Foto: Margus Isotamm

Läinud nädalavahetusel pidas Kuperjanovi jalaväepataljon alates oma taasloomisest 1992. aasta märtsis esimese linnalahingu, mis toimus Võrus. Linna kaitsesid Valga, Võru ja Põlva maakonna kaitseliitlased.

„Põnev oli jälgida ja hirmu ei tekkinud, kuna see oli ju õppus,” ütles pühapäeval Võru Selveri juures linnalahingut jälginud Jaanika. Naine lisas, et selliseid õppusi võiks sagedamini teha, sest neid jälgides veenduvad inimesed, et meil on oskustega relvakandjad, kes ohu korral elanikke hätta ei jäta.

Kuperjanovi jalaväepataljoni staabiülem major Toomas Tõniste (ei ole purjesportlane ja poliitik, vaid tema nimekaim – toim) ütles, et linlased huvitusid õppust jälgides kõigest: mida tehakse, kui palju ajateenijaid osaleb jne.

Major Tõniste sõnul osales linnalahingus ligi 200 Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijat. Tapal asuvast pioneeripataljonist ja Jõhvis paiknevast Viru pataljonist lõi õppusel kaasa ligi 80 ajateenijat.

„Tagala paiknes Väimelas ja põhijuhtimispunkt asus hoopis ühes naabermaakonnas,” ütles major ja lisas, et linnalahingus kasutati ainult käsirelvi.

Ründajad, kelle rollis olid kaitseväelased, pidid pühapäeval vallutama kaks Koreli ojal asuvat silda, mida kaitsesid Valga-, Võru- ja Põlvamaa maleva kaitseliitlased – kokku 200 meest-naist.

Kaitseliidu Võrumaa maleva pealik major Urmas Vahter ütles, et kaitse organiseeriti väga kavalalt. „Kasutasime neid eeliseid, mida linnaruum ja maastik kaitsjatele andsid,” sõnas Vahter. „Hoonestatud linn ja selles asuvad kindlad ülepääsud piiravad vastase liikumist ja meie kasutasime need tegurid ära.”

Major Tõniste ütles, et linnamaastikul lahingu pidamine on kõige keerulisem lahinguvorm, mis vajab harjutamist. „Esimese linnalahingu kohta see suures plaanis õnnestus, kuid detailides saab ühte-teist paremini teha,” hindas staabiülem.

Major Vahter lisas, et ka kaitseliitlased said oma esimesed linnalahingu kogemused. Nad õppisid korraldama kaitsetegevust hoonestatud alal ja said teada, milliseid piiranguid see seab. „Kaitseliitlased võivad sirge seljaga liikuda, sest nad täitsid ülesande edukalt ja vahejuhtumeid ei olnud,” tunnustas maleva pealik.

Ka pataljoni staabiülema sõnul rahvaga ühtegi vahejuhtumit ei olnud ja sõdurid tegid kõike hästi. „Selgelt oli näha, et ajateenijad püüdsid kõike korrektselt teha, seda enam, et inimesed nende tegemisi jälgisid,” lausus Tõniste.

Kuperjanovi jalaväepataljonis 21 aastat, st alates selle taasloomisest teeninud staabiveebel Margus Isotamme sõnul ei olnud see esimene sellisel kujul linnalahing mitte ainult Võrus, vaid üldse Eestis. „Üllatas, et poistel tuli linnalahing hästi välja, sest võrreldes maastikuõppega õpetatakse linnalahingut vähe,” tunnustas Isotamm.

Küsimusele, kes linnalahingu võitis, vastas Isotamm, et „kõik õppisid selles ja võitjat ei olnud”. Major Tõniste lisas, et linnalahingu võitja on Eesti vabariik.
 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 21/05/2013 11:47:13