Ahelavarii Tallinnas Gonsiori tänaval. Foto: erakogu

Mida arvata olukorrast, kus teie auto satub 280 kilomeetri kaugusel avariisse ning kaob tükiks ajaks justkui digiriigi rägastikesse – nii et omanikuna ei saa te midagi teha ja riigiametitelt tuleb vaid robotvastuseid? Täpselt nii juhtus äsja ühe kagueestlasega.

Läinud nädalal teatati ametlikest kanalitest järgmist: 20. aprillil kell 8.28 juhtus liiklusõnnetus Tallinnas Gonsiori tn 21 juures, kus 64-aastane naine sõitis sõiduautoga Toyota Auris tagant otsa ees liikunud sõiduautole Renault Megane, mida juhtis 34-aastane naine. Kokkupõrke tagajärjel paiskus Renault vastu ees olnud sõiduautot Nissan Qashqai, mida juhtis 34-aastane naine. Nissan paiskus saadud löögist omakorda vastu sõiduautot Toyota Corolla, mida juhtis 32-aastane naine. Renault’ juht ja Toyota Corolla kaassõitja, 35-aastane naine, toimetati haiglasse.

Nimetatud Renault kuulus ja kuulub kagueestlasele, Sangaste Safari eestvedajale, Võrumaalt pärit Rein Orule (59) ning auto roolis oli tema tütar, kes avariis õnneks tõsisemalt viga ei saanud. Küll aga sai avarii järel viga Rein Oru usk Eesti digiriiki.

„SÜSTEEMNE LÕKS: Eesti digiriik on „lukus”?” kirjutas Org läinud teisipäeval sotsiaalmeedias.

„Soovin jagada oma absurdset kogemust seoses eilse ahelavariiga Tallinnas Gonsiori tänaval. Minu auto viidi Rahumäe politseiparklasse. Omanikuna elan ma Sangastes ja sattusin situatsiooni, kus süsteem on muudetud kodaniku jaoks täiesti läbipääsmatuks,” alustas ta kirjeldust.

Oru sõnul valitses telefoniliinidel surnud ring: politsei- ja piirivalveameti kodulehel puudub jaoskonna infonumber. Palutakse helistada riigiinfo telefonil 1247. Sealt aga vastatakse mehe sõnul külma rahuga: „Meie ei ole politseinikud ja me ei tea menetlustest midagi.”

Riigiinfo soovitusel saatis Org digiallkirjastatud avalduse aadressile ppa@politsei.ee. Sellele järgnes vaid automaatvastus, et kiri on kätte saadud, ning seejärel valitses täielik haudvaikus. Keegi ei vastanud, keegi ei helistanud.

Ühtlasi valitses läinud teisipäeval ka infosulg e-toimikus: kuna avarii oli alles esmaspäeval, ei näidanud e-toimik veel menetlejat. Seega oli auto omanikul võimatu teada saada, kelle poole üldse pöörduda.

„Parkla töötaja on viisakas, kuid tema käed on seotud – ta ei tohi autot väljastada ilma menetleja loata. Menetlejat aga „ei ole olemas” või ei ole võimalik teda tuvastada,” kirjeldas mees patiseisu parklas.

„Tulemus? Auto seisab tasulises parklas, kulud muudkui jooksevad, omanik on infosulus teises Eesti otsas ja riigistruktuurid on ehitanud enda ümber bürokraatliku müüri, millest läbi ei pääse. Kas tõesti on 2026. aastal ainus lahendus sõita Sangastest Tallinnasse „ustele koputama”, lootuses leida elus inimene, kes probleemi lahendaks?” küsis valgamaalane. „Digiriik ei tohiks tähendada kodaniku jätmist automaatvastuste ja „meie ei tea” meelevalda.”

Nädal hiljem: kindlustus ootab politsei taga
Rein Org ütles LõunaLehele, et auto roolis oli liiklusõnnetuse hetkel tema tütar. Naine viidi haiglasse tervisekontrolli, kuid peale mõningase kaelavalu õnneks avariil muid tagajärgi polnud.

Mõistagi sai aga kannatada auto ning selle osas ei olnud nädalapäevad hiljem eriti arenguid toimunud.

Org ütles sel teisipäeval, et auto oleks võimalik politseiparklast kätte saada, kuid kindlustusfirma leidis, et ei pea mõistlikuks selle kulukat treileriga vedamist Kagu-Eestisse. Pigem tahaks kindlustaja olukorra pealinnas ära lahendada, teha kindlaks, kas autot saab remontida või tuleks see maha kanda ja hüvitada.

„Aga politsei ei ole siiamaani suutnud anda kindlustusele materjale,” tõdes Rein Org sel teisipäeval LõunaLehele.

Ta meenutas, et kui keegi õnnetuses viga ei saa, siis saavad avarii osalised ise asjaolud ära fikseerida ning materjalid kohe kindlustusfirmale üle anda – kuid Eesti e-riik ja politsei ilmselgelt nii operatiivselt ei toimeta. Õnnetusjärgsel päeval soovis mees saada auto kohta infot, kuid põrkuski digiriigile ning sotid polnud palju sirgemad ka veel üleeile.

„Tuli see automaatvastus. No siis millalgi eelmisel nädalal mulle helistas lõpuks keegi menetleja, aga kindlustus ütles, et ärge viige autot ära, nemad viivad Tallinnas kuhugi koostööpartnerite juurde. Kindlustus ootab politseilt materjale, aga vähemalt eilse seisuga ei olnud neil mingeid andmeid. Ja nemad ka teisimoodi ei saa, kui et saadavad kirja ja ootavad, ei ole ka neil mingit otseliini sinna [politseisse]. Et nüüd selle taga ootan, et kui lõpuks kahjukäsitleja saab politsei käest mingid fotod, siis saab asjaga edasi minna. Kindlustusfirmaga on suhted head, aga nende käed on ka seotud,” kirjeldas Org.

„Võib-olla on see kõik normaalne. Mulle öeldi, et kuule, mis sa nüüd, kui see oleks olnud Soomes, siis oleksid sa kuu aega oodanud. Aga noh, ma ei ole Soomes,” tõdes ta.

Praegu teab mees küll õnneks seda, et tema auto politseiparklasse viimist ega selle seal hoidmist kinni maksma ei pea, sellega peaks tegelema süüdlase kindlustusselts.

Rein Oru kodust on Tallinnasse ligi 280 kilomeetrit. Neil päevil tõdes ta, et ega pealinna kohale minekki asju kiirendada ei aitaks: ta ei tea ju sedagi, kus ja millisele uksele menetlejat otsides koputama minna – tolle telefoninumbrit pole ta sealjuures saanud ja üldnumbrile helistades satuks ta endiselt automaatvastusele.

„Ma ikka loodan ja ootan, et vast see nädal juhtub midagi: et saab kindlustusinfo kätte ja siis saab liikuma,” ütles valgamaalane lõpetuseks.

Nädal hiljem täiendas ta ka oma sotsiaalmeedia postitust: „Vahepeal on mulle helistanud politseimenetleja ja teada andnud, et auto võib ära viia. Kindlustusseltsis on määratud kahjukäsitleja, aga ka temal pole õnnestunud politseist liiklusjuhtumi materjale ega fotosid saada. Politseimenetlejale tagasi helistada pole mõistagi võimalik. E-mailile vastab robot, et on kirja kätte saanud.”

LõunaLeht esitas liikluspolitsei pressiesindajale palve Rein Oru juhtumit kommenteerida ning ühtlasi selgitada, kuidas asjaajamine avariide puhul toimib. Kiri jäi vastuseta ning ka korduspäringule ei laekunud LõunaLehe trükkimineku ajaks automaatvastustki.

***
Veel digiriigi ohte: jõumees sai firma asutamise järel kõne kelmilt
Võrukesest rammumees ja ettevõtja Marko Traks sõnastas esmaspäeval oma kogemuse iroonilise pealkirjaga „Meie edulugu, tiigrihüpe ja üliturvaline e-riik!”

Traks registreeris pühapäeval internetitsi ettevõtte, maksis riigilõivu ja sai esmaspäeva hommikul Tartu maakohtu registriosakonnast firma registreerimise kohta kinnitava meili. Umbes pool tundi hiljem helises telefon, helistajaks keegi „magus meeshääl” väidetavalt Omnivast.

Helistaja küsis kinnitust Traksi nime ja registreeritud firma kohta ning teatas siis, et kohtu registriosakond saadab talle dokumendid. Lepiti kokku, et dokumendid saadetakse Võru Maksimarketi pakiautomaati.

„Rõõmsal häälel mehike siis vastab: nii, postipakk tuleb Võru Maksimarket, arvatavasti homme on teil see käes. Kohe avaneb teil telefoni ekraanil aken koodiga, vaadake, kas see on sama, mis ma teile ette loen. Ja kinnitage see, et olete nõus paki automaadist kätte saama! Kui ma küsisin selle peale, kas *** ei taha minna, sai onu maru kurjaks ja lõpetas kõne,” kirjeldas Traks.

Mõni kuu tagasi muutis mees registris ettevõtte asukohta ja järgnes sarnane hanitamisskeem.

„Kogu see e-riik ja asjad, kelmi paradiis,” pahandas rammumehest ettevõtja. „Minu mõte on see, et olgu, regad uue asja, keegi passib neid uusi asju. See kõik kenasti avalik. Aga kui ma teen muudatuse lihtsalt, kuidas saab see konksutaja teada sellest? Ja hakkab kohe mulle dokumente pakkuma?”

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 30/04/2026 08:59:28