Erineva suurusega koduaia omanikest usinamad on juba ühte-teist peenrale külvanud ning kasvuhoonesse istutamiseks sirguvad tomati- ja isegi kurgitaimed kellel kus. Enda ja lähedaste tarbeks köögiviljade kasvatajad on seda meelt, et oma aias tuleb kõike mahedalt kasvatada.

„Meil on juba ammusest nõukogude ajast vanematelt kaasa saadud harjumus oma aialapil kartulit ja kõiki juurvilju ja maitserohelist kasvatada, samuti kurki ja tomateid kasvuhoones. Pisikesel põllulapil, mille korrashoidmiseks jõud üle käib, on mõnus askeldada, lisaks värske õhu käes olemine,” rääkis Sirle, kes elab oma majas Roosikul Antsla vallas.

Tema sõnul väetavad nad väikest põllumaad juba pikemat aega kanakakaleotisega. Aastakümneid tagasi, kui laudas oli veel lehm, sai põllumaa virtsa. Nüüd on laudas vaid kanad.

Sirle märkis, et mullu vähendasid nad veidi kartulimaad, sest igal kevadel on saaki üle jäänud. „Läinud sügisel oli ka meil kartulisaak varasemate kordadega võrreldes väiksem, nii et tänavu kevadel ei ole midagi üle,” sõnas ta.

Kas ja kui palju rahalist võitu juurviljade ja kartuli kasvatamine annab, ei ole pere kunagi arvestanud. „Olulisem on, et me teame, et osa lauale jõudvast toidust on keemiavabalt kasvatatud. Maakohas elades on tähtis, et keldrist oleks alati ühte-teist vajalikku võtta, sest see tekitab turvatunde ning ei pea iga kord mõne vajamineva juurika pärast poodi sõitma. Lapsed saavad samuti meilt puhta kartuli ja juurviljad,” tõi ta välja eelised.

Antsla valla teises otsas, Urvaste seltsimaja lähedal Ala-Kõlli põlistalus elav agronoomiharidusega Mariina Kõller on samuti kogu teadliku elu olnud aiapidaja ning teinud oma aiasaadustest erinevaid hoidiseid, moosidest-mahladest marineeritud toodeteni. Sellist aastat, kus ta ei ole midagi kasvatanud, perenaine ei mäletagi.

„Meil on maja all korralik kelder, kus hoiame kogu talvevaru kartulitest-porganditest hoidisteni. Kriisiajal saab seal varjuda ja riiulitelt midagi suhu pista,” rääkis perenaine ja lisas, et ohu korral tuleb vaid diivan keldrisse viia.

Ta kasvatab kõik oma ja lähisugulaste peredele lauale jõudvatest juurikatest ja marjadest mahedalt, vaid kaalikas ja kapsas ei kasva siin mahedalt hästi ja neid ta enam ei kasvatagi.

Ala-Kõllil on juba varajane kartul mulda pandud: kuus mugulat kasvuhoonesse ja 40 mugulat aiamaale katteloori alla. Tomatitaimed sirguvad, kuid külm ei lase neid veel kasvuhoonesse istutada.
Perenaise sõnul ta rahaliselt ei võida, kuid saab vastu head emotsioonid aiamaal ja kasvuhoones töötades ning muidugi puhtad toiduained.

Urvaste seltsimajas vahetavad naised siiani taimi ja mõtteid selle üle, milline porgandi ja muu köögivilja sort on parem, ning isegi eakamad urvestelannad kasvatavad õige pisut midagi.

„Kui on oma maa, peab seda nii palju, kui on jaksu, kasutama. Eestis ringi sõites on näha palju söötis maalappe, mida on kurb vaadata,” sõnas Kõller. Ta lisas, et nõukogude ajal elanud inimestel on omale aiasaaduste kasvatamine justkui geenides, kuid paljud praegused noored enam aiasaaduste kasvatamisest ei hooli.

Ka linlased kasvatavad köögivilja
Mõistagi võimaluste piires. Kellel eramu ümber pisike maatükike, saab vaid üks-kaks peenrajuppi teha. Kellel on suvila koos aiamaaga näiteks mõnes Võru suvilapiirkonnas või aiamaaga maakodu, saavad pea kogu köögiviljade talvevaru soovi korral sealt.

Evel on Võrus oma maja, kuid maalapike selle ümber on jäänud väikeseks, sellel ja muudelgi põhjustel kasvatab ta seal vaid kurki, sibulat, salatit ja tilli.
Ammusest ajast on aias õunapuud, mustsõstrapõõsad ja rabarber. Mustsõstralehed on vajalikud kurkide hapendamiseks.

„Külvan kurgiseemned lavasse siis, kui ilm on juba soe, millalgi maikuus. Sellel ajal on muru juba esimest korda niidetud ja saan niite panna kurgilavatsi põhja, selle peale laotan komposti ja viimase peale panen kurgiseemned, sest seemne juured tahavad sooja. Lavatsile tõmban vajadusel katteloori peale,” tutvustas Eve enda kurkide kasvatamise viisi.

Veel tosin aastat tagasi kasvatas ta kõiki köögivilju, kuid siis olud muutusid ning lisandusid ka teised tegemised ja seetõttu vähendas ta köögiviljanduse pea miinimumini.

Pensionipõlve pidav Ester elab kortermajas Võrus, kuid tal on ühes linna ümbritsevas suvilapiirkonnas oma aialapike, millel on ka pisike suvemaja. „Tomatitaimed on praegu korteri aknalaual, kurgitaimed kasvavad toas potis,” sõnas Ester, kes kasvatab avamaal kõike, mida saab toidulauale panna, maitserohelisest kartuliteni.

„Kui olen suvel aias, saan osa lõunatoiduks vajalikku peenralt või kasvuhoonest ega pea turule sõitma,” sõnas ta ning lisas, et kasvatab kõike mahedalt. Väetisena kasutab ta juba pikemat aega hobusesõnnikut, mida ostab tuttavalt hobitalunikult.

Ester on rehkendanud, et oma aiamaal kasvatamisega võidab veidi ka rahaliselt. Mullu marineeris ta kurke poolesajasse 750 grammi mahutavasse purki ja neid kurke jagus kevadeni nii temale kui ka laste perele. Üks 750 grammi ringis marineeritud kurgi purk maksab poes juba üle kolme euro.

Marjad ja õunad on ka omast käest ja nende saagist saab sügisel päris palju mahla teha.

Aiamaa omanikuna nimetas ta teise kasuliku asjana värskes õhus askeldamist, olgu selleks siis peenarde rohimine või murulapi niitmine, sest õues pikemalt viibida on tervisele kasulik.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 30/04/2026 08:29:15