Valdur Ohakas valmistab kohvi sajanditevanuse Huti rehe all. Foto: erakogu

Ma ei tea täpselt, millal ta, Põhja-Eesti mees, Kütiorgu tuli või kust ta selle mõtte sai. Mäletan, et oli suvi, vahest 1970, kui kuulsin jutte, et üks kunstnik on Kütiorgu tulnud. No mis siis, on ennegi käinud – Jaan Vahtra, Erich Hallop, Ameerikas maailmakuulsaks saanud Eduard Rüga ... Aga see kunstnik kavatsevat siia jäädagi, ehitavat endale maja. See oli alles uudis. Kavatsesin ta üles otsida − elades ka ise Kütiorus, mis on linnulennult seitse kilomeetrit pikk, käänlev-väänlev ja mille läbimiseks kuluks pool suvepäeva.

Aga ta tuli ise mulle maanteel vastu – tundsin juba kaugelt kunstnikku: riided, habe, pikad juuksed, barett viltu peas. Küsis, kus siin lähim telefon on. Vastasin, et siin polegi, Loosi koolimajani on neli kilomeetrit, aga seal on juba uksed lukus, õpilased ja õpetajad läinud. On küll ka Sookülas, kolhoosi töökojas, aga ripub hääletult, sest mehaanikud heidavad ta alati vastu seina, kui jutule ei saa. Kunstnik sirutas teretuseks käe: olen Valdur Ohakas. Võtsin käe: „Ka Valdur ...“

Läksime kunstniku poole. Selgus, et oli endale maja ehitamas Kütioru raskemalt ligipääsetavas sopis. Saja aasta eest oli siin Huti talu, millest jäänud vaid lagunev rehealune. Pererahvas kolis Peipsi taha. Mälestus nendest aga jäi: seda lõiku Kütiorust tuntakse Hutioruna.

Ometi ei kadunud Huti pere jäljetult Venamaa avarusse. Teise maailmasõja ajal tõi sakslane Peipsi-tagused eestlased tagasi Eestisse. Kui 1946. aastal Tüütsmäe kooli läksin, oli seal ka Huti Koola. Ta teadis, et vanavanemad on tulnud Huti talust Võrumaalt. Jäigi Eestisse, abiellus Loosi noorikuga ja võttis endale naise perekonnanime Juhkam, kuna senine Oberwelthut oli teda ära tüüdanud.

Meie perekonnanimed olid pärisorjusest vabastamise järel mõisnikel antud ja tihti pilkeks. Oberwelthut tähendab eesti keeles „ülemvälikübar“.

Kunstnik Ohaka käes ei teinud imet üksnes pintsel, vaid ka kirves, saag ja peitel. Üksi ehitas ta kolmekorruselise „nõiamaja“: alumisest korrusest oli pool mäe sees, pool männipostidel – seal olid kelder ja köök –, teisel korrusel asusid külaliste tuba, raamatukogu ja laia aknaga ateljee, kolmas korrus oli magamistuba, kuigi voodeid seal polnud. Magamisriided olid põrandal, sealt võeti ja mindi käpuli sinna nurka, mis kellelegi meeldis. Laeks oli katuse sisepind – pikk mees seal püsti seista ei saanud. Ma ise seal kunagi ei ööbinud, kuna minu kodu on ka Kütiorus.

Peagi selgus, et olime mõlemad olnud Nõukogude vangilaagris, koguni mõlemad kuus aastat, kuid tema tosin aastat varem.

Märtsis 1944 läks Valdur Ohakas Saksa sõjaväkke, Eesti pataljoni. Septembris murdus rinne Sinimägedel, taganeti võideldes Tallinna poole, mida enam kaitsta ei õnnestunud. Kuskil Läänemaal sai ta haavata, kukkus maha ja kaotas teadvuse. Ärkas öösel, ümber vaid laibad, kuid jõudu andis teadmine, et kodu on lähedal. Tõusis teibale toetudes ja koperdas edasi ühe taluni, kus olid vaid vana naine ja kaks tütart. Haav puhastati ja seoti korralikult kinni. Järgmisel hommikul ütles Valdur, et läheb nüüd koju, mis on lähedal. Aga arvati teisiti: oled haavatu ja kõik teed on venelasi täis. Talle anti erariided, pandi vankrisse pikali ja kaeti heintega. Tüdrukud istusid kahele poole ja nii sõideti maanteele. Kahel korral pidasid venelased hobuse kinni, küsisid midagi. Tüdrukud vene keelt ei osanud, peale „netu“.

Teise peatamise järel pidasid tüdrukud ise hobuse metsatukas kinni ja ütlesid: „Anna andeks, me enam ei julge.“ Ohakas ronis vankrist, tänas ja lohutas tüdrukuid, et tema kodu on lähedal.

Edetoas istus ema laua taga ja – vestles Vene majoriga. „Imetlesin, kui kähku mu ema toibus,“ jutustas Ohakas ja lisas: „Ütles eesti keeles, et ahah, söök on köögis, ja jätkas pooleli jäänud juttu venelasega.“

Koju jääda Ohakas muidugi ei võinud, sest punaarmeele järgnes peagi NKVD. Tuli mõttele, et kõige kindlam koht on ülikool – gümnaasiumi tunnistus oli tal taskus. Ülikooliks nimetas ta Tartu Riiklikku Kunstiinstituuti.

Seal oli õppekavas ka sõjaline kasvatus. Ilmus punaarmee mundris polkovnik, endine Eesti ohvitser. Käratas: „Ühte viirgu paigale!“ Käsk täideti silmapilk. Polkovnik kraaksatas uuesti: „Valvel!“ Polkovnik kiitis: tore, sõja ajal sirgunud poisid. Ja kraaksatas jälle: „Vabalt!“ Rivi laskis jalad lõdvaks, aga neli-viis poissi tegid vasaku jalaga etteaste, nii et hoov kajas.

Polkovnik kiitis: „Tore, need mehed kolm sammu ette!“ Käsk täideti ja mõeldi: kurat, kuidas unustasin, et selline jalaaste on vaid Saksa sõjaväes. Aga polkovnik jätkas: „Mul aega teiega jännata pole, aga need mehed on saanud maailma parima sõjakooli ja hakkavad teiega rivi ja marssimist harjutama.“

Edaspidine Valdur Ohaka eluloost on üldsusele teada. Pöördun tagasi Kütiorgu.

Seal orupõhjas, kuhu autoga ligi ei pääse, ei elanud ta erakuna omaette nokitsedes. Kõigepealt pidi ta tutvuma ümbritseva looduse ja inimestega. Kui ma esimest korda temani jõudsin, teadis ta juba pikka teerada Holsta kaupluse juurde, tundis kalapüügiks Koloreino ja Jaanusjärve ning teadis, et kuulsa Hindrik Prantsu järeltulijad elavad edasi Tohkrikülas. Nende abiga oli ta saanud metsast majaehituse palgid ja veeretas need alla orgu, kuhu traktorgi ei söandanud sõita. Ja sellist kunstnikku imetles omakorda külarahvas. Ainult üks linnaproua imestas: kuidas ta kunstnik on, kui nii viletsalt riides käib.

Tegime Ohakaga hulga matku Loosi mõisasse, Kääbastepalu muistsetele kalmudele ja Puutliküla mahajäänud kiriku juurde, mille ikoone ta uuris.

Vahel olid kaasas ka mu noored sõbrad Tartust: Jaanus Paal, Kalle Eller, Peep Ilmet, Tõnn Sarv. Kõik nad peale Jaanuse pidasid end luuletajaks ja andsid oma masinakirjas värsse ka Ohakale. Too ütles hiljem, et seletagu ma oma sõpradele, et ka luule on kunst nagu maalimine, mis vajab õppimist. Tõesti, ühel neist ilmus isegi raamatus:
Luule olla töö pluss anne,
jama! See on tuule kanne.

Kunstnik Ohaka meelisaastaaeg oli suvi ja meelisvärv roheline. Ka seal sügavas Kütioru põhjas oli ta ümber kõik roheline, isegi Jaanusjärve peegelpind. Vaid pea kohal kõrgel laik taevasina.

Suve teisel poolel olid tal külas salk kunstikooli õpilasi Tallinnast. Need tegid tema juhatusel hoolega tööd. Nädala või paari jooksul oli igaühel nii palju maalitud, et nendega Tallinna bussile poleks mahtunud. Tuli sõita siis öise Pihkva-Tallinna rongiga Valga kaudu. Teed Husari jaama juhatasin mina. Vahepeatus tehti Noodaskülas, kus ka saun oli köetud. Maalid aga riputati Hinda talu edetarre ja külarahvas kutsuti vaatama.

Kütiorus oli Ohakal ka koduloomi: kaks ilusat koera ja eesel Ferdinant. Septembris tuli külla abikaasa Eetla Tallinnast. Kunstnik oli temagi, aga tegeles nüüd mehe toodangu müügiga Tallinnas. Isegi Jaapanisse jõudsid mõned Ohaka tööd! Kuidas see küll võimalik oli, sügaval nõukogude ajal?

Lahke emand oli Eetla. Aina küpsetas lõkkel pannkooke ning kostitas külamehi ja koolilapsi, keda ma küll elusat kunstnikku ja tema maale vaatama tõin. Sügise arenedes muutus kunstniku meel üha murelikumaks. Suud ei soojendanud isegi enam viin, mida me taoti maitsesime, aga mitte kunagi koos õpilastega.

Eesli tõi ta talveks Noodaskülla ja õpetas ka looma toitmise: kuiva heina, aedvilja ning päevas üks number Töörahva Elu ja üks sigaret, mille Ferdinant mõnuga kohe ära sõi. Pidi meenutama kauget kodumaad.

Kunstnikke olen tundnud hiljemgi, aga mitte sellist kui Valdur Ohakas. Eesleid mitte enam peale Ferdinandi. Loomaaias ma ei käi.

19. detsembril avatakse Võrumaa Muuseumis Valdur Ohaka 100. sünniaastapäevale pühendatud näitus „Valdur Ohakas. Nagu loodus lubab“.

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 18/12/2025 09:01:15