Läti vibujahimees Janis Klavins. Foto: erakogu

Reformierakond ja Lõuna-Eesti vibujahiklubi Mägilased esitasid riigikogu keskkonnakomisjonile ettepaneku lubada vibujahti väikeulukitele. Selline väljavaade on tekitanud ohtralt arvamusi ning vastuseisjaid. LõunaLehe küsitletud Kagu-Eesti jahimehed ei näe vibujahi seadustamises probleemi, loomakaitseselts on aga selle vastu.

Mägilaste töörühma juht ja Euroopa Vibujahi Föderatsiooni põlvamaalasest asepresident Rita-Anette Kohava kinnitas, et hirmud vibujahi pärast on asjatud.
„Need, kes tahavad, ei oota. Praegu me ei tea väga täpselt, mis meie metsades toimub,“ võib Kohava sõnutsi teoreetiliselt praegugi leiduda neid, kes salamisi vibuga kütivad. Kuigi praegu on vibujaht keelatud, jääb vibuga metsas luusival paharetil võimalus öelda, et ta lihtsalt treenib – kusagil ei öelda otseselt, milliste noolte kaasaskandmine on keelatud.
Kohava selgitas, et seaduse muutumise korral saaks olukord konkreetsemaks: „Kui metsas on keegi vibuga ja tal on lõikurotsaga nooled, peaks tal olema jahitunnistus, vibujahimehetunnistus, laskekatse tunnistus ja küti nimega markeeritud nooled.“
Asi on eetikas

Koorküla jahimeeste seltsi esimees Tõnis Balodis on üks 40 eestlasest, kellel on ülemaailmne vibulitsents. „Minule isiklikult pakuks huvi koprajaht,“ rääkis mees. Suuremate loomade, näiteks põtrade vibuga jahtimine võiks tema hinnangul tulla arutusele tulevikus.
„Pigem on asi jahieetikas,“ selgitas Balodis. Kui vibulask sooritada ettenähtud kauguselt, umbes vahemikus 15–20 meetrit, on risk, et loom saab haavata ja põgeneb, väga väike.
Ka Vahur Käärik Põlva jahiseltsist nõustus: „Nooled on isegi kindlamad kui halvasti lastud püssikuul.“ Käärik kirjeldas, et Venemaal korraldati hiljuti metsakatsed tõestamaks, et nooltega on tõepoolest võimalik looma tappa. Katsed osutusid edukaks: kätte saadi nii hirv, siga kui ka rebane.

Kohava sõnul tuvastas üks uuring, et 84 protsenti noolega tabatud loomadest ei liikunud peale lasku kaugemale kui 50 meetrit, mistõttu olid nad jahimehele kohe leitavad ja loomade pikast piinlemisest rääkida ei saa.
Kohava rääkis, et internetis levivad videoklipid, kus loomad, nool tagumikus, ringi jooksevad. „Teate, minul tuleks ka hirm peale.“ Ta selgitas aga, et neil juhtudel on kasutatud jahiks sobimatut varustust – vibu ja nooli, mille tabamus võib põhjustada loomale tõepoolest ohtraid piinu.

Vibujahi seadustamise korral ei saaks Robin Hoodi kombel suvalise vibuga metsas loomi jahtida. Hankida tuleks plokkvibu ja vastavad lõikurotsaga nooled, mille diameeter ei tohiks olla liiga väike. Eri loomade kohta on välja toodud, milline on minimaalne lubatud nooleotsa diameeter, et tagada looma kindel hukkumine.

Salakütile liialt kulukas

Ühe lõikurotsaga noole hind jääb 20 ja 30 euro vahele. „Kui sa lased mööda 30‒40 meetri pealt, on nool tõenäoliselt kadunud. Kui palju on neid, kes laotaksid viie lasuga 100 eurot metsa peale?“ arvas Kohava, et vibujahinduse kõrge hind on tegelikult suureks plussiks. Suvalisi laske, mis võiksid olla ohtlikud ümberkaudsetele või looma ainult haavata, ei tehta, salaküttidel on püssiga jahtida tunduvalt odavam.
„Iga mees endale vibu lubada ei saa,“ arvas ka Balodis. Vibuga küttivaid jahimehi ei saaks olla massiliselt, sest paremate plokkvibukomplektide hinnad jäävad 2000 euro kanti, selgitas ta.
„Vibuküttimisel on reeglistik karm ja varustus kallis. Vibu pole salaküti relv,“ nõustus Mati Kivistik Võrumaa jahimeeste seltsist. Ta lisas, et tulemuste saamiseks on tarvis väga häid bioloogiateadmisi.
„Kui 200 meetri pealt lased looma, on see sihtmärk. Kui teie vahemaa on 15 kuni 20 jardi, tunned sa looma lõhna, näed tema silmi ja tajud tema hirmu. See on personaalne suhe,“ rääkis Kohava. Isegi kui oled olnud nii kõva mees ja loomale piisavalt lähedale jõudnud, juhtub algajatel tihti, et lask jääb tegemata. „Inimesed mõtlevad, et see on mingi noorte ja vihaste meeste ala,“ muigas ta. Tegelikult käivad kirglikud vibumehed metsas luuramas 3-4 korda nädalas, kuid reaalselt teevad hooajal võib-olla vaid kaks lasku ning on sellega rahul.
Nii Balodis, Kivistik kui ka Käärik nõustusid, et vibujahi puhul on asi eelkõige uue väljakutse võtmises ning arengus.
Pauk ei päästa
Kohava kinnitusel ei tasuks inimestel karta, et vibumehed ninjade kombel vaiksed ja väga ohtlikud oleksid ning seenelisi ohustaksid. „See on väike maa, täpselt on näha, keda sa lased,“ kinnitas ta. „Pauk ei säästa, ei päästa. Kui pauku kuuled, on juba hilja.“ Kuigi võid enda meelest olla tulistamisest eemal, on tulirelvadega alati rikošetioht, mis vibujahi puhul puudub täielikult, selgitas ta.
Kohava leidis vibujahi helituses veel ohtralt plusse. Näiteks on uuringud tuvastanud, et vibuga tapetud looma stressihormooni tase veres on väiksem kui püssiga tapetul. Müra tekitab stressi. Sama hirmufaktor kehtib ka tiheasustusega kohtades, kus oleks vaja piinad lõpetada näiteks kärntõvega rebasel. Ühtpidi tekitab kuuldud püssipauk ümberkaudsetes hirmu ja stressi, teisipidi on tulirelv rikošetiohu tõttu välistatud.

Palju tööd ja vähe villa

„See on nüüd minu isiklik hinnang, aga vibujahiks pead umbes viis korda rohkem tegema tööd ja nägema vaeva,“ ütles Kohava, kelle kogemusel läheb vilumuse saavutamiseks palju rohkem aega kui tavalise, tulirelvadega jahi puhul.
Et saada endale vibuküttimise luba, tuleb kõigepealt läbida kuuepäevane jahimehe koolitus ning seejärel eksam. Alles siis on võimalik minna kahepäevasele vibukoolitusele, mis lõpeb samuti eksamiga. Seejärel tuleb veel teha laskekatse. Kui keegi nüüd arvab, et vibuküttimiseks piisab kaheksast päevast ja 200 eurost, siis Kohava kinnitas, et lasketestist pole ilma varasema kogemuseta kindlasti võimalik läbi saada ning mõlema koolituse läbimine eeldab, et inimene on enne lasketiirus intensiivselt treeninud.
Ja isegi see, kui tunnistused tasku oled saanud, ei tähenda veel, et vibuga mõnd looma tabada õnnestuks. „See eeldab, et te teete kodus palju tööd,“ ütles Kohava. Loomade käitumise tundma õppimine on omaette kunst.

 

 

 

Kommentaar
Eesti Loomakaitse Seltsi esindaja Annika Lepp:
Vibujahi legaliseerimise pooldajad on Eesti Loomakaitse Seltsiga suhelnud sel teemal juba aastaid (nii kirja kui ka telefoni teel). Seltsi seisukoht on on aga alati olnud ühene: me ei poolda uute jahipidamisviiside legaliseerimist Eestis.

Peamised vibujahi vastuargumendid:
1. Mitmed uuringud näitavad haavatud loomade erinevat osakaalu, mis kõigub nullist 50 protsendini. Üks USAs Marylandis 1989‒2006 tehtud uuring näitas leidmata ehk haavatud loomade osakaaluks 18%, kusjuures leituiks loeti 24 tunni jooksul leitud loomad. Olgu leidmise protsent kui tahes suur või väike, juba fakt, et loomad peavad leidmiseni (nt 24 tundi) valudes kannatama, on vastuvõetamatu.
2. Kes hindab vibujahiloa taotleja oskusi, kes väljastab lube? On oht, et kütivad asjatundmatud inimesed.
3. Samuti on suur oht, et vibujahti harrastataks spordi või hobi eesmärgil. Jahtimine spordi või hobi eesmärgil ei ole eetiline ning selle kontrollimatu levik võib ohtu seada nii liigi arvukuse kui ka looduse tasakaalu säilitamise.
4. Ei teata piisavalt hästi sobilikke vibuliike, jahihooaegu, jahiulukeid, keegi ei suuda Eestis pakkuda vajalikku koolitust ega korraldada eksamit, rääkimata professionaalse järelevalve teostamisest.
5. Vibujahi seadustamine eeldaks väga põhjalikku ja detailset regulatsiooni seaduses, selleks peaks terve eelnõu puhul aja maha võtma.
6. Uue jahimeetodi kehtestamine vajaks lisainvesteeringuid.
7. Vibujahiks peab olema tippvarustus usaldusväärselt tootjalt. Kuidas selle olemasolu kontrollida?
8. Uus jahipidamisviis tekitab vaid uusi jahihuvilisi juurde.

 

Autor: KRISTINA PENTSA
Viimati muudetud: 21/02/2013 11:30:08