Foto: Elver Laanemets

Võrumaa mees Elver Laanemets oli üks kümnest, kes augusti alguses naasis ligi kahekuuselt Venemaa reisilt, mille ajal jõuti omal ajal kurikuulsast Magadanist kaugemalegi. Kellega nad peaaegu 26 000-kilomeetrilisel teekonnal kohtusid, mis rõõmustas ja mis nukraks tegi, ta LõunaLehe lugejatele pajatabki.

Saksa ajakirjaniku Klaus Bednarzi sisutihe raamat „Päiksest ida pool“ on mulle toeks enne Elver Laanemetsaga kohtumist, kuna raamatust saab surmatee, selle ümbruse, Magadani kui omaaegse laagritee alguse ja muugi kohta palju teavet.

Loomulikult oli kolme Toyotaga Eestist ida poole sõitnute reisi eesmärgiks Venemaa nägemine, sest Uuralite taha ja kaugemalegi on varem ikka sõidetud rongi või lennatud lennukiga. Autoga liikudes saab enamikus huvitavates kohtades peatuda.

„Soovisime ka Magadani Starõi Tallinna nime kandvas restoranis einestada,“ naljatab ta ja lisab, et sellenimeline söögikoht on linnas olemas. Selle omanik on Tallinnas veetnud poisiea ja isa teenistuskoha tõttu Magadani sattunud, kuid eestlaste sealoleku ajal linnas ei viibinud.

„Restorani direktor võttis meid väga südamlikult vastu, sest eestlased satuvad sinna harva. Vene toidud olid maitsvad ja meid teenindati hästi,“ meenutab Laanemets ja lisab, et nad olid linnas vaid ööpäeva. Reisi ainus hotelliöö veedeti just Magadanis, kus igaühe rahakott kergenes ligi 90 euro võrra.

Võrdluseks: reisiseltskond veetis ühe öö Irkutskis, kus pakutakse ööbimiseks kortereid. Kolmetoalise külaliskorteri eest küsiti neilt kokku öö eest vaid 100 eurot.

Liiter diislikütust oli kõige kallim Magadanis, euro ja kümme senti. Seal sai 40 rubla ehk ühe euro eest pooleteiseliitrilise mineraalveepudeli, päts leiba maksis 30 rubla ehk 75 eurosenti. Eestlased arveldasid rublades, dollareid ja eurosid neilt ei küsitudki.

Mahajäetud paigad surmateel

Surmatee ehk Kolõma tee on sealkandis ainus, kus saab autodega liigelda. Bednarz kirjutab, et selline nimetus on 2200-kilomeetrisel teelõigul, sest selle rajasid Gulagi vangid, kellest sajad tuhanded jätsid sinna elu, ning tee on nüüdki Venemaa kõige ohtlikum.

Stalini ajal piirkonna Gulagi keskuseks olnud Oimjakoni peetakse asustatud kohtadest külmimaks maailmas. Kuid Oimjakoni lennuväljal tegid vahemaandumise viimase suure sõja ajal ka Ameerika lennukid, mis viisid Moskvasse toitu ja sõjatehnikat.

Laanemets ütleb, et praegu on Oimjakon väike küla, mille lennujaama hoone on unarusse jäetud. Surmatee ääres oli omal ajal ligi 150 laagrit, millest on vähe midagi näha. „Enne Oimjakoni märkasime ühte vahitorni. Keset metsa leidsime ka lagunenud barakid, nende läheduses nägime kahte meest ja maasturit. Mehed otsisid ilmselt midagi väärtuslikku ja ettevaatuse mõttes vahetasime nendega vaid üldisi lauseid,“ meenutab ta.

Nukraim mulje jäi Oimjakoni ja Magadani vahel olnud kunagisest Kadõkchani linnakesest. „Ilmselt lõpetas seal asunud kaevandus mõni aeg tagasi tegevuse ja inimesed on viimseni ära sõitnud, sest me näinud ühtegi märki elust. Mitmed korrusmajad on pragunenud, paljud aknad katki pekstud, linna ümbruses vedelesid vanarauahunnikud. Jäi mulje, nagu katk oleks sealt üle käinud. Linna me ei läinud,“ meenutab Laanemets ja lisab, et tagasiteel nägid nad väiksemaid, nelja-viie korrusmajaga mahajäetud paiku. Kadõkchanis võis majade hulga järgi otsustades elada lähiminevikus üle 4000 inimese.

Kuid vaatamata mitmele kurvastavale nähtusele on piirkonna elanikud toredad ja abivalmis.

Sõbralikud inimesed

Laanemets märgib, et sealpool Uuraleid on elanikud sõbralikud, aitavad käepäraste vahenditega ega ole rahausku. Ta toob mõned näited.

Kord saanud neil kütus otsa. Lähedal töötanud teedeehitajad andsid pudeli viina eest 20 liitrit diislikütust bensiinijaama jõudmiseks.

Magadani lähedal töötanud sillaehitajad kutsunud seltskonna juttu puhuma ja sauna, millest eestlased sõbralikult keeldusid.

Muidugi hoiatati reisiseltskonda taigasse mineku eest, eriti aga sinna üksi mineku eest, sest taigaga nagu meregagi ei tohi mängida.

„Tagasiteel Magadanist hakkasime asula serva telke üles panema, kui meie juurde tuli üks kohalik ja kutsus oma suvila taha telkima, sest tema arvates ei olnud telkimiskoht turvaline. Ta võimaldas meil ka dušši kasutada,“ räägib vestluskaaslane ja lisab, et ei usu hästi, et Eestis keegi viiks kümme võõrast oma krundile telkima.

Paikades, kus järgmine asula on 300 kilomeetri kaugusel ja sinna viiv tee kulgeb metsade vahel, peavad elanikud nii enda kui ka naabri eest seisma ning lootma endale ja naabrile. „Abivalmiduses mängib oma osa ka venelaste avatud loomus,“ lausub mees ja lisab, et ühelgi kokkusaamisel ei kõneldud poliitikast.

Kuid Venemaal on palju ka ekstreemsust, mille üks näiteid on Baikali idakallast mööda kulgev maastikusõidurada „110 kilomeetrit“.

110 kilomeetrit ja BAM

Grupil kulus Tõndast Taišetti viivast 2300-kilomeetrisest teekonnast suurema osa, 1800 kilomeetri läbimiseks kaks ööd-päeva.

Maastikurada koosneb lagunenud taliteest, mägiteedest, kärestikulistest jõgedest, rahnudega jõesängidest, soistest mülgastest, rusuvooludest ja lagunenud sildadest.

„See on oma nime saanud üksikust kilomeetripostist, kuhu on märgitud 110, ja seda saab läbida vaid maasturitega. 110ne läbimine on Vene offroad-sõitjate unistus, sest kes kordki selle läbinud, on juba tugev tegija,“ kõneleb Laanemets ja lisab, et üksi seda teekonda ette ei võeta. Eestlastega koos sõitis ka üks Irkutski maasturimees, kelle töökojas meie mehed said oma autosid korrastada.

Kannatlikkus pandi proovile ka siis, kui tuli ületada väga ohtlikus seisus sildu, ületada päevinäinud praamide või koguni Urali kastis jõgi. Selle auto kasti mahub kaks džiipi. Vahel tuli jõe ületamiseks oodata ka veetaseme langust.

Nõukogude ajal kõneldi meil palju BAMist ehk Baikali-Amuuri magistraalist, sest eestlasedki käisid seda ehitamas.

Laanemets ütleb, et BAM ja selle ääred on korras ning BAM annab tööd Baikalist Vladivostokini. Naised on vagunisaatjad, mehed hooldavad teed. Magistraali ääres on vagunitest koosnevad asumid, kus elavad teetöölised.

Eestlased ei olnud ainsad Siberi ja Kaug-Ida avastajad. Nad kohtusid hollandlastest abielupaariga, kes oli ratastel juba üheksandat aastat, kümne Londonist pärit mootorratturi ja nende saateauto meestega, kes kõik lubanud kodumaale siiski lennata. Enim üllatas Tallinna mees, kes suundus üksi mootorrattaga Vladivostokki.

Kasekülas jaaniõhtul

Esimene südamlik kohtumine oli neil 23. juunil Tomski oblastis Kasekülas, kus sealsed eestlastest väljarändajate järeltulijad pidasid koos kohalikega jaaniõhtut. See oli üks vähestest varem kokku lepitud kohtumistest.

„Jaaniõhtul oli 300 inimest, suure lõkke süütamise au anti meile. Kõigil olid kaseokstest pärjad peas Kultuuriprogramm oli valdavalt venekeelne, kuid lauldi ka eesti keeles ja tantsiti. Pikali ei joonud ennast keegi,“ meenutab ta ja lisab, et sellest külast ei kao eesti keel õnneks niipea, sest 15- aastased kõnelesid korralikku eesti keelt.

Läheduses paiknevast Estonka külast ei kohatud ühtegi eesti keele rääkijat. Küll kõneldi aga selges eesti keeles Ülem-Suetukis, kuhu heast uudishimust põigati.

„ „On see rahvas mida ta on, aga keel peab jääma“ ütles meile keegi Kasekülas eesti keeles,“ võtab vestluskaaslane jutu kokku.

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 30/08/2012 10:12:58