Kinnisvaratüli lõhkus vanapaari suhted järeltulijatega
Tagasi uudiste juurde
Tüli pärast jäi Helduri telefon pikaks ajaks vait - ei tütar ega tütretütar võtnud isa ja vanaisaga tükk aega ühendust. Foto Maarja Pakats
Heldur* (72) ja Olga (71) töötasid omal ajal juhtivatel kohtadel, elasid soliidses pealinna korteris, kasvatasid üles tütre Tiiu ja aitasid kasvatada ka tütretütart, vanaema silmatera ja nimekaimu Olgat. 2005. aastal leidsid Heldur ja Olga, et pensionipõlve oleks meeldivam veeta mujal kui kärarikkas Tallinnas ja korter pandi müüki.
Helduri sõnul oli aga tütrel sel teemal oma ettekujutus. Tiiu soovinud, et korteri müügiraha saaks talle: tema ehitaks Tallinna maja, kus saaksid elada ka vanemad. Vanapaar aga sellist lahendust ei soovinud.
Helduril, kes toona töötas veel haldusdirektori ametis, algasid tervisehädad. Mees küsis nõu ja abi perearstist tütrelt, too aga arvas, et isa kiusavad tavalised vanadusest johtuvad hädad. Ühel päeval aga oli Heldur parajasti Võrus komandeeringus, kui tundis, et valud kasvavad üle mõistuse suureks. Võru haiglas said hädad mõnevõrra leevendust ja mees otsustas koju Tallinna sõita. Sinna ta ei jõudnud: Tartus pidi mees endale kiirabi kutsuma.
Haiglas selgus, et vanahärra tervisehäda on väga tõsine: valida oli kiire operatsiooni ja ratastooli jäämise vahel. Mees valis operatsiooni ega kahetse seda – enda kinnitusel on ta praegu liikumisvõimeline vaid tänu neuroloogiaprofessor Toomas Asserile.
Kripeldama jäi mehel enda sõnul aga see, et valud võinuks varemgi lahenduse saada, kui perearstist tütar oma isa uuringutele oleks saatnud. Heldur usub, et tütar ei suhtunud tema tervisemuresse piisavalt tõsiselt seepärast, et tema korterimüügi raha ei saanud.
„Kui tütar perearstina oleks juba kaks-kolm kuud varem, kui hakkasin kaebama seda häda, mind uuringutele saatnud...“ ohkas mees. „Aga tema ei saatnud − oli pahane, et raha temale ei saanud.“
Vanapaar vaatas uue kodu otsingutel ringi ja leidis sobiva Otepää lähistel: tegu oli suurettevõtte endise puhke- ja saunakompleksiga. Ehkki paari tabas 2006. aastal raske hoop – Olga sai infarkti – asuti majapidamist tasapisi renoveerima. Helduri sõnul ei tulnud arstist tütar emale appi ja ka korterimüügist saadud raha sai otsa. Vanapaar püüdis meeleheitlikult lahendusi leida ja lõpuks sai Olga jutule tütretütrega. Noorem Olga pakkus, et vanavanemad vormistagu majapidamine kinkelepinguga talle, tema aga võtab maja peale laenu, millest osa saab vanapaarile elamu renoveerimiseks.
Laenu saamine oli toona lihtne ning tütretütar töötas pealegi ise pangas. 1,3 miljoni krooni suurusest laenust lubas Olga vanavanematele 300 000. Helduri kinnitusel aga jäi see lubadus lõpuni täitmata ning kokku õnnestus vanapaaril lapselapselt saada 150 000 krooni.
„Kulutasime ära selle raha, aga maja lõpuni ehitada ei jõudnud...“ ohkas mees.
Mis puutub kinkelepingu vormistamisse, siis oli see kogu loo üks nukramaid kohti. Helduri sõnul sarnaneb see juuli algul LõunaLehes ilmunud võrumaalase Kuuno Kanni looga. Kokkulepe olnud selline: notar vormistab kinkelepingu, see tõlgitakse vene keelde (Helduri sõnul ei valda tema abikaasa eesti keelt), edastatakse vanapaarile, kes saab lepingus soovi korral muudatusi teha. Ning lepingusse saab kirja ka see, et järeltulija kohustub Heldurit ja Olgat vajadusel abistama ja toetama.
Kuid nii Helduri sõnul ei läinud. Ühel hetkel helistas tütretütar, ütles, et notari aeg on kinni pandud ja vaja on kiiresti tulla Tartusse allkirju andma. Vanapaar jäi nõusse ja leping sai vormistatud. Ilma aga, et vanaema seda lugeda saanuks ja ilma et Heldur-Olga sellesse muudatusi teha saanuks.
Vanavanemad pakkusid lapselapsele, et pärast vormistamist võiks kohvikusse olulist tehingut tähistama minna, too aga ütles, et peab ära minema. Ning pärast seda katkenud Helduri sõnul mõneks ajaks igasugune side nii tütre kui ka tütretütrega: enam ei helistatud ega vastatud ka vanapaari kõnedele.
„Sellest ajast korraga kõik muutus: ei võta tütar ega tütretütar telefoni enam, mingisugust sidet ei ole,“ tõdes Heldur. „Ma ei tahakski seda lugu muidu suure kella külge panna, aga meil oleks abi tarvis. Meil mõlemal abikaasaga on raske puue...“
2008. aastal käis tütar Tiiu siiski korra ka vanematel külas. Nood palunud abi maja kordategemiseks ja kinnitanud, et tulevikus jääb see mõistagi järeltulijatele.
„Nagunii saame selle kätte,“ nähvanud tütar.
Helduril ja Olgal ei jäänud esimese sõnul muud üle kui pöörduda kohtusse. Advokaat Otto Preem andis vanapaarile lootust, et asi laheneb nende kasuks, sest lepingu tõlkimata jätmine olevat üsna raske rikkumine. Vastaspoole esindaja aga väitis, et omal ajal ehitusvaldkonnas juhtivatel kohtadel töötanud Olga mõistab tegelikult eesti keelt piisavalt hästi.
Kohtunik ehmatas Helduri sõnul tema ja abikaasa ära. Neil jäi mulje, et õigust pole loota. Ning ehkki advokaat arvas, et asja tuleks edasi ajada ning Olgale ekspertiis teha (kas ta oskab eesti keelt ning kas ta oli lepingu allakirjutamise ajal suuteline sellest aru saama), leidis vanapaar, et kuna raha enam selleks pole, siis tuleb kohtuskäimine katki jätta. Heldur ja Olga võtsid hagi tagasi ja pidid maksma tütretütre kohtukulude katteks 6000 krooni.
Lähedaste inimestega kohtus käimisest ja tervisehädadest räsitud vanapaar ei jõudnud oma 240-ruutmeetrist Otepää majapidamist enam kütta. Mida aga edasi teha ja kus elada, vanapaar ei teadnud. Õnneks tuli appi Helduri vend, kes ostis lähedastele Põlvasse (kus hinnad olid ühed piirkonna odavaimad) korteri. Tütretütar müüs Otepää majapidamise peatselt maha ja vanapaar sai oma kodu eest 510 000 krooni (mis läks Helduri vennale korteri eest ja uue kodu remondiks). Korstnasse tuli kirjutada umbkaudu 700 000 krooni, mis Otepää kuplite vahele oli panustatud.
„Usaldasin. Usaldasin,“ kordas Heldur. „See usaldus maksis väga kurjalt kätte.“
Põhimõtteliselt lapselaps teid siis ikkagi päris ilma ei jätnud?
„Päris ilma ei jätnud jah, aga võttis omale niipalju, kui tal tarvis oli,“ tõdes vanahärra.
Kinnisvara kinnisvaraks ja raha rahaks, kuid vähemalt sama palju riivab Heldurit see, et tütar ja tütretütar − oma liha ja veri − on pärast kogu lugu elust kadunud. Vanapaaril oleks aga vaja nii lähedaste tuge kui ka abi.
„Et tütar ja tütretütar võtaks meiega ühendust ja saaks normaalsed suhted tagasi,“ sõnastas mees oma suurima soovi seoses juhtunuga.
Pikaajaline tüli
Kui LõunaLeht tütre ja tütretütre kommentaari palus, siis võetud Helduri sõnul nende poolt üsna kiiresti vanematega ühendust. Telefonikõned aga ei olnud tema sõnul kuigi sõbralikud: tütar olla isa lausa ähvardanud.
Tütar Tiiu aga räägib hoopis teist juttu.
Tiiu kinnitusel ei ole tema kunagi oma vanematelt raha ega vara tahtnud, konflikt olevat hoopis vastupidine.
„Isa kogu aeg tahab raha minult. Helistas nüüd laupäeval ja ütles, et ma võlgnen talle 290 000 krooni. Kui ma pole nõus maksma, siis ta läheb kohtusse,“ sõnas Tiiu.
Tütre sõnul ei ole tema suhted vanematega juba palju aastaid eriti head ning seepärast ta nendega eriti ei suhtle. Põhjuseks vanemate konfliktne iseloom.
Mis puutub isa tervisehädasse, siis ei saanud tütar enda sõnul talle toona mingisugust diagnoosi panna ega teda uuringutele saata, sest viibis puhkusel ja isast kaugel.
Olga ja Helduri tütretütar Olga ei soovinud konflikti kommenteerida. Küll aga soovitas ta oma vanavanemate, nende tegemiste ja käitumise kohta küsida infot Põlva sotsiaaltöötajatelt ja politseilt, kiirabilt ning Otepää naabritelt. Et aga tüliõun veereb siiski perekonnas, siis ei hakanud leht rohkem osapooli sellesse tirima.
Seaduse abi?
Helduri sõnul on kogu loost õppida kahte asja. Esiteks võivad vara ja raha lüüa ka lähisugulaste vahele võimalik et pea lappimatu mõra ning sellised lood on sagedasemad, kui oskaks arvata (Heldur viitab Kuuno Kanni sarnasele juhtumile). Teiseks aga vajaks Helduri sõnul vanemad inimesed sellistel juhtudel rohkem riigi ja seaduse kaitset.
Helduri sõnul juhtunud ta televisioonist nägema üht Venemaa saadet, mis rääkis samal teemal: kuidas oma ligimestega, eriti just eakamatega, vara pärast võideldakse. Saates toodud välja, et laste kaitseks on olemas seadused ja lastekaitseorganisatsioonid ning samasugust kaitset oleks vaja ka pensionäridele. Et viimased ei saaks oma vara kogemata ilma mingisugust vastuabi saamata järeltulijate nimele kirjutada − et selline võimalus juba vastavas seaduses välistataks. Venemaal välja käidud idee oleks aga Helduri sõnul igati teretulnud rakendamiseks ka Eestis.
Vanahärra tõdes, et vanemad inimesed ei tea enam täpselt seadusi ega nende erinevaid tõlgendamisvõimalusi. Ning Heldur ja Olga jäid ilma tingimusteta koduta, kuigi on ise omal ajal haridust saanud, juhtivatel kohtadel töötanud ja erinevaid lepinguid ise koostanud, nende kontrollimisest rääkimata.
„Mõte oleks see, et vanuritel oleks mingisugune kaitse,“ sõnastas Heldur lõpetuseks. „Neid näiteid on veel, ega me üksi pole. Riik peaks oma abistava käe nende vaeste pensionäride poole ulatama − ega see asi ei lõppe ju.“
* Asjaosaliste nimed on muudetud, kuid toimetusele teada. Vanahärra palus nimed muuta, kuna leidis et lugu on küll inimestele õpetuseks ja hoiatuseks, kuid lähisugulaste musta pesu avalik pesemine ei ole siiski kellelegi kasulik.
Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 02/09/2010 10:35:36
