka maakividest hoovi ning ajakohastatud siseruumidega kuigi palju positiivseid emotsioone.

Šlokenbeka kastellmõisa siseõu on avar, ümbritsetud igast küljest hoonete või müüriga. Õue pääseb, nagu linnusesse ikka, läbi massiivse värava. Siin on neid koguni kaks, teine on tagumisel küljel, sest kaugel ajal oli kõrval voolav ojake laevatatav ja kaupa oli lihtne laevale laadida.

Mõis, mille ruumidesse me pilku heita ei saanudki, sest seal on Läti maanteemuuseum, on tagasihoidlik ühekorruseline hoone ja võib jäädagi märkamatuks.

Nii Jaunpilsis kui ka Šlokenbekas oli teejuhiks kohalik giid.

Neid ning teisigi Läti mõisaid ja linnuseid uudistades on jäänud mulje, et lõunanaabrid on mineviku pärandi kordategemise eest tublisti hoolt kandnud. Korda tehtud kunagine linnus või mõis on aktiivses kasutuses: hoone näitamine ja selle loo jutustamine toob omanikule tulu korrahoiuks ning harib ühtlasi külastajaid.

„Mõisaid ja neist veelgi varem ehitatud linnuseid tasub vaadata, sest niisuguseid hooneid tänapäeval enam ehitata ja mõistagi on nad kenad,” ütles Linda lõpetuseks.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 20/11/2025 07:41:06