Kalvi Kõva. Foto: Arved Breidaks

Võrumaal Rõuge vallavanemana poliitikukarjääri alustanud ja nüüd teist korda riigikokku valitud Kalvi Kõva ei salga ambitsiooni liikuda parlamendist edasi valitsusse.

Kui sotsid oleksid riigikogus mõnikümmend kohta enam saanud, siis millise ministeeriumi eesotsas oleksid praegu olnud?
Ma ei oleks kindlasti praegu minister. Oleksin sügavalt mõelnud keskkonnaministri koha pakkumise puhul, aga ma ei oleks seda vastu võtnud. Ministriks olemine tähendaks perega Tallinna kolimist, sest seda tööd oleks väga raske teha elades ise Rõuges. Aga äraminekut pere juurest, kus lapsed on väikesed, oleksin väga sügavalt kaalunud.

On siis riigikogu liikme koht lagi, mis sul Eesti poliitikas on võimalik saavutada?
Ei, kindlasti ei ole. Kui neli aastat tagasi läksin riigikokku, olin suures poliitikas väga noor. Riigijuhtimisest võimaldas mul parema ülevaate saada partei peasekretäri amet ja nüüd on ka see komisjoni esimehe koht, mis võiks enne ministriametit olla peetud [Kõva valiti riigikogu maaelukomisjoni esimeheks – toim]. Ma ei ütleks, et see on lagi, aga ministriamet olnuks praegu liiast.

Valitsus sai paika ka sotsideta, milliseid üllatusi pakkus valitsuse uuendatud koosseis?
Reeglina vahetatakse sellises olukorras, kus vana koalitsioon jätkab, partnerite vahel ministeeriume. Lootsin, et vahetuvad nii inimesed ministrikohtadel kui ka vahetatakse ministeeriume erakondade vahel, et Reformierakond ei hoia endale neid ministeeriume, mis tal on.

Aga eks seal oli see, et IRL lihtsalt ei saanud ministrikohti vahetada. Praegune lahendus tekitas neis kõige vähem sisepingeid, kuid ühtlasi sai Res Publica pool rohkem võimu. Kui oleks läinud ministrikohtade ümberjagamiseks, siis kindlasti oleks tulnud suur sõda ja ütlemine.

Koalitsioonileping – on seal midagi üllatavat?
Tunnistan ausalt, et ma pole seda 55 lehekülge üksipulgi läbi lugenud, aga sirvinud küll. Valimislubadused, mis koalitsioonileppesse kirjutati, on kõik viimasesse või eelviimasesse valitsemisaastasse jäetud ja sellepärast ongi seal palju tingivat kõneviisi: parendame, edendame...

Kuigi teame, et majandus kasvab ja kõik läheb paremini, siis tunnistagem tõde, et riigil on täna väga vähe raha. Samas on meil vaja taastada riigipoolsed maksed pensionisüsteemi teise sambasse, meil on väga palju tõmmatud püksirihma koomale, tõugatud väiksemaid asju kaugemasse tulevikku.

Me kuuleme-näeme telekast igal õhtul, et elu läheb paremaks, aga varsti küsib tavaline inimene: kuna mina oma osa kätte saan? Au ja kiitus inimestele, kes olid masuajal valmis püksirihma koomale tõmbama ja kannatama, kuid täna tahaks ta juba rihma kaks auku tagasi lasta ja sellepärast ta küsibki, et kuna ma tunnen, et masu on ka minust mööda läinud. Koalitsioonileppest sellele vastust ei paista.

Mis koalitsioonilepingus siis puudu on, mis seal tingimata oleks pidanud olema?
Konkreetsust võinuks olla tiba rohkem. On asju, mis ühiskonnas kajavad ja millega tegelemine ei nõua vahest nii palju raha, vaid poliitilist otsustamist. Näiteks haldusreform. Kas omavalitsuste liitudele antakse ülesandeid juurde, mis maavalitsustelt on aja jooksul ära kadunud? Kes maakonna kui terviku arengu eest seisab?

On koalitsioonilepingus selliseid punkte, mis võiksid hiljem valitsuses erimeelsusi tekitada ja selle lõhki ajada?
Valitsust ei ole minu mäletamist mööda kunagi lõhki ajanud põhimõttelised vaidlused. Läbi aegade on valitsused laiali läinud või kedagi sealt välja visatud mingitel teistel, mitte põhimõttelistel põhjustel. Sotse ei visatud [eelmisest] valitsusest välja mitte selle pärast, et sotsid ei tahtnud käibemaksu tõsta, vaid sellel põhjusel, et uuringud näitasid sotsidele enne europarlamendi valimisi väga korralikku toetust.

1999. aastal moodustatud kolmikliit ei läinud lõhki mitte põhimõtteliste vastuolude pärast, vaid sellepärast, et Reformierakonnal oli end lihtsam kehtestada Keskerakonna, mitte Isamaaliidu ja Mõõdukate kõrval.

Valitsuste lõhkimineku konkreetset sisu tuleb vaadata selle pealt, mis meil tulemas on. Meil on 30 kuu pärast tulemas kohalikud valimised. Nüüd sõltub sellest, kuidas IRL sel hetkel välja paistab, kas tema reiting jätkab sellist heitlikku visklemist üles-alla või ta võtab tõusutrendi. Mis teeb samal ajal Reformierakonna reiting selle kõrval?

Reitingud otsustavad kõik?
Üksjagu. See on olnud Reformierakonna poliitika, et kolm-neli kuud enne valimisi tehakse mingisuguseid pöördeid. See on ajalugu, see on nende taktika. IRL koosneb Isamaast ja Res Publicast ja mis juhtub IRLis sees? Ka see võib mingil hetkel teha valitsuskoalitsiooni ärevaks. Tont teab.

Ei ole mingit saladust, et kahes parlamendiparteis on suured omavahelised lahkhelid ja tulemas on mõlema erakonna juhi vahetus või vähemalt katse seda teha. Nii Keskerakonnal kui IRLil on sees „ühed“ ja „teised“. Sealt võib tulla pettumusi, ühe või teise saadiku eraldumist fraktsioonist...

Kui sotsid on paari aasta pärast valitsuses, siis mitte sellepärast, et IRL ja Reformierakond lähevad näiteks tuumajaama asukoha valiku pärast tülli, vaid põhjusel, et Reformierakonnal on sotsidega lihtsam?
Maailmavaateliselt ei oleks neil sotsidega lihtsam, aga kas sel hetkel on sellise koalitsiooniga järgmistele valimistele lihtsam vastu minna – see on see küsimus. Maailmavaateliselt on raskem, sest sotsid tahavad asju, mis on vastuvõtmatud Reformierakonnale.

Reformierakond pakub teile lastetoetuse kolmekordistamist ja küll te siis ka koalitsiooni lähete.
Meilt küsiti konsultatsiooni käigus, et kas loobume automaksust. Automaks ei ole eesmärk. Meie tahame teha midagi uut, kuid et midagi teha, selleks tuleb leida ka raha. Me ei taha makse tõsta, aga teisiti ei ole võimalik avalike teenuste mahtu suurendada. Lastetoetus on 19,18 eurot, no see on ilmselgelt vähe ajal, kui kõik läheb kallimaks. Kes iganes valitsuses on selle nelja aasta jooksul, ta peab lastetoetust tõstma.

Ega te ise vist väga tahagi valitsusse ja küllap tahab Reformierakondki pigem Keskerakonnaga valitsuses olla, kui Savisaart ees ei oleks.
Iga erakond peab julgema valitsusvastutust võtta. Poliitikas tähendavad midagi ka numbrid. Neli aastat on ees ja sellele vastu minnes ei saa teha vähemusvalitsust või sellist piiri peal olevat valitsust. Reform ja sotsid annaks parlamendis 52 häält, mida oleks nelja-aastase tsükli alguses vähe. IRL ja Reform annavad kokku 56 häält.

Eesti riik saab kiidusõnu vasakult paremalt, eest ja tagant. Näib, et riik on opositsiooni kurvastuseks siiski õigel teel?
Me oleme iseseisvusaastatega läbi teinud suure arengu ja muidugi läheb meil hästi. Majandust on putitatud, inimesed on kordi püksirihma pidanud pingutama ja ükskord tuleb nägu ka inimeste poole pöörata.
Praegu öeldakse, et kui majandus saab korda, saame rikkaks. Mina küsin, et kas kõik saavad rikkaks või saab keegi rikkaks. Kas ka Kagu-Eestis saavad inimesed rikkaks? Ühelt poolt kiidetakse meie avatud majandust, kuid teisalt on ka ridamisi neid uuringuid, mis ütlevad, et meil on depressioonis inimesi palju, lapsi elab palju vaesuses. Peame sellele tähelepanu pöörama, et 20–30 aasta pärast ei öeldaks, et meil on üks põlvkond inimesi selle masuga nagu vahelt ära kadunud.

Meil läheb küll väga hästi, aga inimesed sõidavad siit bussidega Soome tööle. Kellel siis läheb hästi? Ei saa öelda, et asi on väga korras, kui inimesed sõidavad tööle Soome; kui vanem peab lapsele ütlema, et ma ei saa sind muusikakooli panna, sest see maksab nii palju; kui väiksemates kohtades pole inimestel võimalik arsti juurde minna.

Autor: ARVED BREIDAKS
Viimati muudetud: 28/04/2011 11:12:20