Ühel septembrikuu päeval vapustas Värska ja Saatse inimesi sealsetes kirikaedades juhtunu. Kellegi kuri käsi oli kaevanud kirikute ümbruse ohtralt täis madalaid auke ja kuna augud kulgesid ristikäigu teel, siis arvasidki arheoloog Anti Lillak ja muinsuskaitseameti Tartumaa arheoloogiamälestiste vaneminspektor Martti Veldi ajalehe Setomaa oktoobrinumbris, et tegemist on tüüpilise metallidetektoritega varustatud „aardeotsijate“ kätetööga (artikkel „Kalmistud langesid rüüstajate ohvriks“ – toim).

Nii nagu ametnikud arvasid, et tegemist on nn „mustade arheoloogidega“, nii leian mina, et tegemist on järjekordse detektoristide ühese sildistamisega. Olen ise tegelenud viimastel aastatel hobi korras detektorismiga ja võin kindlalt kinnitada üht: seadusekuulekaid ja Eesti kultuuripärandit rikastavaid detektoriste on valdav enamus. Paraku laieneb üksikute „mustade arheoloogide“ loodud kuvand kõigile detektorismi harrastavatele inimestele.

Seadusemuudatus suretab hobi
Seetõttu pole isegi imekspandav, et muinsuskaitseamet on koostanud seadusemuudatuse, mis on juba esitatud riigikogule vastuvõtmiseks ja mis jõustumisel ähvardab saata varjusurma detektorismi kui hobi viljelemise Eestis.

Seadusemuudatuse jõustumise korral ei või kasutada detektorit väljaspool linnu ja aleveid kultuuriväärtusega leiu otsimisel ilma muinsuskaitseameti loata. Sisuliselt tähendab see aga, et paljud seadusekuulekad detektoristid ei saagi vähemalt lähiajal oma hobiga enam tegeleda.

Põhjus on väga lihtne. Loa saamise eelduseks on asjaolu, et detektorist peab olema vähemalt 18-aastane, tal peab olema arheoloogiaalane haridus või ta peab olema läbinud vastava koolituse.

Koolituse nõudega olen ma täiesti päri, sest Eestis on tõesti esinenud juhtumeid, kus detektoristid, olles leidnud mingi aarde, on selle puhtalt oskamatusest ära rikkunud. Kuid siin on üks aga… Kuigi seadusemuudatusse on koolituse nõue sisse kirjutatud, pole vähemalt minule teadaolevalt selge, kuidas hakatakse koolitusi korraldama. Kui pole aga koolitusi, siis ei saa ju taotleda ka luba ja nii ei saagi seadusekuulekad detektoristid enam oma hobiga tegeleda. Vähemalt mõnda aega.

Riik ei suuda jälgida seaduste täitmist
Siinkohal tuleb meeles pidada sedagi, et ka praeguste seaduste juures on nn „must arheoloogia“ keelatud. Siia alla kuulub ka haudade rüvetamine, kuid samas teame ju kõik, mis toimub Sinimägedes, kus must arheoloogia toob leiva lauale kümnetele ja kümnetele inimestele. Miks siis riik ei suuda seal praeguste seaduste raames korda majja lüüa? Aga sellepärast, et tegemist ongi meil Eestis järjest süveneva tendentsiga, kus võetakse vastu järjest karmimaid seadusi, kuid nende järgimist ei suudeta kontrollida. Tulemuseks on see, et korralikud seadusekuulekad kodanikud jäävad hammasrataste vahele.

Rääkides mitmete detektoristidest ajaloohuvilistega tõstatusid veel mitmed küsimused. Juhul kui detektorist, kes keelust hoolimata läheb detektoriga metsa, leiab seal sõjaaegse lõhkekeha (sellised asju on muide juhtunud), ei pruugi ta karistuse hirmus julgeda päästeametile leiust teatada ja hirmuäratav lõhkekeha võib jääda ootama oma ohvrit.

Mina sooviks, et muinsuskaitseamet näeks detektoristides pigem partnereid kui konkurente, seda enam, et detektoristid on andnud üsna suure panuse Eesti kultuuriloo rikastamisse. Viimaseid näiteid pole kaugelt otsida: augustis leidis detektorist Harjumaalt viimase 30 aasta suurima hõbeaarde ja teatas sellest korrektselt muinsuskaitseametile. Oktoobris leidis aga detektorist Järvamaal Öötla küla põllult ligi poole tuhande aasta vanuse ehetest koosnev aarde, millest ta samuti teatas kohe arheoloogidele.

Suure tõenäosusega võib väita, et kui poleks olnud neid detektoriste, siis oleks meie kultuurilugu nende leidude võrra vaesem.

Lõpetuseks olgu veel öeldud, et detektorism väga populaarne ajaviide ka mujal maailmas. Ja nagu öeldud, on enamus detektoriste seaduskuulekad ja ajaloost huvitatud inimesed. Mis tähendab, et kui te näete detektoriga inimest, siis astuge julgelt ligi ja te saate kindlasti teada palju huvitavat oma kodukoha ajaloo kohta.

Seaduseloojatele tahan ma aga meelde tuletada, et Eesti teedel hukkub igal aastal roolijoodikute süül kümneid inimesi, see ei tähenda aga, nagu oleksid kõik autojuhid mõrtsukad. Mõelgem selle üle!

Autor: JÜRI IVANOV
Viimati muudetud: 11/11/2010 09:53:24