Läinud nädalal avaldas statistikaamet rahvaloenduse andmetele tuginedes, et võru murde oskajaid on Eestis 87 048, neist setu murrakut kõneleb 12 549 inimest. Võru Instituudi direktori Rainer Kuuba sõnul tuleb sellest nii aru saada, et Eestis oskab võru keelt ligi 75 000 ja setu keelt 12 500 inimest. Võrokestele ja setodele on see vahe tähtis.

Rainer Kuuba teada näitab üks varasem uuring, et 79 protsenti Võrumaa elanikest peavad eesti kirjakeelest erinevat kohalikku keelekuju võru keeleks, mitte murdeks. „Statistikaameti teadaandes märgitud sõnad murre ja murrak on keeleteadlaste kompromissi tulemus. Üks osa teadlastest arvab, et ühtse eesti keele hulka kuuluvad piirkondlikud murded, millel omakorda on murrakud, teine osa keeleteadlastest loeb põhjaeesti hõimukeelest pärinevat eesti keelt ja lõunaeesti hõimukeelest pärinevaid võru ja setu keelt omaette keelteks,“ selgitas ta.

Eriarvamustes võru keele või murde üle ei ole instituudi juhi sõnul midagi erilist. Vaidlusi keele või murde üle on maailmas palju, sest pole olemas ühtseid kriteeriume murde ja keele eristamiseks. Näiteks meä keel Rootsis ja kveeni keel Põhja-Norras on oma riikides tunnistatud vähemuskeelteks, kuid Soomes peetakse meä ja kveeni keelt ka soome keele murdeks, märkis ta.

Võru keele oskajate nii suur hulk on Kuuba sõnul meeldiv üllatus. Enam kui kümme aastat tagasi hinnati võru keele oskajate arvuks 50 000 – 70 000. Kümne aastaga on paljud eakamad läinud igaviku teed, kuid noori rääkijaid on peale kasvanud.

Võru Instituudi juht tõi välja, et rahvaloendusel küsiti kohaliku keele oskust neilt, kes märkisid emakeeleks eesti keele, kuid piirkonnas elab ka neid, kelle emakeel on vene või läti ja kes samas oskavad ka võru keelt. Neilt paraku võru ja setu keele oskust ei küsitud ning nende võrra on võru ja setu keele oskajate arv väiksem. Kui aga murdekeele oskajaks märkisid ennast ka need, kes seda tegelikult ei oska, näitab see keele mainet ja soovi seda osata.

„Tuleva aasta alguses on teada, kuidas võru keele oskajad vanuseliselt jagunevad ja kus nad elavad,“ lisas instituudi direktor. Andmeid on vaja instituudi töö paremaks korraldamiseks. Rahvaloendusel oma murdekeeleoskust kinnitanud hindasid sellega oma sidet võru keele ja kultuuriga.

Põlise piirkonnakeele oskamine annab Kuuba sõnutsi hea enesetunde: sa tead, kust oled pärit, kus on sinu kodu, sul on midagi, mille oled esivanematelt ja kodukohast eluks kaasa saanud. Kahjuks vadjalased ja vepslased on enamasti oma põlise keele välja vahetanud sealse riigikeele, st vene keele vastu ja sellega on kadumas ka vadjalaste ja vepslaste identiteet ja kultuur.

„Suur vahe on selles, kas inimene ütleb, et tema kodu on kogu Eestimaa või üks kindel koht Eestis. Enamik võrokestest, setodest, mulkidest teab, kus on nende kodukoht,“ uskus Kuuba.

Võru Instituut tegelebki ajaloolise Võrumaa põlise keele ja kultuuri hoidmise ja maine parandamisega koos nendega, kellele see korda läheb.

2011/2012. õppeaastal olid võru keele ja kultuuri tunnid pooltes ajaloolise Võrumaa koolides ja võrukeelsed keelepesad 11 lasteaias.

Ajalooline Võrumaa hõlmas kaheksat kihelkonda: Räpina, Põlva, Kanepi, Vastseliina, Rõuge, Urvaste, Karula ja Hargla.

Setod hoiavad oma keelt
Setomaa valdade liidu kultuurinõunik Aare Hõrn ütles, et Setomaal öeldakse oma keele kohta „seto kiil“, kuid ametnikud arvavad, et setod kõnelevad seto murrakut.

Võrreldes esimese iseseisvusaja määratlemisega ei ole setode enesemääratlemine tema sõnul kuigi palju vähenenud. 1924. aastal ja kümme aasta hiljem määratles end setona 15 000 inimest, tänavu 12 500.

„Seto keele säilimine nii Setomaal kui ka mujal elavate setode hulgas on oluline kolmel põhjusel. Esiteks seto leelo ainulaadsuse tõttu maailmas. Meie leelo on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Teiseks, leelotada saab ainult seto keeles, sellepärast on leelo säilimise üks tingimus kriitilise arvu keele kõnelejate olemasolu,“ rääkis Hõrn, kelle sõnul võiks nii seto keel kui ka teised piirkondlikud keeled olla eesti keele rikastamise allikateks inglise keele asemel.

Ta lausus, et kuigi enamik noortest ei kõnele praegu enam seto keelt, on neil õnneks passiivne keeleoskus, mille varal on igapäevane keel võimalik taastada.

Riigi abi seto keele säilitamisel on Hõrna kinnitusel tuntav: Setomaa kultuuriprogramm rahastab setokeelse kirjanduse väljaandmist, haridus- ja teadusministeerium toetab keele ja kultuuri õpetamist kõigis Setomaa koolides. Pealinnas töötab seto laste kool.

Enne sõda kõneldi seto keelt 13 seto nulgas ja pea kogu Petserimaal, praegu kuuleb seda kõige rohkem Mikitamäe, Värska, Meremäe ja osaliselt ka Misso vallas ning Eestist väga-väga kaugel, Krasnojarski krais, kus elavad 19. sajandil kagunurgast väljarännanute järeltulijad. Hõrna sõnul elab krais ligi 3000 setot ja käib koos kolm leelokoori, neist üks laste koor.
 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 06/09/2012 10:43:34