On metsatööde tippaeg, kuid metsaomanikel on mitmeid muresid, näiteks vääriselupaiku tagaselja määravad keskkonnaametnikud. Puidufirmadele jääb tooret vähemaks – riigikogu metsamajandajast liige toob välja kuus selle taga olevat põhjust.

Aasta algusega saabunud külma ja lumega algas metsas tõsine raiehooaeg. Nagu varem, tuli ka tänavu lumi külmumata pinnasele ja sellest tulenevalt on pehmema pinnasega metsas vaja esmalt kaasa aidata maapinna külmumise kiirenemisele.

Võrumaa metsaühistu tegevjuht Erki Sok selgitas, et sõltuvalt kohast on selleks kaks viisi: lume tallamine masinaga või sahaga lumekihi õhemaks lükkamine. Puude vahel ja väiksemal metsarajal on peamine tallamine.

Ta soovitas, et kellel vähegi võimalik, sellel tasub traktoriga tühjalt tee ja langi vahet sõita, alles siis hakata puid välja vedama. Kui tee on ette sõtkutud-külmetatud, siis ei katkesta ka väike sula pikemaid metsatöid.

Võrumaa erametsad on rohkem ikka pehmemal, kuid ka künklikul pinnasel. Soki sõnul ongi kõige keerulisem metsi majandada künklikul maastikul, sest kui künka otsas on pinnas kõva, siis lohus on pehme ja lisaks on seal sügav lumi.

Aastatega on metsas töötamise masinapark laienenud ning tänapäeval teeb enamikul lankidel esimesed jäljed harvester. Selle laiad rattad ei vaju nii kergesti pinnasesse ja lumme tekkinud laias jäljes hakkab ka maapind paremini külmuma. Lisaks jääb harvesteri töö käigus ka peenikest oksapuru või oksi raja tihendamiseks ja selle tulemusel saab metsamaterjali koondav traktor juba ideaalis kõval rajal liikuda.

Metsaühistu tegevjuht märkis, et maapind peab metsas töötamiseks olema külmunud muudelgi põhjustel: „Külmunud pinnas kaitseb puude juuri, pinnas ei saa kahjustada ja töid on kergem teha.”

Sok meenutas metsavahist isa räägitut sellest, kuidas varem langile teed tehti: „Esmase raja teinud metsamehed, lohistades viltides jalgu lumes langini. Seejärel sõidetud hobuse ja reega mitu korda langini ja alles siis lubatud traktor rajale ning lõpuks sai veomasinatega probleemideta üle soo langile metsamaterjali järele sõita.”

Nagu igaühel on probleeme, on neid ka metsaomanikel, näiteks heitlik ilm, mis alustatud raie pausile paneb, samuti muutuvad toorme hinnad. Omaette probleemiks on metsateatisele kehtestatud riigilõiv, mis tuleb tasuda ka siis, kui raieluba ei anta. Iga eraldis maksab 30 eurot.

„Võrumaa metsaühistul on üle 1500 metsaomanikust liikme, kes pooldavad metsa mõistlikku majandamist. Nende meelest peab omanik saama oma metsa vabalt kasutada ning metsa majandamine on maaelu üks loomulik osa,” rääkis Sok. Ta lisas, et elu on näidanud, et mõistlikult majandatud mets on terve ja sellises metsas on kõik looduse väärtused hoitud.

Metsaomanike teavitamine avastatud vääriselupaigast lonkab endiselt
Mõistlik metsamajandamine on Soki sõnul eeskätt omane kõigile maaomanikele, kes elavad kohapeal talus või on viimasega tugevalt seotud. „Metsa minnakse raiet tegema vajaduspõhiselt ja tulevikku vaadates. Iga raiutud puu asemele istutatakse uus puu, mille eest hoolitsetakse ja kasvatatakse ta suureks. Säilitatakse liigirohkust ja kõiki töid püütakse metsas teha loodust häirimata ja loodusesse jälgi jätmata,“ sõnas Erki Sok.

Ta tunnistas, et kahjuks on meil sagedased juhtumid, kus mõistlikult majandatud metsast on „avastatud“ mõne liigi elupaik ja moodustatud sellele sihtkaitsevöönd, mis tähendab, et omanikul on vööndi alal raie keelatud. „Mõistlik majandamine hakkab järjest enam olema karuteene maaomanikule. Paljud on juba kahetsenud, et õigel ajal rohkem raiet ei teinud, sest nüüd peab koduaknast vaatama, kuidas mets lihtsalt mädaneb,” edastas ta paljude metsaomanike pahameele.

Just viimastel aastatel on tehtud mitmeid elupaikade inventuure üle Eesti. Sok oletas, et avastatud elupaikade arvu ning nendest mõjutatud metsaomanike arvu ei kujuta keegi ette. „Eesmärgiks on ju võetud, et 30 protsenti peab olema kaitse all, ja selle nimel on tegutsetud. Kõik elupaigad on moodustatud nii Võrumaal kui mujal Eestis paraku maaomaniku seljataga ja omanik on saanud sellest teada alles siis, kui on hakanud raiet planeerima,” avaldas ta nördimust ametnike käitumise üle.

Ta märkis, et niisugust käitumist on põhjendatud mitmeti: puuduvad omaniku kontaktid, teavitamiseks ei ole seaduslikku alust jne. Need põhjendused ei ole veenvad.

„Eesti Erametsaliit on teinud ettepaneku lisada looduskaitse seadusesse punkt, et omanikke teavitatakse, kui mingi osa tema metsamaast läheb kaitse alla. See punkt isegi sinna lisati, kuid nüüd on see eelnõu sõnastusest kadunud,” rääkis Sok.

Võrumaa metsaühistu on korduvalt teavitamise teemal sõna võtnud ja kirjalikke pöördumisi teinud. „Kuidas loodusväärtusi saab kaitsta, kui omanik ei tea, milline loodusväärtus tema maal on ja kus see täpsemalt asub?“ küsis ta.

Läinud aastast hakati maaomanikele saatma e-kirjaga teavitusi sisuga, et midagi kuskilt on avastatud. „Omanik peab hakkama detektiiviks: kaardilt uurima, kus elupaik täpsemalt on, ja nuputama, kes seal elab ja mida need keerulised koodid tähendavad. Elupaikade piirid kaardil on tavaliselt väga kentsakate kujudega ega ühti looduslike piiridega,” kõneles metsaühistu tegevjuht.

Lagedad maatükid uuele ringile
Rainer Kuuba, kes ei kuulu metsaühistusse, on metsaomanikust väikeettevõtja, ta majandab oma metsa Vana-Roosas ja teeb mootorsaega raiet ka soovijatele. Harvesteri asemel tasub saega metsa minna siis, kui soovitakse vähe puid maha võtta.

Kuuba sõnas samuti, et külma maaga raiudes ei vigasta kasvama jäänud puude juuri, pehmel maal aga sõidavad masinad kasvavate puude juured katki ning sealt hakkab levima juurepess ehk juuremädanik. Viimane levib küll ka kändude kaudu, kuid kevadeks on nende pinnad kuivanud ega levita enam haigust.

Kuuba pooldab metsa püsivat majandamist: „Püsimajandamise juures võetakse maha kuivanud ja haiged puud ehk need, mis peagi nagunii jalalt kukuksid. Väike osa võetakse vajadusel ka terveid puid, kuid vanade puude all kasvavad noored jäetakse alles. Sellise raie järel näeb mets loomulikuna, mida ei saa öelda lageraie korral, kust omaniku mitu järeltulevat põlve ei saa metsast korralikku tulu.”

Ta lisas, et püsivalt hooldatud metsas on puid eri liikidest ja eri vanuses ning selline mets on tugevale tuulele ja tormile vastupidavam.

Kuuba nägemus metsade seisust Eestis ei ole kõige optimistlikum: „Meil on alates 1990ndate keskelt raiumiste tagajärjel nii riigi kui ka paljudes erametsades suur osa raieküpsest metsast maha võetud ning selle asemel on 20–30-aastased lehtpuude noorendikud või raiesmikud.”

Vana mets on Riigimetsa Majandamise Keskusele kuuluvatel kaitsealadel ja väikese pindalaga erametsades, eelkõige neis, kus omanik elab kohapeal.

„Kõige nukram seis on seal, kus kaugel elanud omanik müüs millalgi metsamaa firmale, kes raius sealt välja, niipalju kui sai. Kuna sealt vähemalt 20 aastat enam tulu ei saa, müüvad nüüd firmad neid tükke, et ei peaks maamaksu tasuma,” rääkis Kuuba ja lisas, et enamasti ostavad selliseid metsamaatükke viimaste seisust teadlikud inimesed.

Ta märkis, et siiani toimunud kohati metsiku raie tagajärjena on metsatööstustel juba nüüd puidunappus käes, sest korralikku, raiutavat puud metsades napib.

Riigikogulane: toorme nappuse taga kuus põhjust
Riigikogu liige Anti Allas majandab koos õega vanematelt päranduseks saadud väikest metsamaad Rõuges, kust nad on raiunud ehituseks vajalikku puud ja metsakuiva kütteks. Kahe hektari raieõiguse müüs ta kolm aastat tagasi ja pärast seda hakkas ala taasmetsastama, sinna on istutatud kuuski, mände ja kaski.

Allase sõnul on Eestis metsandusega seotud kaks äärmust. Esiteks suurfirmad, kes on huvitatud rohkest puidust, mille nõudlus maailmas aina kasvab. Teisalt on meil kohati liiga agaralt käituvad looduskaitsjad. Nad on tekitanud olukorra, kus kogu aeg on keegi barrikaadidel ja süüdistab teist. Vastastikune usalduse puudumine on pannud osa riigi palgal olevaid keskkonnakaitsjaid väga kummaliselt käituma. Viimased ei oma tihti sidet maaga ja ammugi ei oska nad näha põliselanikes koostööpartnereid. See on suur viga ja töötab vastu keskkonnakaitsjate eesmärkidele. Ta küsis, et kuidas muidu on tema ja paljude teiste metsa tekkinud vääriselupaigad, mida nüüd üha rangema kaitse kategooriasse saab kanda.

Allas märkis, et toormenappuse taga on erinevad põhjused: „Meil ületab puidutöötlemise võimekus toorme pakkujate võimekuse. Aastaid tagasi investeeriti tootmisvõimsustesse lootusega, et ida poolt saab rohkem tooret. Kuni täiemahulise sõjani Ukrainas puitu ida poolt ka toodi, kuid sõja algusest on kraanid kinni.”

Teisena nimetas ta Soome ja Rootsi töötlejate tegevust. „Tundub, et nad tegelevad omamoodi turu kaitsega, kus koduturul hinna mõistlikus piires hoidmisega ostetakse viimane osa vajaminevast puidust mujalt sisse, mis kergitab sisseostetavates maades hinda,” leidis riigikogulasest metsamajandaja.

Kolmandana tõi Allas välja kaitstava metsaga seotu. Eesti kuulub Euroopa riikide seas rangelt kaitstavate metsade osakaalu poolest esimesse poolde. Riigimetsades on nende pindala viimase 15 aasta jooksul suurenenud ligikaudu 137 000 hektarilt peaaegu 352 400 hektarini, eelkõige küpsete metsade arvelt.

Viimasel kümnendil on palju majandusmetsa langenud välja harjutusväljade ja taristuobjektide rajamise tagajärjel ning teise osa sellest on võtnud esimeste alade kompensatsioonialad.

Viiendana tõi Allas välja majandusmetsade väga ebaühtlase vanuse.

Allas sõnul on viimasel paaril aastakümnel intensiivne raie olnud eelkõige erametsades: „Eestis on viimastel aastatel raiutud aastas 10–12 miljonit tihumeetrit, kusjuures meil on üks miljon hektarit riigimetsa ja veidi üle miljoni hektari erametsa. Riigimetsad on meie metsade parem pool nii puidu hulgalt kui ka kvaliteedilt.”

Ta täpsustas, et viimastel aastatel on riigimetsast raiutud kolm ja pool kuni neli miljonit tihumeetrit, erametsadest on raiutud pea kaks korda rohkem. Selge, et niisuguses mahus n-ö raiepidu erametsades jätkuda ei saa ning lähikümnendi lõpus langeb aastane raiemaht, ehk on seitse-kaheksa miljonit tihumeetrit veel jõukohane.

Eelnev tähendab, et kõigile tootmisettevõtetele senises mahus puitu tulevikus ei jätku. Allase sõnul peab riik otsustama, et eelisjärjekorras saavad riigimetsast tooret firmad, kus väärindatakse seda enam ja seal on ka enam töökohti. „Hea näide on puidufirma Barrus, kus suurendatakse ühe kuupmeetri ümarpuidu väärtust kaheksa korda,” lisas ta.

Võrumaa puidutööstus on kahjuks osaliselt löögi alla, sest palju majandusmetsa on erinevatel põhjustel läinud käibest välja. „Tulevikus peab Kagu-Eesti saama Ida-Virumaaga sarnase õiglase ülemineku fondi toetuse osaliselt karmistunud keskkonnatingimuste tõttu, et puidufirmad saaksid väärtusahelas ülespoole liikuda,” pakkus ta.

Allas lubas riigikogus tegutseda selle nimel, et väiksel pindalal võiks ka Natura aladel, nagu Haanja looduspark, lubada kohalikul elanikul teha lageraiet kuni hektaril. Eriti mõistlik on see kuusemetsas. Ta lausus, et kui kohalikul elanikul pannakse mets väga range kaitse alla, tuleb see õiglaselt kompenseerida.

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 16/01/2026 08:01:00