Jüri 20a maja. Tavapilguga vaadates võib tunduda, et tegemist on tavalise laguneva majaköksiga, kuid tegelikult on see maja 18. sajandi lõpust pärit arhitektuurpärl. Foto Maarja Pakats

Eelmisel nädalal otsustas Võru linnavolikogu lõpetada majandusraskustesse sattunud SA Eesti Orelikeskuse tegevuse, kes plaanis linna suurejoonelist orelimuuseumi. Sihtasutuse suurim vara oli Võru keskklinnas asuv linna üks vanim maja, mis asub muinsuskaitsetsoonis ja on kolmandat aastat müügis. Laguneva hoone uus omanik ja saatus selgub lähiajal.

Eelmisel kolmapäeval anti SA Eesti Orelikeskuse tegevuse lõpetamiseks esimene ametlik käik, kui Võru linnavolikogu otsustas oma istungil 15 poolthäälega sihtasutuse kaotada.

Enne hääletust päevakorrapunkti volikogule tutvustanud abilinnapea Kersti Kõosaar rääkis, et juunis kohtusid erinevad osapooled linnast ja sihtasutusest ning arutati, mida majanduslikesse raskustesse sattunud ettevõtmisega edasi teha. „Koosolek arutas sihtasutuse tegevust ja jõudis järeldusele, et sihtasutuse tegevusel puudub jätkusuutlikkus,” ütles Kõosaar.

Voliniku Tõnu Kulla küsimusele, mis siis ikkagi mitmeid aastaid linna toetusel kestnud projektiga juhtus, vastas Kõosaar, et rahaliste vahendite puudumise tõttu on jäänud tasumata üüri- ja palgamaksed. Nii tundus mõistlikuim mõte sihtasutus likvideerida.

Plaan üle kümne aasta
SA Eesti Orelikeskus asutati selleks, et rajada Võrru kaasaegne ja võimas orelimuuseum, mis mälestaks piirkonna tuntud orelimeistrite Kriisade tööd ning traditsiooni. „Orelimuuseumi rajamine on võimalus nende mälestust austada. Need on mehed, kelle üle võime uhked olla,” rääkis SA Eesti Orelikeskuse nüüdseks juba endine juhatuse liige Andres Mäevere volikogu istungil.

Mäevere tuletas meelde, et sihtasutus asutati 1999. aastal ehk juba üle kümne aasta tagasi. „Alustasime suurejooneliste plaanidega,” meenutas mees.

Linna poolt projekti kaasatud praegune volikogu aseesimees Tõnu Anton nõustus Mäeverega. „Plaan oli suurem kui tegelikkus,” ütles Anton. „Arvasime, et sihtasutus ja muuseum leiavad kõvemat kõlapinda ja neid toetavad mitmed rahastajad, aga tegelikkus kujunes teistsuguseks.”

Volikogu liige, Võrumaa muuseumi direktriss ja sihtasutuse nõukogu endine liige Siiri Toomik rääkis sarnaselt eelkõnelejaga, et projekti ei saadud alguses korralikult käima. „Alguse käivitamine jäi viletsaks,” ütles Toomik istungil. „Esimene initsiatiiv lasti käest ära.”

Õige pea müüs linn sihtasutusele sümboolse raha eest hoone, mis asub Jüri 20a ning kus pidi tulevane uhke orelimuuseum oma kodu leidma. Mäevere sõnul puudus sihtasutusel projekti arendamiseks ja maja renoveerimiseks omakapital, puudu olid ka investorid – et tegemist on Muinsuskaitseameti huviorbiidis oleva ja linna ühe vanima, 18. sajandist pärit majaga, siis on renoveerimisel kindlad ettekirjutised ja see nõudis omakorda rohkem investeeringuid.

Orelikeskuse tegevuses oli mitmeid aastaid paus, kuni tekkis plaan orelimuuseum Euroopa Liidu projektiraha toel hoopis Rõuge koguduse pastoraati rajada. Projekt aga kuulus Võru linnale ning nii jäi Rõuge plaan soiku.

2005. aastal avati lõpuks orelimuuseum väiksemal kujul Võru praostkonna majas Tartu tänaval. Võru linnavalitsuse finantsabil remonditi ruumid, ekspositsiooni koostas suuresti Siiri Toomik, eksponaadid tulid sihtasutuse ühelt algatajalt Hardo Kriisalt. Muuseum keskendus orelimeistrite Kriisade nelja põlvkonna elule ja tegemistele.

Rahamured aga jäid ning paar aastat hiljem pani sihtasutus oma suurima vara ehk Jüri 20a maja müüki, algselt hinnaga kaks miljonit krooni. Maja müük oleks olnud vajalik rahasüst sihtasutuse tegevusele, kuid see takerdus ning maja ootab endale kinnisvarafirma Uus Maa kaudu siiani ostjat, nüüd juba hinnaga 650 000 krooni. „Siin pole ainuüksi põhjuseks minu võimetus,” viitas Mäevere, et maja müüki segas alanud majandussurutis.

Tõnu Antoni sõnul püsis ettevõtmine elujõuline linna abiga. Nii kaua kui linn toetas, seni olid rahalised asjad korras. „Ühel hetkel tekkis nii või teisiti küsimus – kui muuseum ei seisa oma jalgadel, kui piletiraha ei kata omakulusid, teisi toetajaid pole, siis Võru kohustuste hulka ei saa kuuluda muuseumi ülalpidamine,” ütles Anton istungil. Lõpuks loobuski linn rahastusest ja nii tekkisid probleemid.

Siiri Toomiku sõnul oli aga ebaaus linnal muuseumilt nõuda end ise ära majandada. „Heita muuseumile ette, et miks ei pea see end külastatava raha eest üleval on nonsens,” sõnas Toomik eelmisel kolmapäeval ja lisas, et linn oleks pidanud järjepidevamalt sihtasutuse tööd toetama.

Likvideerimise algatamise ajaks oli Mäevere sõnul SA Eesti Orelikeskusel 46 tuhat krooni võlgasid, millest üürivõlg moodustas umbes 7 tuhat, ülejäänud oli palgamaksete võlg.

Keskus uuel kujul edasi
Nii Mäevere kui Anton ja Toomik hoidsid oma volikogu istungi sõnavõttudes positiivset meelt ja lootust orelimuuseumi tuleviku suhtes. „Tahan juhtida volikogu ja linnavalitsuse tähelepanu sellele, et tegemist pole likvideerimisega vaid töövormi muutusega,” ütles sihtasutuse endine juhatuse liige Mäevere ja lisas, et olemasolev orelimuuseum on saavutanud stabiilsuse ja tuntuse. Näiteks on kogu reisinud üle Eesti Narvast Saaremaani. Kuigi tegemist on nišimuuseumiga on seda külastanud inimesi üle kogu maailma. „Olemasolev orelimuuseum on kena, hariv, suurepärane asi,” ütles mees.

„Oleme seda elus hoidnud,” lisas Toomik orelimuuseumi väljapaneku kohta.

Mäevere sõnul on muuseumi maja rajamisest eraldiseisvana on loobutud ja seega pole sihtasutust enam vaja. „Orelikeskus tegutseb edasi,” lubas Mäevere ja selgitas, et sihtasutuse asemele on plaanis luua mittetulundusühing. Kindlasti jääb avatuks ka orelimuuseum. „Muuseum kui niisugune ei kao kuhugile,” kinnitas Anton.

Mäevere lausus istungil oma lootuse, et kui maja maha müüakse, siis sel ajal võimul olev linnavalitsus ja -volikogu otsutab müügist saadud raha loodavale MTÜ-le anda.

„Elu näitab, kui MTÜ saab vara, müüb maja, sööb selle raha ära, kuidas selle areng on,” ütles omakorda volikogu aseesimees Anton. „Mina näen selles otsuses teatud ratsionaalsust – me ei hävita last, aga viskame pesuvee ära,” ütles ta sihtasutuse likvideerimist piltlikult kirjeldades.

Maja saatus lahtine
Omaette tegelane orelikeskuse saagas on Jüri 20a asuv maja, mis on üks vanimaid Võrus ning kuulub seega Muinsuskaitseameti kõrgendatud tähelepanu alla. Mis saab edasi keskuse majast, otsustatakse toimingute käigus, mis on vajalikud sihtasutuse tegevuse lõpetamiseks, lubas linnavalitsuse avalike suhete spetsialist Marianne Mett. Ilmselt saab maja ametlikuks omanikuks Võru linn.

Nagu juba enne mainitud, on Jüri 20a maja endiselt müügis, nüüd juba kolmandiku eest sellest hinnast, mis algselt. Mett rääkis, et Mäevere sõnul olevat majale ka üks potentsiaalne ostja olnud, aga majandussurutise tõttu jäi müük tol korral pooleli.

Selle aasta alguses oli Võru arhitektuuripärliks nimetatud Jüri 20a majas tulekahju, mille tagajärjel said tugevalt kahjustada maja katusekonstruktsioonid ja katus ise. Juba enne põlengut seisis maja tühjalt ning vaikselt lagunes, pärast tulekahjut oli maja olukord veel nukram. Kuidas sai aga linn arhitektuuriliselt tähtsa hoone käest nii ära lasta? „Linn on toetanud orelikeskust, andes avalduse alusel tegevustoetust,” vastas Mett küllaltki lakooniliselt.

Pole nummerdatud mälestis
Muinsuskaitseameti Võrumaa vaneminspektori Ilona Merzini sõnul võib Jüri 20a hoonet tõepoolest pidada arhitektuuripärliks ning kuigi tavavaataja näeb maja vana ja lagunenuna, on nn „treenitud silmale“ selge, milline maja väärtus tegelikult on. On vaja rohkem teadmisi, et maja väärtust mõista, ütles Merzin.

Maja asub muinsuskaitsealal, kuid ei ole ametlikult nummerdatud mälestis, mistõttu ei eraldata selle korrashoiuks ka riigi raha. Merzini sõnul võib see olla isegi parem olukord, sest kui tegemist oleks nummerdatud mälestisega, oleks selle restaureerimine igal juhul kallim.

Maja suurim puudus on see, et see ei asu korralikul krundil ja seega ei ole näiteks võimalik parkimisvõimalusi maja juurde ehitada. „Ükskõik, mida sa ei tee – tänapäeval on vaja autoga juurde pääseda,” ütles ta.

Lähiajal on muinsuskaitseametil ja maja omanikul kavas aasta alguses tulekahjus tekkinud avaused majas katta, et sügise teiseks pooleks ja halvemateks ilmadeks oleksid hädavajalikud kohad korralikult kaetud. „Lähiaja perspektiiv on, et maja oleks suletud ja ei läheks päris raisku,” lausus Merzin.

Üldiselt usub vaneminspektor aga positiivset lahendust. „Väärikate majadega on nii, et peab ootama, kuni tuleb peremees. Aga tavaliselt selle peremehe ikkagi leiab,” ütles Merzin lootusrikkalt.

Autor: MAARJA PAKATS
Viimati muudetud: 02/09/2010 12:56:14