Valik veebruarikuu keskpaiga sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Elektronarvuti juubel?
13. veebruari 2026 peetakse kokkuleppeliselt üldkasutatava programmeeritava digitaalse elektronarvuti 80 aasta juubeliks. Nimelt teatas USA kaitseministeerium 13. veebruaril 1946, et on saanud valmis maailma esimese elektronlampidel põhineva digitaalse arvuti ENIAC. Digitaalarvutit vajati kaheks asjaks. Esmalt suurtükkide lasketabelite arvutamiseks, mille koostamine oli varem äärmiselt aja- ja ressursimahukas tegevus ning millesse olid sageli hõlmatud sajad ja vahel isegi tuhanded mehaaniliste korrutus- ja jagamismasinatega opereerivad näitsikud, kes olid koondatud saalidesse. Ja teiseks – tuumarelvaga seotud keerukatesse arvutustesse, kuna Manhattani projekt oli näidanud, et tuumapommiga seotu vajab väga mahukaid arvutusi.

ENIAC kaalus 27 tonni ja võttis enda alla suure saali, sisaldades kokku ligi 18 000 elektronlampi ja võttes võimsust 150 kilovatti. Arvuti valmistamise entusiastideks olid John Mauchly ja Presper Eckert, kuid esmast kasutust leidis ENIAC hoopiski mitte suurtükitabelite tarbeks. Kui sellise arvuti olemasolust sai teada matemaatik John von Neumann, kes töötas parajasti termotuuma- ehk vesinikupommi projekti kallal, tegi ENIAC oma esimesed suuremad arvutuses vesinikupommi tarbeks, sest see oli tollases Külmas sõjas USA kaitseministeeriumi kindel esmane prioriteet.

ENIAC oli pea pidevas töös kuni 1955. aastani, mil olid loodud juba uuemad ja kiiremad arvutid ning ENIAC lammutati, osa selle plokke on mitmetes muuseumites säilitatud tänaseni.

Kokkuleppeliseks võib programmeeritava digitaalise elektronarvuti 80 aasta juubelit pidada aga neljal põhjusel. Esiteks ei kasutanud ENIAC mitte kaasajal IT-maailmas levinud kahend-, vaid kümnendsüsteemi ning kümne erineva numbri hoidmiseks lampidega (mis on oma olemuselt „kahes olekus ehk digitaalne ventiil”) olid selles loodud eriskeemid. Teiseks oli ENIAC töös juba varem (kindlasti juba 1945. aastal) ning 13. veebruaril 1946 lihtsalt teavitati sellise arvuti olemaolust avalikkust – et suurendada USA prestiiži maailmas. Kolmandaks oli Inglise luure loonud Saksa šifrite murdmiseks elektronlampidel põhineva kiire arvuti Colossus juba 1943. aastal, kuid seda fakti hoiti tollal veel vägagi saladuses.

Ning neljandaks oli ENIAC oma päris algses (1945.-46. aasta) konfiguratsioonis programmeeritav vaid tingimuslikult – arvuti mälus hoiti ainult andmeid, mitte aga programme (käske), mis on üks oluline (elektron)arvuti tunnus. Klassikaliselt programmeritavaks, kus arvuti mälus hoitakse ka programmi, ehitati ENIAC ümber alles 1948. aastal John von Neumanni näpunäidete kohaselt, keda alates sellest peetakse kaasaegse programmeritavate digiarvutite üheks „esiisaks”. Muuseas toona (1948. aastal) tema poolt maailma esmakordselt rakendatud tava, kus arvuti mälus olevad väärtused saab jagada kas andmeteks või programmiks, nimetatakse arvutiteaduses tänini von Neumanni arhitektuuriks ning see on kaasaegsete digiarvutite (digiprotsessortehnika) üks nurgakive praeguseni.

60 aastat „25 kirjast”
60 aastat tagasi, 14. veebruaril 1966, koostati N. Liidus nn „25 kiri“, milles 25 N. Liidu tuntud teadlast, kirjanikku ja kunstnikku palusid uuel riigijuhil Leonid Brežnevil mitte rehabiliteerida Stalinit, st jätta Stalini ja tema käitumise kohta tehtud hukkamõistvad otsused (peamiselt partei 20. ja 22. kongressil tehtud) selliseks, nagu need olid tehtud eelmise riigijuhi Nikita Hruštšovi ajal.

Ligi kaks kuud N. Liidu liidripostil olnud Brežnev jättis ametlikult kirjale vastamata – sellele ei reageeritud mitte kuidagi ning kirja ametlikult ka ei avaldatud. Küll levis kirja sisu N. Liidu tippintelligentsi seas käest kätte ning kuu aega hiljem, 25. märtsil 1966 lisandus sellele veel nn „13 kiri“, kus 13 täiendavat tuntud teaduse ja kultuuritegelast saatsid Brežnevile veel ühe kirja 25 kirja toetuseks samal teemal. On raske hinnata, kui palju ja kas üldse „25 kiri“ koos „13 kirjaga“ muutis või kujundas Brežnevi ajastu N. Liidu poliitikat. Igatahes Stalinit ei rehabiliteeritud ja ta jäeti N. Liidu ajaloo edasistes käsitlustes suuresti endiselt negatiivseks tegelaseks, kellega ta jäi kuni N. Liidu eksistentsi lõpuni (v.a. Juri Andropovi lühike ametiaeg 1982-84). Küll aga lõppes järsult Hruštšovi ajal alanud selge N. Liidu ühiskonna destaliniseerimisprotsess – õigemini see oli vaikselt lõppenud juba seoses Brežnevi korraldatud „paleepöördega“ 1964 ning tema saamisega N. Liidu uueks liidriks. St uusi täiendavaid stalinismi ja Stalinit hukkamõistvaid otsuseid Brežnevi ajal enam ei tehtud, aga olemasolevad jäeti nii, nagu nad olid tehtud, st tagasipööramata. Ka mingeid olulisi sanktsioone ei 25 kirja ega 13 kirja autorite vastu ei korraldatud, püüti seda ebameeldivat teemat lihtsalt vältida.

On väga raske hinnata, kas ilma nende kahe märgukirjata oleks niimoodi N. Liidus läinud või olid siiski ka Brežnevil plaanid Stalinit mingil määral ka ametlikult rehabiliteerida, kuid vastuseis N. Liidu intelligentsi poolt pani teda neid plaane ümber mängima.

Algas sakslaste väljasaatmine Poolast
80 aastat tagasi, 14. veebruaril 1946, algas Poolas massiline sakslaste väljasaatmine Saksamaale, mis kestis kokku mõni aasta ja milles pidi oma kodu maha jätma umbes 3,5 miljonit sakslast. Tegu polnud poolakate enda initsiatiiviga – kogu Ida-Euroopa puhastamist sakslastest oli nõudnud Stalin ning see oli ühe teemana olnud arutlused ka 1945. aasta kevadel toimunud Potsdami konverentsil. Iseäranis valus oli see teema aga just Poola jaoks, sest Stalin andis sõjajärgsele Poolale (vastutasuks idapoolsete alade kaotamise eest) kaks kolmandikku Preisimaast, kogu Pommerimaa ja kogu Sileesia, st uus Poola laienes nii kirdes kui ka läänes suurtel aladel varem pea täielikult sakslastega asustatud aladele.

Enne sõda elas neil aladel kokku umbes 10 miljonit sakslast, kellest hinnanguliselt ligikaudu kolmandik (umbes 3,5 miljonit) polnud põgenenud Punaarmee eest Läände, vaid olid jäänud oma kodudesse, kust nad nüüd sunniti lahkuma. Kohati toimus see väljasaatmine vägagi brutaalselt, st paljude ohvrite arvuga. Kui suur oli hukkunute arv, pole tänini täpselt teada, sest erinevates allikates käibivad erinevad arvud ning tavaliselt on needki toodud kogu Ida-Euroopa kohta tervikuna, st koos Tšehhoslovakkiast deporteeritud sudeedisakslastega ning Rumeeniast, Ungarist ja Jugoslaaviast väljaaetud sakslastega. Kokku Ida-Euroopa kohta on eri allikates hinnatud, et 1945-49 väldanud sakslaste sundväljasaatmiste käigus hukkus umbes pool kuni kaks miljonit inimest – ehk Poola kohta paarsada tuhat kohe kindlasti kui mitte enam.

Igatahes jahendas selline sakslaste sundväljasaatmine tunduvalt Poola ja Saksamaa suhteid, sh ka 1950.-80. aastate Poola ja Ida-Saksamaa omavahelisi suhteid, kellest mõlemad olid ju sisuliselt N. Liidu „vasallriigid”, st paiknesid N. Liidu mõjusfääris siinpool Raudset eesriiet. Muuseas polnud Poola kuni 1980. aastate lõpuni kindel, et Stalini poolt talle lubatud ja antud lõunapoolne osa Preisimaast, Pommerimaa ja Sileesia kui varasemad sajandeid Saksamaa aladeks olnud territooriumid siiski Poolale jäävad. Teatav kindlus saabus alles siis, kui koos Saksamaa ühinemisega 1990. aastal sõlmiti spetsiaalne Saksa-Poola leping, mille kohaselt jääb 1945 paika pandud Oder-Neisse (Nysa) jõgede joont järgiv uus Poola-Saksa piir samasse paika ka edaspidi, st Saksamaa ei nõua neid maid enam Poolalt tagasi vastavalt 1975. aastal Helsingis allakirjutatud Euroopa Julgeolekukonverentsi lõppotsuses fikseeritud põhimõtetele.

Hrustšov mõistis kongressil Stalini hukka
70 aastat tagasi, 14. veebruaril 1956, algas N. Liidu pealinnas Moskvas NLKP 20. kongress. Tegu oli esimese parteikongressiga peale Stalini surma ja kestis see kokku 12 päeva kuni 25. veebruarini, kokku oli kutsutud 1349 delegaati üle kogu N. Liidu. Kongressi peasündmuseks oli kahtlemata tollase parteijuhi Nikita Hrustšovi kõne kongressi viimasel päeval, kus ta mõistis hukka Jossif Stalini isikukultuse ja valitsemismeetodid. Alates sellest kõnest paigutati varem iidoli staatusse tõstetud Stalin N. Liidus lähema mõne aasta jooksul põlu alla ja sellise põlu alla, et tema nimi püüti eemaldada kõikjalt, kust see vähegi õnnestus, sh tehti ümber ka mitmed filmid ja kirjutati ümber mitmed raamatud.

Kuna Stalini kultus oli N. Liidus tollal ülisuur, hoiti selle kõne teksti (esialgu) salajas, aga teave selle kohta levis kulutulena, sest 1349 delegaati olid kõik seda ju kuulnud ja viisid sõnumi üsna koheselt edasi laiadesse massidesse. Ühes Stalini põlu alla panekuga ja tema isikukultuse lõpuga leevendati N. Liidus mõnevõrra diktatuurirežiimi – näiteks lubati valdavatel enamikel väljasaadetutel (sh Eestist 1941. ja 1949. aastatel küüditatutel) naasta kaas kodumaale, leevendati varem kehtinud rangeid karistusi ja veidi lubati ka seni pea olematut välissuhtlust (1957 korraldati Moskvas nt Noorsoo- ja Üliõpilasfastival). Samas leevendati režiimi ainult teatud piirini – nõukogude võimu ülemuslikkus ja Lenini ideed jäid endiselt au sisse ning igasugune kriitika nende suhtes jäi endiselt lubamatuks. Aga ikkagi oli see Eesti jaoks hädavajalik samm, elu liikus veidigi tagasi rohkem normaalsuse poole, kuigi mitte päris tagasi.

150 aastat telefoni leiutamisest
Äsja oli „traadi kaudu heli edastamisel“ auväärne 150 aasta juubel. Nimelt viis Alexander Graham Bell 14. veebruaril 1876 USA Patendiametisse sisse taotluse „meetodile ja aparaadile hääle ja muu heli edastamiseks telegraafi teel”. Faktiliselt oli tegu telefoni leiutamisega seotud patendiga ning vastav USA patent anti talle välja kolme nädala pärast, 7. märtsil 1876, millele järgnes telefoni plahvatuslik levik algul USAs, üsna pea aga kogu maailmas. Olukorra teeb keerukamaks aga asjaolu, et samal päeval viis samasse patendiametisse telefoni kohta tehtava patenditaotluse sisse ka Elisha Gray. Kuna Belli taotlus oli väidetavalt esitatud kaks tundi (sic!) Gray omast varem, siis anti patent välja Bellile, mitte aga Grayle.

Hilisemad uuringud ja patenditaotluste võrdlused on siiski näidanud, et vägagi tõenäoliselt oli tegu Belli ja patendiameti omavahelise kokkumänguga ning arvatavasti on Bell nii mitmeidki detaile lubamatult kopeerinud Gray patenditaotluse pealt. Gray tollased protestid lükati küll tagasi ja patent jäi jõusse, hiljem aga ei suudetud enam tagasi pöörata fakti, et Bell suutis telefoni kui kommertstoote viia kiiresti masslevikusse.

Kekkonen sai Soome presidendiks
70 aastat tagasi, 15. veebruaril 1956 valiti Urho Kaleva Kekkonen napi häälteenamisega (151:149) Karl August Fagerholmi ees Soome presidendiks. Sellele ametikohale jäi Kekkonen 25 aastaks, kuni 1981. aastani – toona polnud Soomes seadust, mis oleks piisanud, mitu ametiaega järjest võib president oma kohal olla. Eesti vaates on muutunud legendaarseks tema 1964. aasta visiit Eestisse koos eestikeelse kõne pidamisega Tartu ülikoolis ja suuraringiga Kääriku suusarajal.

Kas ja kui palju oli Soome 1956. aasta presidendivalimistel mõjutusi N. Liidu poolt, on raske hinnata. Otseseid valimisvõltsinguid vast ei esinenud, kuid psühholoogiline surve oli tugev ning kardetavasti paljud soomlased mõistsid, et jääda endiselt üsna suure vabadusega iseseisvaks rahvusriigiks on võimalik vaid N. Liidu toetusega presidendi valimise korral. Ehk minu hinnangul tegid soomlased selle karmi valiku oma peas.

Pool sajandit Kamaze
50 aastat tagasi, 16. veebruaril 1976 sõitis N. Liitu Tatarimaale Naberežnõe Tšelnõ linna ehitatud Kama autotehase konveierilt maha esimene veoauto KAMAZ-5320, mida see tehas valmistama hakkas. Uut autotehast hakati ehitama seitse aastat varem, 1969. aastal. Tehast aitasid N. Liidul ehitada ja varustasid sisseseadega mitu Saksa, Prantsuse ja USA firmat, kuid KAMAZ polnud otseselt mitte ühegi Lääne auto koopia, pigem võeti sealt üle sobivaid konstruktiivseid lahendusi, sobitades need Venemaa ränkade tingimuste tarbeks. Tehase esialgne võimsus oli paarkümmend tuhat veoautot aastas, kuid 1980. aastatel suurendati tootmisvõimsust ligi saja tuhande autoni aastas.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 19/02/2026 08:48:21