Aivar Sool. Foto erakogust

17 aastat tagasi 31 aasta vanuses esimeseks iseseisvusjärgseks Võru linnapeaks valitud Aivar Sool on jäänud seni noorimaks Võru linnapeaks. Põhjused, miks noor mees mõni kuu hiljem linnapeaametist maha võeti, liigituvad tänapäeval huumori valdkonda. Võrust lahkumine andis mehele tuule tiibadesse.

1993. aasta sügisestel valimistel pääsesite Võru linnavolikokku ja konkursi korras valiti teid linnapeaks. Paari kuu pärast avaldati teile umbusaldust, kuna olite linnavalitsusele ostnud kolm ametiautot, arvutid, faksi- ja paljundusmasina. Kas tagantjärele tundub teiega juhtunu kurva või naljakana?

Tegelikult ei kumbagi. Seda juhtumit käsitlen enda jaoks kui poliitilist õppetundi. Tunnistan, et olin tol hetkel poliitiliselt roheline. Tahtsin teha kõvasti ja hästi tööd. Selleks oli vaja vastu võtta kiireid ja ratsionaalseid otsuseid. Enamiku poliitikute eesmärk on saada võimule, kasutades selleks maksimaalselt populistlikke ja muid seaduslikke, mõnikord ka ebaseaduslikke vahendeid. Unustasin poliitilise intriigitsemise ohu ning seda kasutaski opositsioon kohe ära.

 

Kui arvestada seda, et tänapäeval on linnas tähtsal kohal olevad isikud olnud seotud näiteks kallite aknavahetuslepingutega, siis kas teile tehti omal ajal liiga?

Kuna poliitika ongi selline, siis ei, mulle ei tehtud liiga. See ei tähenda, et ma ise selliseid vahendeid kasutaksin ning peaksin seda eetiliseks.

 

Kuidas see on võimalik, et nüüdsel ajal saab üsna karistamatult käituda?

Minu arust ei saa üsna karistamatult käituda. Õigussüsteem toimib ning anarhiat ei ole. Pigem on küsimus selles, kas kasutada JOKK-lahendusi või mitte. Siinkohal pean ma silmas seda, kuivõrd talutav on teatud ringkondade praktika rüütada oma sigadused juriidiliselt vettpidavasse vormi, sealjuures õige inimese nägu ette manades.

 

Ja tundub, et nad on seejuures ise siiralt veendunud, et ega loll rahvas aru saa. Saab küll, ei ole me nii lollid midagi. Äkki võtaks ikka mõistuse pähe ja hakkaks inimese moodi elama? Kõik saab alguse meie sisemaailmast ja seda on võimalik arendada peaaegu lõpmatuseni.

 

Kas olete tagantjärele mõelnud, et saatus hoidis teid, kui linnapeaametist ilma jättis, sest teie ametist kukutamise aasta teises pooles tabas traagiline saatus Läänemerel järgmist Võru linnapead?

Jah, olen ka seda mõelnud, aga väga müstiliseks pole seda arutlusrida ajanud.

 

Kui palju olete praegu Võru eluga kursis?

Olen elanud Tallinnas alates 1995. aastast ja Tallinn on minu jaoks kodulinn. Vanemad elavad Võrus. Võruga seovad hetkel pigem perekondlikud sidemed.

Väga üksikasjalikult kursis ei ole.

 

Millist nõu annaksite Võru linnavalitsusele?

Kui oleks minu teha, siis pööraksin kõige suuremat tähelepanu koostööle ja veel kord koostööle Võrumaa omavalitsustega – Haanja, Rõuge jt –, talunikega ning MTÜdega. Eesmärgiga luua Võrumaast kui terviklikust turismiobjektist ühine visioon vähemalt 20–30 aastaks. Otsida ja leida rahastamisallikad, koostada turundusplaan ja viia see ellu. Võrumaa on väga ilus ja omapärane kant, mida saaks kindlasti turistidele paremini müüa.

 

Sellest võidaksid kõik, jõud mitmekordistuks. Mõningate asjade jaoks polegi alati väga palju raha vaja, näiteks ülemaakonnalised teeviidad, jalgratta-, jalgsi-, suusa-, rulluisuradade kaardid jne. Ise olen näiteks rattaga mööda Eestit väga erinevates kohtades sõitnud, kuid parimad jalgrattamatkarajad on kindlasti Võrumaal. Aga kas seda ka teised rattahuvilised teavad? Võrumaal nutikaid inimesi jätkub, leidke nad üles, motiveerige neid panustama kohaliku elu arengusse.

 

Võru linnavolikogu aseesimees Tõnu Anton on teie tädimees. Kas annate vahel talle ka nõu?

Annan nõu inimestele siis, kui nad seda küsivad. Tõnu Anton pole minult nõu küsinud. Pigem on loogiline, et noorematel on vanematelt tark nõu küsida.

 

Ajalehes Elu kirjutati 1993. aastal, kui kandideerisite linnapeaks, et tegelesite toona Võrru Kreutzwaldi tn 15 kabanduskeskuse käivitamisega. Mis sellest projektist sai? 

Tol hetkel saigi koos äripartneritega käivitatud esimene iseteenindav toidukauplus Võrus. Hiljem müüsime projekti ära.

 

Mis on saanud teile kuulunud maatükist Võru kesklinnas Vabaduse 7a? Soovisite sinna ehitada kolmekorruselise hoone. 

Nimetatud maatükk ei kuulunud mulle, vaid minuga seotud firmale. Firma müüs krundi mõni aasta tagasi maha.

 

Aastal 2007 ei andnud Võru linnavolikogu teile luba ehitada korterelamuid Võru äärelinna Pikka tänavasse. Kas praegu olete õnnelik, et tookord teie tegevust pärsiti?

Pigem küll.

 

Viis aastat tagasi ütlesite ajalehes Äripäev, et kinnisvaramaakler on teie unistuste amet. Kas see on jätkuvalt nii?

Kas ma just ütlesin, et unistuste amet, aga seda ütlesin küll, et see amet mulle meeldib. Jah, tegelen ka praegu võimaluste piires kinnisvaraga.

 

Sajandivahetusel juhtisite Tallinna juriidiliste isikute maksuametit ja seoses sellega algatati teie suhtes kriminaalasi, kuid pääsesite süüdistuseta. Kagueestlasi huvitab, kas oli teil süüd või mitte.

Kui mul oleks mingi süü, siis oleksid uurimisorganid tõenäoliselt seda ka tõendanud. Minu „süü“ seisnes selles, et juhtisin tol hetkel ametit, kus töötas ca 240 inimest, kellest üks või kaks olid ebaausad, nagu hilisem uurimine ja kohtuasi näitasid.

 

Seal oli peale minu veel teisigi maksuameti töötajaid, keda alusetult süüdistati samas asjas ning kes samuti pääsesid puhtalt. Märkusena, et elus võib juhtuda isegi nii, et süütuid inimesi mõistetakse süüdi.

 

Ise püüan hoiduda hinnagutest, kas keegi on süüdi või mitte. Mõtlen selle all ka nn moraalset süüdistamist.

 

Millega praegusel ajal tegelete?

Suurema osa ajast võtab internetiportaali www.raamatumaailm.ee arendamine. Raamatumaailm on lugejate ja autorite sotsiaalvõrgustik ning isiklik virtuaalne raamaturiiul. Väga põnev asi raamatusõbrale, soovitan soojalt. Raamatumaailm on IT-lahendustel põhinev keskkond. Uued tehnoloogiad lõppkasutaja pilgu läbi pakuvad mulle huvi.

 

Olete kõvasti Raamatumaailma portaali investeerinud. Kuidas olete jõudnud nii pehme ja humanitaarse alani?

Ei ole ta kahjuks nii pehme ja humanitaarne ala midagi. Tegelikkuses on raamatuäri sama karm nagu iga muu äri. Ja unustada ei maksa, et trükivärvis pidavat kurat peituma. Tänapäeval, kui e-raamatud teevad turul oma võidukäiku, võiks öelda, et kurat on suisa arvutisse trüginud. Samuti võiks öelda käsikirjad ei põle asemel, et elektronid ei hävine. See kõik on üsna põnev ja annab minu tegevuse puhtärilisele mõõtmele juurde hoopis teised dimensioonid.

 

Aga asi sai tegelikult alguse juba siis, kui ema ja vanaema lugesid mulle muinasjutte.

 

Nõukogude ajal olid raamatud defitsiit. Et uusi raamatuid saada, hakkas ema oma töökohas vabatahtlikuks raamatulevitajaks. Kui ilmusid uued raamatud, sai ta raamatupoest igast raamatust umbes viis eksemplari, mis oli vaja tehases ära müüa. Nii saime endile uusi raamatuid. Raamatute toomine poest oli ärevaks sündmuseks. 

 

Side raamatutega on säilinud tänaseni. Loen erinevaid žanre, raske on midagi esile tõsta. Kõik sõltub hetkehuvidest ning meeleolust. Lemmikpood toidupoe kõrval on raamatupood. Hea on raamatuid silmitseda, katsuda, lehitseda.

 

Tundub nii, et oma ettevõtmistes te riske ei karda.

Kardan küll riske. Püüan neid enda ja teiste teadmistele ning kogemustele tuginedes võimalikult palju vältida.

 

Aivar Sool (48)

Sündinud Võrus

Haridus: Võru Kreutzwaldi gümnaasium; Tartu ülikool, õigusteadus; magistrikraad sama kooli majandusteaduskonnast.

Varasemaid ameteid: Võru maakonna prokuratuuri prokuröri abi, Võru õigusabifirma Hackman direktor, pankrotihaldur, rahandusministeeriumi kantsleri nõunik, maksuameti peajurist, Tallinna juriidiliste isikute maksuameti direktor, sideameti juriidiline nõunik, äripindade maakler.

Vabaabielus.

 

Autor: ELINA KONONENKO
Viimati muudetud: 11/06/2010 14:35:57