Vanarahva sõnul iseloomustavad mulki sellised omadused nagu ihnus, isepäisus ja uhkus. Sinna lisandub kindlasti ka töökus. Pildil on tublid mulgi naised abimehega, kel talgute tööhoos jätkus aega ka pildi jaoks poseerida. Foto Maarja Pakats

Minu teised „Teeme ära!“-talgud olid ootuspäraselt mõnusad: sai näpud mullaseks, rammusat armeesuppi süüa ja kogukonna inimestega juttu puhuda. Muidugi sai täidetud ka talgute suurem eesmärk – lähedaste inimestega koos midagi meie kõigi heaks ära teha. Lisaks leidsin riisudes-kaevates põnevat tavaari, mis elevust tekitas – mida kõike võib juhuslikult leida!

Ärkasin 1. mai hommikul ärevusega. Murettekitav noot oli ilm – uinusin eelmisel õhtul plekk-katusel trummeldava vihma hääle saatel. Hommikuks oli sadu küll järele jäänud, kuid ähvardavalt pilvine oli taevas endiselt. Kuidas nii küll heakorratöid teha saab? Ehk läheb päeva peale paremaks, ilmateade lubas päikest ja kahtekümmet kraadi, mõtlesin positiivselt ja panin tööriided selga.

Olles üles saanud ka pere ülejäänud talgulised ja hommikukohvi kütuseks kurgust alla kallanud, seadsime sammud tööriistakuuri – rehad-labidad ja muud vajalikud „relvad” oli palutud talgutele kaasa võtta. Ärategemise soov viis meid Valgamaale Helme valda Taagepera külla Sooglemäe tallu, kus plaanide kohaselt peaks varsti seisma Mulgi külastuskeskus.

Kujutasin endale ette, et talgud on vaid mõni samm enne keskuse avamist. Niisiis olin kõvasti üllatunud, kui nägin, millises seisus Sooglemäe hoonetekompleks praegu tegelikult on. „Enne oli veel hullem,” teadsid öelda need, kes olid juba korra varem, 2008. aasta sügisel siinsamas talgutel käinud. Toona käis talgutel ka president Ilves, kes oma mulgi päritolu alati uhkusega näitab. Nii oli mul sees ärevus: kas ka täna saab presidendiga külg külje kõrval tööd teha?

Nüüd aga ootas viiekümne ringis talgulisi ees võssa kasvanud plats, eterniidi- ja puuhunnikud ja palju niitmist-riisumist. Lõbusal meelel ja sära silmis astus meie juurde talgujuht, Mulgi Kultuuri Instituudi juhatuse esimees Kristel Habakukk, kelle käest me pikema jututa oma esimesed ülesanded saime. Minule sattus küll päris tüütu, kuid selline õige töö linnatüdrukule – riisumine. Koos kaaslasega hakkasime pihta: tema vikatiga ees, mina rehaga järel, et üritada võimalikult suur osa õuest heintest ja kõrtest puhtaks teha.

Katusehunnikust leitud aarded

„Ega see pole nii lihtne nagu koduaia muru riisumine,” teadis mulle targem talguline öelda, kui möödaminnes higipulli mu otsaees nägi. Tõepoolest, reha kippus aina pokude vahele takerduma, mis riisumistööd lihtsamaks ei teinud. Aga kui vahepeal talgute organiseerijate kosutavat kohvi rüüpasin, läks töö jälle usinalt edasi. Endiselt piilusin vargsi sissesõidutee poole: kas kuskilt paistab ka Eesti esimulk, president?

Järgmisena võtsime kaaslasega ette õues laiutavad eterniidihunnikud. Ohtlik materjal, mida lihtsalt lõkkesse visata ei saanud, tuli kõik ühte kohta kokku koguda. „Nendest saaks hea lõkke aastavahetusel või jaanipäeval,” tegi üks talguline ettepaneku, mida suure eterniidihunnikuga peale hakata.

Kogudes erinevatest kohtadest eterniitkatuse tükke, tuli nende alt välja palju huvitavat. Muu hulgas ka krimpsus kärnkonn, kelle magusat und meie, talgulised, ilmselgelt segasime. Lisaks leidsime sealt mitmemeetrise vana elektriposti, mis leidis oma koha vanarauahunnikus, kahtlast valget pulbrit sisaldavaid rohupudeleid, nõukaaegseid õllepudeleid, alumiiniumlusikaid ja Kommunaari tennised.

Kogu leitud tavaar tekitas minus elevust – vaat milliseid aardeid üks vana ehitusmaterjalihunnik endas peidab. Nii kasvas koristades ka hasart: mida järgmisena küll tükkide alt leida võiks? Hambaharja karpi soovib keegi? Või hoopis mänguautot – Norma originaaltoode, mis küll ajapikku poole oma kujust kaotanud ja roostekarva läinud. Aga ikkagi rattad all ja sõidab!

Meenutasin oma esimesi „Teeme ära!“-talguid paar aastat tagasi, kui käisin Tartu lähedal Raadil prügimäge koristamas. Seal olid leidudeks valdavalt vanad autokummid ja kasutatud mähkmed.

Tänavused talgud on ikka märksa etemad, mõtlesin. Korda saavad kultuurikeskused, mälestusmärgid, kooliümbrused, pargid – kõigile tähtsad paigad. Samas on ka mu töö märksa parem ja tulemuslikum: ei pea kellegi teise prügi sees sumpama ja näen reaalselt oma töö tulemusi. Toona tundusid prügihunnikud pärast mitut tundi rassimist endiselt sama kõrged, nüüd nägin suurt lõket, kus põles minu riisutud sodi, ja teadsin, et juba varsti saab siinsamas olema uhke kultuurikeskus.

Kosutav sõdurisupp

Kui eterniiditükid oli otsakorrale jõudnud, hakkas ka talgupäev vaikselt läbi saama. Et esialgu oli plaanis tööd teha kella kuueni õhtul, oli üllatus suur, kui juba kell kaks räägiti kojuminekust. Osa tööst peab tegemata jääma, sest mai lõpus tulevad külastuskeskuses uued talgud, rääkis Kristel Habakukk. Siis tuleb talgutele ka presidendipaar. Nii jätkus meile, lihtrahvale, selleks korraks ärategemiseks vaid nelja tunni jagu tööd.

Mitte ühedki talgud ei lõpe aga kosutava kõhutäieta. Nii kogunesidki kõik töölised Valgamaa sõdurite supijärjekorda, et lasta heal maitsta ja jõul taastuda. Lõbusalt laua ääres juttu vestes tuli välja vanarahva lugusid mulkidest, kes üks kange, isepäine ja uhke rahvas on. Nimi mulk tuleb muuseas lätikeelsest sõnast „mulkis”, mis tähendas omal ajal lolli või tobu. Ometigi võeti see nimena kasutusele.

Sooglemäe talu valiti Mulgi külastuskeskuse rajamiseks välja 2008. aastal. Keskuse eesmärk on näidata, milline oli omal ajal mulgi talu ja tutvustada mulgi kultuuri. Külastuskeskuse projekteeris Viljandi EKE Projekt. Sooglemäe suurtalust on alles kahe korstnaga häärber, maakividest tall-laut ja ait koos võlvkeldriga ning kunagine rehealusega aidaruum, õuel on veel väike palkidest ait. Kaks praeguseks hävinud hoonet, alatare ja saun, on plaanis uuesti üles ehitada. Projekti maksumus on eeldatavasti 26 miljonit krooni, milleks oodatakse EASilt toetust.

Talgutelt lahkusin rõõmsal meelel, teades, et eesmärk, miks ma talgutele enda ja oma pere kirja panin, on täidetud – koos veetsime mõnusa päeva looduses ning meie töö oli ühiskondlikult tulemuslik ja kasulik. Ootan juba huviga, millal valmis Mulgi külastuskeskus oma uksed avab. Siis saan öelda, et ka mina olen veidike aidanud kaasa selle rajamisele.

Autor: MAARJA PAKATS
Viimati muudetud: 17/05/2010 16:01:10